Lapsed, häid jõule! Ja õppige soorollid selgeks.

Ausalt öeldes pidin pikali kukkuma, kui sõber Mihkli juures tema korteriomaniku nimele saabunud Anttila avanud olin.
No vaadake seda poissi. No vaadake ometi! Milline jõuline asend - jalad harkis, julgelt ettepoole kummarduv ja otse kaamerasse vaatav. Tagasihoidlik, ilma hammasteta naeratus. Vasakul alumisel pildil käed taskus poos, mis tuttav nii paljudelt täiskasvanud modellidega reklaampiltidelt. Ja samasugune maskuliinne käes taskus kutt ka järgmisel leheküljel (üleval paremal nurgas).
Kui vanad need poisid võivad olla? See ülikonnas ehk 11? Ma ei usu, et tal häälemurretki olnud on, aga "õiged" meeste kehahoiakud on talle selgeks saanud.
Seevastu tütarlaps tema kõval - kellele kõrged kontsad alla pandud - naeratab kaamerasse märksa malbemalt. Vaadake ta käsi. Ta hoiab oma sõrmi hellemalt-graatsilisemalt koos, kui ülikonnas poiss. Kui tal taskud oleks, siis loomulikult oleks täiesti välistatud, et ta käed peokleidi taskusse paneks. See ei ole ju viisakas. Ühele tüdrukule.
Soorollide selgeks õppimine ja õpetamine algab aga juba märksa väiksemate laste puhul. Mitmed reklaamide uurijad on pannud tähele, kuidas poisid on reklaampiltidel alati aktiivses tegevuses või jõulisemas asendis, tüdrukud aga passiivsetes poosides.
Anttila geeniused on ka oma lapsmodellide puhul samu koode kasutanud. Käed taskus poisikesest ma juba rääkisin. Aga vaadake neid tüdrukuid. Kas saab veel ingellikum olla, kui nemad!?
Samamoodi pesu ja ööriiete lehtedel. Poiss kiikab, autopildiga pidžaama seljas, kaugusesse - valmis seiklusteks. Teise pildi peal on action juba käimas - kutt tulistab meid.
Aga mida teevad tüdrukud? Tüdrukud on passiivsemas asendis ja justkui enesekaitseks on voodi jaluts nende ees. Rääkimata sellest, et neil on muidugi soospetsiifilistes värvides ja tegelastega pidžaamad seljas (sugudele n-ö sobilikest värvidest kirjutasin siin).
Aga kas teile mitte ei tundu, et see tüdrukon vastikult - ütleksin isegi, et perversselt - seksuaalsesse poosi pandud? Miks ta niimoodi põlvitab? Miks tema on voodi äärel, aga poiss mitte? Ma keeldun uskumast, et see on juhuslik. Isegi kui piltide autorid seda väidaksid. Sest juhuslik on ta vaid sedavõrd, kuivõrd need visuaalid tunduvad sugudele "omased" ja "loomulikud".
Mina nende laste asemel ei sooviks jõuluvanalt sel aastal mitte auto- või printsessipidžaamat, vaid intelligentsemaid ja avatuma meelega täiskasvanud inimesi enda ümber.

Ja sedasama täiskasvanuile endile ka.

Häid pühi!

Ivo Rull menukirjanike kehadest

 Menukirjanike tüüpiline turundusnipp on enne järjekordse raamatu ilmumist tõmmata meelelahutusmeedia tähelepanu eeskätt oma kehale – ja seda paljastavale, katvale, täitvale kui läbistavale. Kui poseerida seltskonnakroonikas, käia jutusaadetes ning lahata suhteportaalis oma eraelu, siis pööbel ostab ka uudisteose. Ilma irooniata, nii paraku ongi.
/.../
Vaadake tähelepanelikult meie menukirjanikest klantsajakirjades ja kõmuportaalides avaldatud pilte. Naiste lühikesed seelikud või kõrged kontsad, sügavad dekolteed või meelad poosid ning meeste musklid või tattoo’d, autod või tsiklid ütlevad tuhat korda rohkem kui nende raamastatud sõnad.

Kehakeel on internatsionaalne ja üldjuhul tõlkimist mittevajav kommunikatsioonivahend, mille olemusest on kirjutatud sadu käsiraamatuid. Põhilise joonena läbib neid mõte, et kehakeelega annavad inimesed aimu oma varjatud, sageli ka iseendale teadvustamata soovidest ja suhtumistest.

Imago on kiirsuhtlus ning osa autoreid suudab kõik olulise ära öelda kaamerate ees. Ülejäänud loojad peavad pingutama teksti ja süžeega, pusima ja rassima sümbolite, kujundite ja sõnastuslike nüanssidega. Minu kaastunne!
/.../
Kui nõukaaegne menukirjanikus saamise tee Eestis käis reeglina läbi parteikomitee ja KGB, siis moodne menukirjanik võrsub üldjuhul ajakirjandusest või popkultuurist.

Suure osa moodsate menukite tarbimisedust võib kanda kõditavate teemade (seks, narko, vangla, allilm jmt) käsitlemise või bravuurika sõnakasutuse (ikka need neljatähelised sõnad) arvele. Pluss kõnekas kehakeel kõikvõimalikes meediakanalites.

Ivo Rulli arvamuslugu Postimehes on siin.

Kihvtid!

 

Allikas: http://notsalmon.com/2011/10/15/love-oprahs-miss-representation-and-i-created-these-posters-to-further-spread-the-word-about-the-powerful-role-of-women-in-our-world/

Midavärki, H&M?

Mis neid tšikke ühendab? See, et neid ei ole päriselt olemas. H&M on suutnud toota küünilise näite sellest, kuidas moetööstus tarbijat eksitab. Nimelt antud H&Mi veebilehe modellide kehasid mitte ainult ei moonutata fotošoppimisega, vaid et need lausa tekitatakse arvutiga. Ja siis pannakse virtuaalselt loodud kehale pärisinimese peanupp otsa.

H&M tunnistas Rootsi lehele Aftonbladet, et nad tõesti on kleepinud mudelkehale pea otsa. Nad on võtnud poeaknalt tuttavad plastikust modellid, riietanud nad toodetesse, mida müüa tahavad, ja siis nn näomodellide näod I-le täpiks pannud.

"See illustreerib väga hästi, milliseid taevakõrguseid esteetilisi nõudmisi esitatakse naiste kehadele. Nõudmised on nii karmid, et H&M ei suuda leida üks modelli nii keha kui näoga, mis suudaks nende bikiine müüa," ütles Norra ajakirjanik ja feminist Helle Vaagland- Norra ajakirjanduses see teema tõstatatigi.
 
H&Mi pressiesindaja vaidleb vastu: "Asi pole ideaalides või perfektse keha näitamisest, vaid me teeme seda riiete esitlemiseks. Seda tehakse kõikide rõivaste, mitte ainult aluspesu puhul, ja nii naiste kui meeste riiete puhul."

Parempoolne Rootsi poliitik Lena Adelsohn Liljeroth , kes on olnud anoreksia ja buliimiahaigete assotsiatsiooni juht, ütles Aftonbladetile, et  kutsub inimesi üles moondunud iluideaalide boikoteerimisele ja ütles, et isegi kui noored inimesed on nendest ideaalidest teadlikud, ei tähenda see, et nad tarbijatena kriitilisemaks muutuksid. 

See H&Mi põhjendus, et nad teevad seda riiete parema esitlemise eesmärgil,  on küll kummaline. Kuidas siis kehad, mida olemas ei ole, suudavad paremini n-ö välja mängida rõivaste väljanägemise?  Ja kas selle kaudu ei jõuta täpselt selleni, mida Helle Vaagland ütles, et nõudmised kehadele (ja nagu H&Mi pressiesindaja ise küüniliselt ütleb ka meeste kehadele) on nii karmid, et nad ei suuda võtta päris inimest riideid demonstreerima, vaid kasutavad küborgeid. Ei tea, kas nende sihtgrupiks ongi küborgid?

Eks siin taga on ka kained rahalised kaalutlused, et nii ei pea modelle pikaks pildistamissessiooniks palkama, vaid tehakse näost klõps ära ja siis kleebitakse see plastiknuku külge, mis raha ei küsi. No aga pappi sellisel gigandil peaks ikka olema ja see näitab, kui küünilised suurkorporatsioonid tegelikult on.

Aa, ja siis vaadake seda anorektikut. See ei ole võimalik, et kellelgi nii peenikesel on veel nii peenike piht. Kui ta just lapsest saati korsetti ei kandnud nii, et ta roided väärarenesid.

 Aftonbladeti artikkel on siin ja Jezebel kirjutab siin.  

Aitäh Katrinile, kes uudist nägi ja mulle saatis.

Sport või erootika?

Mu kursaõde küsis Facebookis, mis ma arvan sellest videost - kas see on sport või erootika. Ma panen oma vastuse siia ka kirja:

Lasin oma teisel poolel ka seda videot vaadata. Ta ütles, et kui ei oleks teada postitantsu üldine raamistik - selle pärinemine stripiklubidest ja eesmärk iha tekitada - siis selle etteaste põhjal võiks postitantsu küll akrobaatikaks/spordiks lugeda. Ja antud etteaste põhjal võib eeldada, et selles postis ei ole midagi erootilist, et see tüdruku (ta ju etendas seal väikest plikat) on see lihtsalt üks mänguasi mitteseksuaalses tähenduses.

Pole muidugi küsimustki, et selline etteaste nõuab tugevat treenitut keha ja see justkui räägiks selle väite kasuks, et tegu on spordiga. Visuaalse poole pealt toetavad seda väidet veel tema sportlik riietus (mitte mingi pitspesu) ja see, et selgelt erootiliseks peetavaid liigutusi ta ju praktiliselt ei tee. Ta ei katsu oma rindu või hargivahet, nagu stripptantsu trennides õpetatakse ja nagu stripparid teead. Lisaks on taustamuusika selline muretu popplugu, mitte midagi sensuaalset. Need nagu neutraliseerivad kõik erootilised tähendused.

Teisest küljest kui võtta juurde postitantsu põhiline kontekst, siis on selles etteastes midagi lolitalikku. Napp kleidike, pikad paljad sääred ja keksumäng. Kui tegu oleks ainult sportlikku etteastega, ei oleks tüdrukul juuksed lahti (pikad juuksed kui naiselikkuse ja viljakuse sümbol), kleit ei läheks seljast ära „aegluubis“ ja posti otsa hüpates ei oleks esimene asi jalgu hargitades posti ümber keerutamine.

See jalgade hargitamine (eriti videos 1:55 peal) on võib-olla posti otsas midagi vältimatut – et mida muud seal ikka teha või kuidas teisiti posti otsas keerelda saakski. Aga samas see räägibki ju selle tantsu põhifunktsioonist – et naine asetab end situatsiooni, kus oma erootiliste tsoonide paljastamine on vältimatu ja neid eksponeerides püütakse kelleski iha tekitada.

Nii et eks see video on nii ja naa ja oleneb selle kui teksti lugeja interpretatsioonist. Aga, mis on mu meelest väga oluline – ja see mõtte autor on nüüd mu mees – see postitantsu populariseerimine, spordiklubidesse jõudmine ja see, et orgunnitakse võistlusi nagu spordialadelgi, näitab, et postitants on muutunud n-ö normaliseeritud tegevuseks, osaks igapäevaelust. Ja seega on see ju järjekordne näide peavoolukultuuri seksualiseerumisest.

Postitantsu trennis käimisel tekkinud mõtetest kirjutasin ma ka siin.

Rindadest

150-120 eKr valminud Veenuse skuptuurina jäädvustatud iluideaal kehtib Läänes tänaseni.

Mul on mitu sõpra, kes on jumala toredad, intelligentsed ja avatud meelega mehed, aga paistavad niimoodi viisakal, kuid siiski silmnähtaval moel häiritud olevat, kui ma olen seltskonnas mingi jutu jätkuks võtnud teemaks naiste rindade üleseksualiseerituse. Nad on valmis kõikidel soorollidega seotud teemadel minuga kaasa mõtlema, aga kui jutt rindadele läheb, siis ta tahaks parema meelega selle teema kohe lõpetada. Või tähendab rindadest talle küllap meeldiks rääkida küll, aga mitte sellises kontekstis.

Mu sõpruskond on just praegu selles eas, et tüdrukud hakkavad lapsi saama. Ja nüüd ma juba siit-sealt kuulen hirme, kuidas laste imetamisega rinnad alla võivad vajudd. No kõik teavad ju väljendit "nagu kivid sokis" ja just sellise hirmupildi naised minu ümber endale ja teistele silme ette manavad. Selle ärahoidmise kohta on üks sõbranna kuulnud näiteks, et tuleb kogu aeg rinnahoidjaga magada. Ja ise olen lugenud, et tuleb ainult sellili magada. Neid nõuandeid siis üksteisele ikka poetatakse.

Võib ju öelda küll, et kes sellest rindade äravajumisest siis nii huvitatud oleks. Ega ma ise ka kardan seda. Aga samas on kurb, kui lapse saamise rõõmu sellised hirmud ja kahetsused varjutavad. Või mis veel hullem - loobutakse lapse imetamisest, kuigi rinnapiimast saadavad ained laovad vundamendi lapse tervisele kogu eluks.

Aga kust tuleb selline hirm tegelikult? Miks ei ole naisel õigust lasta oma rindadel muutuda nii, nagu loodus on selle ette näinud (ja paljudel juhtudel ei muuda lastesaamine rindu ju tegelikult üldse nii palju)? Minu väide ongi see, et naiste rinnad on üleseksualiseeritud. Mitte et nad ei võiks olla seksualiseeritud, aga ainult seksiga seotud konnotatsioone neile omistataksegi.

Seetõttu käsitlevad mehed neid naise kehaosi kui ainult neile mõeldud mängukanne. Kui sellise ideoloogiaga kasvavad üles nii naised kui mehed ja kui siis tuleb välja, et rindadel on tegelikult ka mingisugune looduslik funktsioon - imetamine - siis tekitab see meestes tülgastust. Ja naistes, kes on harjunud oma rindu hindama sama pilguga, kui seda teeb ülejäänud ühiskond, tekitab see ahastust, kui imetamine rindade kuju mingil määral muudab.

Selle nädala Ekspress kirjutab feministlikust kunstnikust Fideelia-Signe Rootsist, kes tegi sel suvel performance'i "Äng", kõndides alasti ülakehaga 161 km Tartust Karepale. Väike-Maarja vallavanem (praegu on vallavanem Indrek Kesküla, ehk siis oli ka) kutsus talle selle peale politsei. Kunstnik arreteeriti ja teda peeti kaks tundi politseijaoskonnas kinni. Hiljem sai ta postiga sellise otsuse, kus oli muuhulgas kirjas: "Küll asub kohtuväline menetleja seisukohale, et ühiskond peab veel siiski taunitavaks naistel palja ülakehaga viibimist linnapildis ja seetõttu tuleb lugeda nimetatud käitumine avaliku korra rikkumiseks."



(Tore, et see kohtuväline menetleja suvatses oma seisukohaks võtta, et "siiski veel" on naisel palja ülakehaga linnapildis olek taunitav. See annab mingit lootust, et kunagi saabub aeg, kus see enam nii ei ole.)

Oluline on juhtumi juures see, Rootsi ei kannustanud midagi ekshibitsionismi laadset, vaid põhimõtteline küsimus: "Ma tahan, et valitseks põhimõtteline võrdõiguslikkus. See on minu eesmärk, mitte see, et ma tunneksin vajadust oma rindadega liputada või paljalt ringi käia. Mind häirib, et naise rinnad on tsenseeritud ja mehe omad mitte."

Ja ka Roots jõuab oma jutuga naiste rindade ja seksi seostamiseni: "Kunstiinimeste seas ei üllata alastiolek enam ammu kedagi. Aga ülejäänud rahvas on millegipärast veendunud, et alastolek seostub seksiga. /.../ Naiste rindadele on omistatud tugev seksuaalne alatoon /.../"

Selles, et naiste rindade funktsioone võiks mõtestada ka kuidagi natuke teisiti, on Lääne ühiskonna inimest muidugi väga raske veenda. Kui tüdrukul hakkavad rinnad kasvama, õpetatakse teda neid varjama ja häbenema. Õigupoolest märkasin sel suvel rannas, et tänapäeval müüakse juba ka päris väikestele tüdrukutele koos ujumispükstega ribasid, millega oma olematud rinnad kinni katta (toodetes nagu ujumisasjades annab soo järgi segmenteerimine suuremaid müüginumbreid). Ja mida suuremaks rinnad pubekaajaga kasvavad, seda suurem saab olema neid ümbritsev salapära.

Rinnad pannakse teiste pilkude eest "luku taha". Keelatud vili on aga teaduspoolest kõige magusam. Selle, mille ühiskond on ära peitnud, seda on nüüd jälle meestel põnev lahti koorida ja avastada. Samasugust elevust tekitab rindade paljastamine (meelega või kogemata) tänapäeval meelelahutusmeedias, kus sellest on tehtud eraldi meediasündmus (nagu ka rindade suurusest, kujust jms).

Seda, et rindade fetišeerimise näol ei ole tegu millegi n-ö loomulikuga (kuigi on ka teooriaid, et seksuaalvahekorras koeraasendist misjonäri üleminekuga muutusid meeste jaoks rinnad "uueks" tagumikuks ehk erutavaks objektiks), võib tuua näiteid muudest kultuuridest, kus naisi on õpetatud peitma muid kehaosi.

Danesi ja Perron kirjutavad "Kultuuride analüüsis", et inimesel kui liigil ei ole kurameerimine mitte üksnes bioloogiline refleks, vaid see on ka ajaloo ning traditsiooni tulemus - looduse ja kultuuri koostöö tulemus. Eri kultuurides tajutakse teatud kehaosi erootilisuse tähistajatena. Nad viitavad Helen Coltoni raamatule "The Gift of the Touch", kus Colton küsis eri ühiskondades elavatelt naistelt, et kui nad kümbleksid alasti ning võõras satuks neile peale, siis millise kehaosa nad kinni kataks.

 Selgus, et islami naine kataks näo. Hiina naine peidaks jalad. Sumatra naine varjaks põlved. Samoa naine naba. Lääne naine kataks ühe käsivarrega rinnad ja teisega genitaalpiirkonna (lk 111).

Seega on rindade seksuaalobjektiks kujunemine just meie kultuurile omane.
Kui aga keegi püüab rindade kultuurilist tähendust teisiti - ja Rootsi juhtumi puhul võrdõiguslikult - defineerida, siis tekib teatud paanika. Vallavanem kutsub politsei, sest naise rindade avalikus ruumis näitamine on midagi häbiväärset, keelatut.

Minu meessoost sõbrad ongi sellest "valest" definitsioonist häiritud. Nad tunnevad, et rindadelt seksuaalsuse loori äratõmbamisega võetakse neilt ära mingid mänguasjad, mida teda ümbritsev kultuur on õpetanud neid armastama ja ihaldama. Ja millele ligipääsule nad mehena tunnevad ka teatud mõttes eksklusiivse õiguse olevat.

Ühest küljets ei ole rindade erotiseerimises mitte midagi halba, vaid ikka vastupidi. Ainult et jama ongi siis, kui kaotatakse reaalsustaju, et tegelikult on rindadel olemas ka mingi muu funktsioon peale naudingu pakkumise mehele ja naisele endale. Ja see on Lääne kultuuris - aga millest muust maailma kultuur täna enamasti koosnebki - juhtumas.

Äge värk

USA arvutiteadlane Hany Farid on koos oma kolleegide ja üliõpilastega loonud tarkvara, mis suudab ära tunda selle, kui fotod on töödeldud, kirjutas eile The New York Times.

Ma ei leidnud küll kohta, kust seda endale alla laadida saab, aga Faridi kodukal saab vaadata, kuidas mõningaid kuulsuste ja tavaliste inimeste pilte on moonutatud.

Üks asi häiris mind enda mõtete juures, kui ma neid before-after pilte klikkisin ja võrdlesin. Realistlike piltide puhul leidsin end paar korda mõtlemas: "Oi, kas ta on tõesti päriselt selline." Eriti Kim Cattrali pildi puhul. Järelikul on ka mina nii ära - ütleksin, et mürgitatud - nende fotošopitud Sex and the City promopiltide poolt, nii et loomulik viiekümnendates naine tekitab alguses mingi negatiivse reaktsiooni.

NYT viitab veel Skandinaavia riikide feministidele, kes on välja käinud idee, et kui fotot on töödeldud, siis tuleks selle juurde lisada fotošhoppimise aste skaalal 1...5. See on päris hea idee, mis - nagu kirjutab see sait - is not coming soon enough.

Albumi esitlus

Olen nüüd umbes kaks aastat kogunud erinevaid pildilisi killukesi sellest, kuidas toidetakse erinevate meediumide - eelkõige reklaamide ja meelelahutusmeedia kirjatükkide - abil stereotüüpe soorollidest ja kuidas püütakse paljastuse ja seksi abil meedia tarbija tähelepanu. Siit paremalt leiate albumi, kuhu valiku neist näidetest olen üles pannud.
 Need pildid on eelkõige naistest ja see ei ole tegelikult juhuslik. Naisi ongi reklaamides rohkem ja naistele on üles ehitatud kollane ajakirjandus.

Kuulsin hiljuti, et näiteks ajakirjakaantele ei soovita meediaprofessionaalid panna mehi, sest see ei müü. Nii ongi, et nii meesteajakirjade kaantel ilutsevad poolpaljad tibid kui ka naisteajakirjade esiküljelt vaatavad vastu naised.
Meediaproffide sõnul ei müüvat meeste pildiga ajakirjad sellepärast, et naised teevad enamiku tarbimisotsustest, kaasa arvatud ajakirjade-ajalehtede ostmise. See on tegelikult huvitav teema laiemalt, et kuigi meestel on enamasti suuremad sissetulekud, siis otsuotsuseid teevad naised. Ja tootjad on hiljaaegu endale seda teadvustama hakanud. Näiteks Volvos lasti naistel disainida üks auto, olgugi, et see ei läinud tootmisse.

Aga huvitav on, miks naised siis meestega ajakirju ei osta? See on kindlasti peenem psühholoogiline mäng ja keegi võiks seda teemat võtta akadeemilisemalt uurida. Aga ma pakun, et kuna naised on ajalooliselt dekoratiivelemendid ja naised on need, kes peavad püüdma tähelepanu, siis selle rolli tõttu pannakse nad ka ajakirjade kaantele. Nad peavad püüdma tähelepanu ja ajakirja kui toodet müüma. Ja selles mõttes ei ole vahet, kas ostja on mees või naine, sest mõlemad on harjunud naisi kui objekte nägema (male gaze'i teooriast rääkisin lähemalt siin).

Selles minu albumis on veel mitmeid näiteid sellest, kuidas täiesti loomulik on, et reklaamnägu on naine ka juhul, kui toode ei ole näiteks ainult meestele suunatud. Kui aga sihtgrupp on selgelt mees, on naised reklaamis selgemalt seksualiseeritud kui naine naise või n-ö sootu sihtgrupiga "rääkides".

Võrrelge näiteks Medemise reklaame Hawaii Ekspressi veebilehe või autopesula reklaamiga. Medemisel on fookuses naise sääred, üldiselt on naine veel päris siivas (välja arvatud Anu Saagimi karvutu tutt). Ja mis tähelepanuväärne - naisel on nägu. Isegi kuulus nägu. Ta on inimene. Aga meestele suunatud reklaamides on naine kas a) selgelt väljakutsuv või b) naine "lõigatud" osadeks. Ta on selgemalt asjastatud - temast on sageli järgi vaid pepu või sääred.

Teine teema, millest ma ka oma magistritöös kirjutasin ja mis mind selle albumi materjali kogumisel on huvitanud, on kultuuri seksualiseerimine. Lühidalt öeldes see, kuidas seksist rääkimine, paljastatud kehad, pornotööstuse esteetika jms tungivad igapäevaellu, sealhulgas peavoolumeediasse. Albumist leiate näiteid, kuidas ilmateate uudist annab müüa läbi paljaste kannikate ja kuidas majanduslehe meelelahutuslik uudisnupp "10 kõige kummalisemat maksu" mängitakse välja paljaste kannikatega.

Kusjuures Tiit Hennoste peaks vist "Uudise käsiraamatusse" kirjutama sisse uue uudisväärtuse kriteeriumi: naise keha. Naiste kehaga toimuv - olgu see seotud tema kaaluga, laste saamisega või selle keha paljastamisega - ületab meelelahutusmeedias pidevalt uudiskünnise. Correction: sellest see meedia koosneb ja toitubki. Võetakse tekitada uudiseid sellest, millised on õiged naiste rinnad (ideoloogia: õigeid võib ollagi ainult ühte "sorti"). Ja kui näiteks Heidy Purgal juhtus, et fotol jäid paistma tema aluspüksid, siis Õhtuleht vorpis sellest uudise, et Purga välgutas aluspesu. Nagu ta oleks seda ise tahtnud teha.

Mõnuga pannakse portaalide avauudisteks naiste kannikaid ja rindu, kui aga vähegi saab.


Minu meelest kirsiks tordi peal on leid, kuidas Mart Laar, kes peaks iseenesest olema tõsiselt võetav poliitik, viskas ka väikse seksile viitava nalja oma Twitteri postituses. Aga vaatke siis albumist ise!

Oh issand, millest selline naiivsus!

Add caption

Elena Rossini, kes väntab praegu filmi "The Illusionist", millele ma ka natuke toetusraha andsin, sai nüüd lõpuks kätte selle Marie Claire "Love Your Body" erinumbri. Nüüd kirjutab ta, et see on täielik läbikukkumine: ajakirjas on küll see armasta-oma-keha artikkel, aga isegi selle sisse on pikitud suurkorporatsioonide piitspeenikeste ja äraretušeeritud modellidega reklaamid. Rääkimata ülejäänud numbrist, kus inimene pannakse hate-your-body dieedile, leht lehe haaval. Alates esikaanest.

Noh, aga just sellest ma mõni aeg tagasi kirjutasingi - et naisteajakirjad ei saa saagida oksa, millel nad ise istuvad, hakates kritiseerima oma reklaamiandjate viise end reklaamida ja sisendades inimestele, et nad on tegelikult ilma kogu selle ilutööstuse-kräpita (oo, Evelin, palun võta see teema ka üles! Kuigi ma ei usu, et sa seda teed) ka ilusad ja armastust väärt. Mida muud sealt oligi oodata.

Jõulupeoks pekk peitu

http://issuu.com/ekspressmeedia/docs/eenaine0311_2/1

Kust tulevad jutud, et ajakirjandusse saab artikleid OSTA? Üheks nende juttude allikaks on sellised kommertsväljaanded nagu Eesti Ekspressi lisa EE Naine. Ükskõik, mis lehega on tegu, tasuks jätta meelde, et sellised lisad on alati tehtud reklaami müümise eesmärgil ja seal seisvatesse "artiklitesse" tuleb suhtuda kriitikaga.

EE Naine tõi meieni eelmisel nädalal artikli "Kuidas jõulupeol seksikas välja näha?" Ühest küljest tundub nagu Ekspressi toimetus annaks meile selles osas nõu. Tegelikult on see pesutootja LaSenza reklaamtekst.


Aga teksti retoorikast. Lugesin kuskilt hiljuti suurepärast mõtet, kuidas reklaamid tekitavad meis tunde, et meil on midagi viga, kuid ostes reklaamitavaid tooteid, ostame me tagasi oma enesekindlust ja normaalseks muutumist. See tekst on ju suurepärane näide selle kohta. Võite sealt lugeda, kuidas peita kehavead (püstitatakse probleem) ja kuidas vormiv pesu teeb imet (toode pakub lahendust).

Lisaks siis korratakse üle ka see, milline on ilus keha: kõrge büsti, peenikese talje ja vormitud tagumikuga.
Vot nii. Jõuluks seksikaks!


Tänud taaskord Liisile, kes mu tähelepanu sellele tekstile pööras.

Tiisleri habeme kaitseks

http://pilt.delfi.ee/picture/8590343/

"Peseme ta puhtaks!"
"Peseme!"
"Aga sarved? Viilime ära!"
"Viilime!" 

Eile õhtul näitas "AK Nädala" lõpus, kuidas raadio spordireporter Tarmo Tiisleril kärbiti habet, sest ta hakkab nüüd televisioonis tööle. Tiisler on muidu põline habemik ja ütles Õhtulehele, et ta kaks korda aastas ajab habet ja nüüd olla siis see aeg kätte jõudnud.
"AK Nädala" lõppu pandud klipp Tiisleri juuksuritoolis istumisest oli pealtnäha humoorikas küll, aga mulle meenus "Nukitsamehe" filmist see eespool tsiteeritud koht, kus Nukitsamees pesti puhtaks ja viiliti sarved ära, püüdes metsalast normaliseerida.

Tore on, kui Tiisler sellega nõus oli ja habemeajamisaeg jälle kätte jõudis. Aga siiski ma ei saa aru, miks ei võiks Tiisler sellise pikema habemega tele-eetris olla?

Pakun, et selle põhjendus kõlab umbes nii, et see jätab kasimatu ja ebakorrektse mulje. Aga mina ütlen, et eelkõige võiks inimene saada olla tema ise.

Ole kriitiline selle suhtes, mida näed, ja ära võrdle end kellegagi, kes on läbi teinud 20 tundi retušeerimist.

Aitäh Liisile, kes saatis mulle lingi sellele veebiküljele, mis näitab, kuidas ajakirjade kaantel tüdrukuid moondatakse ja kehtivate ilunormide järgi vormitakse.
Ma olen väga nõus selle lehekülje koostajatega, kes ütlevad, et photoshoppimise eest me ei pääse. Veel vähem pooldan ma neid konservatiive, kes leiavad, et sellised asjad tuleks ära keelata. Aga ma usun just meediatarbijate õpetamisse, mida ka see lehekülg proovib teha.

The Body Issue

Foto on võetud Jezebeli lehelt.

Jezebel annab teada, et LAVi Marie Claire annab välja kehateemalise eriväljaande, mis on pühendatud sellele, et inimesed oma keha armastaksid. Ja nad on palunud reklaamiagentuuridel mõelda välja reklaamid, mille sõnumiks peakski olema oma kehaga sõbraks olemine.
Õilis sõnum küll, aga mind ajavad sellised asjad natuke närvi. Kunagi ammu ostsin lennukisse lugemiseks ühe samasuguse mingi Briti body issue naisteajakirja (correction: Cosmo's 'Love Your Body' issue'), kus peatoimetaja oma toimetajaveerus jahus ikka nii- ja naapidi teemal, et ei tea, kust see nii suur viha oma kehade vastu ikka tuleb.

Õhtune täiendus, kui leidsin ajakirja üles: But like women up and down in the country, everyone has bits of their body they don't like. There is always somebody on diet and someone else who doesn't realise just how gorgeous she really looks.
So one day we all sat down and asked, 'Why?' Why do we give ourselves such hard time about the way we look? (OMG, Cosmo peatoimetaja räägib siukest pläma.) If your body is healthy and does the job it's meant to do does it really matter if your thighs have the texture of grapefruits... jne. Lõpus soovitab selja sirgu ajada ja end armastada.

Ma ei tea, kas see naine Louise Court oligi lammas või mängis lammast. Sest kuidagi pidi ju selle 3500 tähemärki täis kirjutama ja siis jõudma järelduseni, et oma keha vastu tuleb ikka hell olla. (Kujutan ette, kuidas nad toimetuse koosolekul pliksidega ümber laua istusid ja, jalg üle põlve ning pastakas suus, why-oh-why arutlesid.)

Siis oli ajakirjas paar armasta-oma-keha-artiklit, mille vahel aga igapäevased retušeeritud ideaal-utoopiliste kehade ja nägudega neidistega reklaamid.

Selliseid eriväljaandeid ikka aegajalt ilmutavad kõik suured ajakirjad. Nagu Cosmo läinud kevadel ja. Mingi aeg oli Anne&Stiili esiküljel meikimata Heidy Purga ja see oli suur meediasündmus. Igasugu portaalid kisendasid: Isssssand jumal, Heidy poseerib ilma meigita! ja ma ka liitusin Facebookis loodud leheküljega "Olen ilus, loomulikult".

Eks toimetus muidugi hoolega valis ka, keda esiküljele panna, et päris tont välja ei näeks. Noh, nende arvates tont. Sest meikimata olek on ju ebaloomulik.

Kummaline, eks. Et loomulik olek on järjest ebaloomulikum. Ja naisteajakirjade ERI-väljaanded tegelikult just seda arusaama taastoodavadki, et loomulik olek ja oma keha armastamine on erandlikud, normist hälbivad. Sest selleks tuleb välja anda eriväljaanne.

Mind jubedalt huvitab, et mis saaks siis, kui Heidyst või kellest iganes oleks tehtud üks tavaline persoonilugu ja selle juurde pilte tehes oleks Heidy teatanud, et ta tahaks olla pildil ilma meigita. Huvitav, kuidas oleks ajakirja tegijad sellele reageerinud? Olen suht kindel, et teda oleks tahetud ümber veenda. Või kui seda oleks lubatud, siis vähemalt oleks see teema loos välja toodud, võib-olla sellega artiklit alustatutki. Justkui vabandades, et meil seekord selline "näotu" esikaanestaar on.

Aga miks siis vabandada? Sest ajakirjade peamine sissetulekuallikas tellijate raha kõrval tuleb reklaamiandjatelt. Ja kosmeetikatööstus on suur-suur - õigemini põhiline - reklaamiandja. Kui ajakirjas hakkakski ainult loomulike nägudega naised ilmuma, siis ei saaks piltide kõrvale väikselt kirjutada, mis firma toodanguga on meik tehtud ja kust armas lugeja seda endale soetada saab. Ja kõik need utoopilised huuled paokil cucci-preilid tunduks way ülepingutanud oma meigiga.

Naisteajakirjandus ei saa iialgi lahti end toitvast moe- ja ilutööstusest, nende väärtuste edasikandmisest, ja seetõttu on see "Goddess! Yes, we mean YOU!" nende poolt esitatuna pagana silmakirjalik sõnum.

PS Ma ei saa aru, miks see Heidy sellises häbelikus poosis seal Anne&Stiili esiküljel on. Miks ta ei võiks rõõmsalt naeratada ja olla uhke enda üle? Praeguse pildi järgi tundub nagu ta tegelt üldse ei tahaks, et temast pilti tehakse. Meigita olek on tõsine asi.

PPS Lugege siit nende Marie Claire reklaamide kriitikat ka. Olen igati nõus, et need neli, mida esitletakse, on suht vaimuvaesed. Nagu üks kommentaator ütleb: "I don't honestly think they believe the message they're trying to spread, and until they do, no thanks."
Aga kes see ikka tahab saagida seda oksa, millel ise istutakse.

Järjehoidja iseendale

Kahjuks on mul praegu oma igapäevaeluga nii kiire, et pole üldse aega ja mõttejõudu end sellest välja lülitada. Aga reklaamin siinkohal teile ja tuleviku endale-kellel-on-aega-kogu-raamaturiiul-läbi-lugeda-pluss-juba-kuu-aega-TÜ-raamatukogust-laenutatud-BPilvre-doktoritöö-ja-kõik-vajalikud-mõtted-ära-mõelda-ja-kirja-panna seda lehekülge Sugu telepildis, kus on palju-palju huvitavat.

How to Write a Love Song

Girl, you might think that its weird girl that there is three guys singing about just one girl, girl. But let me tell you something girl, it's not weird at all. In fact, it's an industry standard and it happens all the time.

Need videod, kus dekonstrueeritakse selliseid formaate, millega me oleme vägagi harjunud ja peame loomulikuks, on vahel ikka väga andekad. Nagu see siin.
Meenub ka üks mu varasem postitus tampoonireklaamide kohta. 

Psühholoog: laps ei ole enda välimuse ja riiete eksponeerimiseks loodud - Pere - naine24.ee

Psühholoog: laps ei ole enda välimuse ja riiete eksponeerimiseks loodud - Pere - naine24.ee

Vaata siit ka perekond idioote. (Allpool on video. Kahjuks peab sellega elu24le kliki kinkima).

Tiiu, keda ei ole olemas

Eesti ajakirjaturule tuleb kohe-kohe uus ajakiri Tiiu, kes kirjeldab oma lugeja profiili nii:

Meie lugeja on vanuses 45+ naine, kelle jaoks kodu ja perekond on elus prioriteet number üks. Ta naudib kodukaunistamist, kokkamist, talle pakub pinget ja lõbu üllatada perekonda ülimaitsvate roogadega või planeerida väljasõite kinno, teatrisse ning miks mitte ka teise riiki. Kuid samavõrd palju kui ta naudib perega koosolemist, oskab ta ka tähtsustada aega, mil ta saab olla vaid iseendaga.

Seepärast on Tiiu lugeja jaoks oluline olla hoolitsetud, terve, moekas ning kultuurieluga kursis.

Tiiu lugeja teeb kõik pere olulised ostuotsused alates igapäevasest toidukraamist kuni aiatoolide ja pere puhkusereisini.

Et tema lapsed majandavad juba ise ning teda ei seo enam pangalaenud ega liisingud, on ta valmis julgelt proovima uusi asju. Ta ei koonerda, kuid suuremate ostude puhul kalkuleerib põhjamaise rahuga.

Tiiu lugeja raamaturiiulilt leiab ohtralt kokaja elulooraamatuid, sekka mõned käsitöömeistrite või taimetarga õpikud.

Tema igapäevaseks meelelahutuseks on televisioon, kust ta ammutab emotsioone nii kvaliteetsarjadest kui ka tõsielulugudest.

Vähemalt kord kvartalis lubab ta endale ja perele mõne teatri- või näitusekülastuse.

Kes need naised siis on? 

• Kodu ja pere on prioriteet. (Lugupeetud teksti koostaja, prioriteet tähendabki eelistatuimat asja. "Prioriteet number üks" on mingi väljendivärd.) 
• Armastab kokata. Riiulil ohtralt koka- ja elulooraamatuid. 
• Teeb kõik pere ostuotsused üksi ja vahib igapäevaselt telekat, sh tõsielusarju. 
• Käib vähemalt kord kvartalis teatris.
• On hoolitsetud.
• Ei koonerda. 
• jne 
  

Paistab, et tegu on täieliku hedonistiga, suure tarbija ja tõenäosuslikult koduperenaisega. Kui palju selles vanuses Eesti naisi tegelt ka koduperenaised on? Me ei ole ju siin nii jõukad, et endale sellist asja lubada. Ja kui samal ajal lapsed "majandavad ise", siis miks üldse kodus olla? Ainult mehe pärast?

Kõige huvitavam on seejuures, et laene ja liisinguid tal enam pole. WTF? Millal kõik need keskealised naised, kes max kümme aastat tagasi kodulaenu said võtma hakata, sest varem sellist teenust polnud, on jõudnud selle juba ära maksta? Ja veel koduperenaistena? 

Ma küsiks ka, kust otsast need tänaste neljakümne viieste lapsed juba ise majandama on hakanud. Lapsed on neil kuskil kahekümnendate alguses. Mina ei majandanud selles vanuses küll iseseisvalt ja seda ei teinud ka minu samas vanuses sõbrad.  

Jube kurb on ka lugeda, et see Tiiu tarbimisotsused täiesti üksi teeb. Puhkusereisi sihtkoha osas ka. Mees lihtsalt tuleb sabas järgi, vahet pole, kuhu minek. Partnerite vaheline suhtlus puudub. Või ei viitsi tegelt naisega üldse reisida.

Tekib küsimus, KUS sellised naised elavad Eestis? Ma ei tunne mitte ühtki, kuigi mu ema põlvkond peaks nagu Tiiu sihtgruppi vanuse poolest ja võib-olla ka elukoha poolest - Tallinnas ja selle ümbruses on ju enamasti kõige suuremad sissetulekud - kuuluma.

Tiiu tootja aga teab, et selliseid naisi on. Ta kirjutab: Statistikaameti andmetel elab Eestis 2011. aastal 419 741 eesti rahvusest vähemalt 15aastast naist. Tiiu sihtrühma kuulub neist 52,88%. 

Statistikaamet on järelikult korraldanud küsitluse, kui paljude naiste jaoks on kodu ja pere "prioriteet number üks". Hahahaa!

Emateksadest välja kasvanud võitlus

Ma pole vist elu sees augustikuus antibiootikumide peal kodus istunud. See ei ole ju lihtsalt võimalik, et sa suvel niimoodi külma või mõne viiruse saad. Aga see nädal on tõestanud vastupidist.
Nii ma siis istusin uimase peaga TV-dieedil ja sattusin Oprah' show peale. Mulle meeldib, kuidas ta oskab inimesi intervjueerida ja avada. No ameeriklased on muidugi jutukamad ka. Ei tea, kas ta eestlastega ka hakkama saaks. Küllap oma kogemuse juures kindlasti.
Igatahes oli sel korral saates Jessica Simpson, keda USA meelelahutusmeedia olevat viimased kaks aastat (see saade oli USAs eetris selle aasta märtsis) tümitanud, sest ta olevat paksuks läinud. Ehk siis jõudnud Euroopa numbrites suuruselt 32 suuruseni 36-38. Kulminatsioon mõnitustele oli laulja enda sõnul see, kui ta mingil üritusel kandis teksaseid, mida hakati ema teksasteks nimetama. Pange guuglise sisse "jessica simpson" ja "mom jeans" ja te näete, milles asi.

Positiivne oli selle juures see, et Sipson ei kavatsenud hakata alla võtma, vaid pigem kehtivate standardite vastu võitlema. Ja nii tegi ta saatesarja "The Price of Beauty", mille mõningaid osi võib ka netis näha. Põhimõtteliselt reisib ta koos oma kahe sõbraga mööda maailma ja avastab, kui paljudel eri viisidel ilu defineeritakse. Ma vaatasin täna ära selle osa, kus ta läheb Ugandasse ja näeb, kuidas seal hinnatakse naiste volüümikust, mitte kondisust ja enne pulmi istub pruut kaks kuud nuumamismajas, et paksuks minna.
Ühes teises episoodis käivad nad Pariisis ja kohtuvad modell Isabeliga, kes kaalu langetades jäi anoreksiahaigeks. Ma olin enne näinud neid No Anorexia teemalisi plakateid, aga ma olin kuni tänaseni nii naiivne, et mõtlesin, et needki on fotošopitud - et nii kõhn inimene ei saa ju elus olla. Aga ei, ta on olemas ja tegeleb nüüd poliitilise võitlusega, püüdes Prantsusmaal läbi suruda mingit seadust, mis seda teemat kuidagi reguleeriks. Kuuldavasti käib modellilepingusse sisse isegi klausel, et nad peavad püsima mingis uskumatus minikaalus.

Correction: ta OLI olemas. Praegu püüdsin Isabeli kohta lähemat infot leida, aga tuleb välja, et ta on nüüdseks surnud. Ei tea, kas keegi jätkab tema algatatud võitlust Prantsusmaal...

Kuigi Jessica ja Oprah väljendasid seda argikeeles, siis jõusid nad samale järeldusele, mis sotsioloogidki. Ehk siis et Jessica järgi "on ilu see, mida sa ise selleks pead" või siis sotsioloogide järgi on ilu sotsiaalselt konstrueeritud. Ja kuigi selles Simpsoni telesarjas on palju ameerikalikku imalust, siis the ultimate goal tõsta tüdrukute ja naiste enesehinnangut ja näha ilu suhtelisust on siiski kiiduväärt.

Siin on kindlasti palju agasid. Näiteks see, kas Jessica mitte ei kasuta seda teemat ära publicity saamiseks ja raha teenimiseks. Ta võiks ju nüüd kiiresti kirjutada raamatu "Fat is Beautiful" või "The Story of Wearing Mom Jeans". Või küsimus, kas nende Aafrika hõimude nuumamiste kui millegi erilise või harukordse näitamine ei taaskinnita seda, et õige ilu on ikka see euroopalik ja need seal kuskil Jaapanis, Indias või Ugandas on lihtsalt ühed veidrikud. Näiteks ühes hilisemas Oprah' shows kingib ta noortele tüdrukutele oma rõivakollektsioonist riideid, "normaliseerides" need rahaliselt vaesed tüdrukud, mitte õpetades neid olema rahul sellega, mis neil on ja et ilu tuleb inimese sisemusest. (Ja saades nii ka oma riietele pagana head reklaami.)

Aga ma jään täna selle juurde, et Jessica on teinud õige sammu, astudes vastu size zero kultusele.

Oo jaa

Mina vajusin korraks silmini soorolli 

ega näinud sellest välja 

kuigi silmad hoidsin suudeldes lahti 

nagu tahaksin kagesti 

kõrgemale tõusta 

asja avaramalt näha 

Kristiina Ehin

Kas Playboy jänkud vabastavad naised vooruse vööst?

Mu eelmisele postitusele kirjutas Littlewing kommentaari, milles esitatud küsimus tundus mulle nii põnev, et ma vastaks sellele kohe pikemalt.

Littlewing viitas Mai Loogi kunagisele arvamusartiklile Eesti Päevalehes, kus Loog kirjutas, et ajalooliselt on naiste seksuaalsust nähtud kui tabu ja et „õige“ naine teeb kultuuri ja on osa kultuurist siis, kui ta kannatab. Ja et naiste alastus on ühiskonna poolt aktsepteeritav vaid siis, kui tegu on spordi, rannas- või saunaskäiguga. Ehk et eeldused seksuaalseteks assotsiatsioonideks on „maha võetud“ – keha on kontrolli all.

Mai Loog kirjutab:

Andke meile kirjeldusi naise alandusest ja häbist, peksust ja vägistamisest, eneseveristamisest ja anoreksiast, sünnitusvaludest ja vihast maailma vastu, õnnetust lapsepõlvest ning meeste poolt mahajätmisest. Siis oleme me rahul: tegemist on kunstiga, tegemist on kirjandusega, on näha naise areng! 

Aga kui näitame teile, kuidas kunagine allasurutud kodukana leiab endas seksijumalanna, nimetame teda seksisubjektiks, siis areng nagu poleks ikka päris, sest nutu asemel on naer, higi asemel lõhnav kehakreem, veriste sidemete asemel kallis pitspesu, ja mis peamine, naine paistab end nautivat! Ta ei kannatagi! Tal on suu naerul, kui oma basseinis teise jänkusõbrannaga hullab.

Ma olen Maiga vägagi nõus, et ajalooliselt on suhtumine naise seksuaalsusesse olnud piirav, piinav ja häbistav.
Võtame näiteks tantsu kui kunstivaldkonna. Heili Einasto kirjutab selles raamatus, kuidas tants, olles kehaline kunstivorm, pole kirikule kunagi eriti meelt mööda olnud:

Mitmed mõjukad kirikuisad soovinuks tantsu (nagu kehagi) pagendada elu äärealadele, nagu ka naised ja seksi. Viimased olid vajalikud vaid maise elu edasikestmiseks /…/ ja selle tipu (mehe) teenimiseks. See mida ei saa välja juurdiga, tuleb taltsutada – ja just see ongi toimunud tantsiva kehaga.

/.../ seepärast on tantsus esteetiliseks (ja professionaalseks) kuulutatud raseeritud keha, mis meenutab pigem klassikalist skulptuuri kui luust ja lihast inimest. Baleriinide ainsad kehakarvad võivad olla peaks – ja ka seal ülimalt korrastatud vormis. /…/ Ilmselt on selline range hoiak juuste suhtes seotud iidse arusaamaga pikkadest juustest kui vaba ja ohjeldamatult jõulise seksuaalsuse sümbolist – ka eesti rahvakultuuris on abielunaistel juuksed kinni ja kaetud. Kuigi tantsiv keha võib olla üsna paljas, on selle „loomulik“ seksuaalsus puhastatud (kehakarvade eemaldamisega) ja kontrollitud (juuste rangesse soengusse sättimisega).

Seega Einasto räägib samast asjast – et naise kehalisus (seksuaalsus) on okei siis, kui see on kontrollitud, mida ütleb Mai Loogi. Loog räägib siis seda juttu, et olge oma kehaga rahul ja tehke sellega, mida ta tahab. Kui tahab seksida, siis seksigu.

Ta kirjutab:

New Yorgi günekoloog Hilda Hutcherson [soovitab] kõigil naistel olla oma kehaga ja iseendaga rahul, kutsub neid üles masturbeerima ja tundma oma seksuaalsuse vabastavat võimu.
Sest siis saame naised, kes pole neurootilised, tigedad ega närvilised. Neil pole peavalu ega naistehaigusi, nad on õnnelikud, kaunid ja meelad. Nad ootavad oma mehi kodus voodiserval prantsuse toatüdrukuteks riietatuna, valmis seksikiisu mängudeks. Siis puuduks meestel karjuv vajadus kulutada professionaalse erootika ja porno peale.

(Seega Mai väidab muuhulgas seda, et naised on ise süüdi, et mehed porri tarbivad. Milline klassikaline female chauvinist pig' i mõte.)

Mai märgib, et Epp Petrone, kes tema raamatut „Minu Tai“ alguses kirjastada ei tahtnud, selleks hiljem siiski soostus ja arvas, et Mai ajab „postfeministlikku asja“. Minu meelest ajab Mai siiski eel-feministlikku asja. Sest naise keha vabastasid „luku tagant“ juba II põlvkonna feministid. Nemad olid need, kes rääkisid umbes sama asja, et mitte ühiskonnal, vaid naisel endal peab olema õigus kontrollida oma keha. See tähendab seksida, kui selleks on soov, kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, aga ka õigus otsustada, kas teha aborti või mitte.

Eks tõesti kehtib endiselt massides see arusaam, et naise seksuaalsus on tabu. Aga tegelikult ka mehe ja inimese seksuaalsus üldse. 

Selle kohta on oma teooria esitanud Michel Focault oma „Seksuaalsuse ajaloos“. Tema väidab, et seksi käsitlemisel töötab masinavärk, kus seks on üheaegselt luku taga ja samas õhutatakse meist sellest rääkima.

See on alguse saanud 19. sajandil, kui kirik ja selle kõrval ka riik pidid saama inimeste seksuaalsuse oma kontrolli alla (tekkis rahvastiku mõiste ja riigil oli vaja teada, kuidas tema rahvas käitud). Kirikutes ja riiklikult töötati välja rida ettekirjutusi, kuidas oma seksuaalelust riiki ja kirikut informeerida – teha seda võimalikult detailselt. Samas, uurides näiteks kooliõpetajatele ja arstidele antud juhiseid, kirjutab Focault, et toimis terve piirangute süsteem, kuidas seksist rääkida tohib ja kuidas mitte. Põhimõtteliselt oli nii, et seksist pidi rääkima, kui võimu omaja (õpetaja, arst, psühhiaater, riigiteenistuja, kirikuisa) selle kohta küsis, aga samas ei tohtinud sellest rääkida kui millestki mõnusast ja heast.

Seega muudeti seks diskursuseks, mis sisaldas üheaegselt nii keelatuse kui õhutamise aspekti ja igakord kui inimene kirikusse läks või riigiga suhtles, mõjus seksist rääkimine kui millegi keelatu ülestunnistamisena. Seks muudeti nähtuseks, mis on vägivaldselt maha vaikitud ning millest on raske ja ohtlik, kuid vajalik ja hea rääkida.

Seks müüb seetõttu tänapäevalgi, et me näeme seda endiselt kui midagi keelatut, mistõttu seksiga seotu tundub igakordselt rõhumisest vabastavana. Nii on ka naiste seksuaalsusega. Kui ma lähen ajakirja kaanele paljastatuna, võib olla soov iseendale ja maailmale öelda, et ma hakkan kehtivale korrale vastu, teen väikest viisi revolutsiooni. Aga samas taaskinnitab paljas naine seekaudu ka arusaama, et naise seksuaalsus on tabu.

Sellepoolest on tõesti tegu nõiaringiga, nagu Littlewing kommentaaris kirjutab.

Aga Mai Loog paneb täiega mööda selles osas, et segab seksuaalse vabanemise kokku jänkukeste, kiisukeste ja toatüdrukute kostüümide ja rollidega. See pole aga üks ja seesama asi.

Meenutagem, et jänkud kui seksikuse sümbolid tulid massidesse läbi Playboy ajakirja. Playboy toodab aga kõige stereotüüpsemat ja šovinistlikumat ideoloogiat seksikusest ja seksikast naisest, kus naine on mingi ajudeta plastmassnukk, mille ülesanne on vaid mehele rahuldust pakkuda ja paisutada mingi ameerika vanamehe rahakotti.

Ma hea meelega näeksin end ja teisi naisi seksuaaltabudest vabastatuna, aga ma ei tahaks neid näha „jänkusõbrannadega basseinis hullamas“. See pilt omavahel hullavatest jänkudest on ju järjekordne patriarhaalne fantaasia, kus esiteks naised on kõige stereotüüpsemas rollis - meelad kiisukesed ja tublid (alati kepiks valmis) jänkukesed. Nagu varemgi olen kirjutanud, siis see, et naine võiks olla võimukas, ei paista mehi erutavat.

Ja teiseks on ühel mehel kontroll mitme naise üle korraga. Seepärast erutavad mehi ka lesbistseenid, sest neil kui vaatajal on võim mitme naise üle korraga. (Ja seepärast ei salli mehed aga pilte meestest, kes omavahel hullavad, sest see õõnestab heteroseksuaalset ja patriarhaalset korda ühiskonnas.)

Toatüdrukutest kui ühest kõige legemast meeste fantaasiast olen kirjutanud varemgi (siin rääkisin ka sellestsamast Mai Loogi arvamusloost).

Seega Mai Loog ei toeta mitte naiste seksuaalset vabastamist, vaid seda, et naised käituksid mingite tööstuste ettekirjutatud reeglite järgi ja nende „seksuaalvabadus“ teeniks ärilisi eesmärke. Ja lõpetuseks, jättes kõrvale kogu võimu teema, on need visuaalselt lihtsalt kõige fantaasiavaesemad, iganenumaid ja kilekotimad ideed selle kohta, kuidas naist erootiliselt kujutada.

------------------------------------------------------------------------------------------------

PS Littlewing, Sa kirjutad: "Iseenesest oleks super variant, kui naine "could have it all": olla ühtlasi feminist ja väga naiselik, ilus ja võimas, üheaegselt nii iseseisev ja meeste poolt aktsepteeritud."

Minu meelest see on täiesti võimalik, aga enne peaks rääkima selgeks nende mõistete definitsioonid.

Olla feminist. Tegelikult siin tuleks alustada küsimisega, mis on sinu jaoks feminism. Kes on feminist? Sest feminism ei ole tegelikult mingi ühtne ideoloogia, on vägaväga erisuguseid feministe ja ideid, äärmuslikke ja liberaalsemaid, eri põlvkondi ja koolkondi. Ja nende ideed lähtuvad ka erisugustest alustest (näiteks kas naised on ka geneetiliselt meestest erinevad või loob erinevused ühiskond) ja tegelevad erinevate küsimustega. Mina ei tea, kas ma olen feminist. Mind lihtsalt huvitab soorollide teema, nendele mõtlemine ja nende üle arutlemine. Ma usun inimeste võrdsesse kohtlemisse, valikuvabadusse, alternatiivide otsimisse ja erinevuste sallimisse. Ja ma olen seda tehes leidnud eri feministidelt ideid, millega ma nõustun.

Olla samas naiselik? Siin on üks muhe video naistest ja meestest, kes nimetavad end feministideks. Kas nad ei ole naiselikud? On ju küll. Barbi Pilvre kirjutas kunagi kuskil, et inimesed kardavad, et feministid võtavad ära kogu elu lõbu. Et naine ei tohi kanda sitse ja satse, end värvida või kanda lühikest seelikut. Kindlasti osa feministe nii arvab, aga samas on palju neid, kes nimetavad end feministiks ja endiselt enese ehtimisega tegelevad. Hiljuti toimusid suurtes maailmalinnades Slut Walk'id, mille üks sõnumeid oli see, et naine võib end riietada kuidas tahes, ka paljastavalt, aga see ei anna meestele õigust nende ründamiseks.

Omaette on küsimus, mis on naiselikkus, kas ainult üht moodi naiselikkus peaks olema aktsepteeritud. Olen näinud pükstes ja poisipeaga naisi, kes suudavad olla naiselikumad kui mõned naised lillelistes kleidisabades. Naiselikkus ja mehelikkus, nagu ilugi, on ühiskonna enda poolt defineeritud ja seega muudetavad.

Olla ilus ja võimas, iseseisev ja meeste poolt aktsepteeritud? Eks tegelikult ongi küsimus selles, kuidas muuta ühiskonda ja selle liikmeid nii, et need mõisted üksteisele ei vastanuks. Et võimukas naine võiks olla ka ilus. (Või et mitte alluv, vaid ka võimukas naine on voodis väga hea, nagu ütleb üks naine selles üleval olevas videos.) Et iseseisev naine on meeste poolt aktsepteeritud. Et ilu ei ole naise värk ja võim meeste värk. Sellised mõttemustrid on aastasadadega väga aeglaselt välja kujunenud, muuta neid on raske, aga mitte võimatu. Viimase aastasajaga on naised ja mehed seda ju tõestanud. Kõik uus tekitab esmalt hirmu, võõristust ja vastupanu. Nagu kunagi ka idee, et naistel võiks olla hääletamisõigus.

Eks loomulikult nõuab see protsess intelligentsust mõlemalt soolt, sest kõik algab dialoogist, mitte süüdistamisest. Paljud mehed ja naised arvavad, et feministid vihkavad mehi ja seetõttu pole valmis ka nendega mingiks dialoogiks. Mul ei jää muud öelda, kui et õnneks on minu tutvusringkonnas palju selliseid mehi, eesotsas minu elukaaslasega, kes ei kuku minu "feministliku" jutu peale silmi pööritama - või mis iganes mehed silmade pööritamise asemel teevad, sest see on ju "naiselik" eneseväljendusviis -, kui soorollide teemal juttu teeme. Nad pigem lähevad sellest põlema. Intellektuaalses mõttes. Ja kui mul kunagi peaks lapsed olema, siis püüan neid samasugusteks kasvatada. Olenemata nende soost.

Postitantsu dilemma

"Kujutage ette, et teil on kõrged kontsad all. Mul on oma 14 senti." Väike naine ajab end kikivarvule. Tema säärelihased päevitunud naha all tõmbuvad pingule. Ta haarab kinni metallpostist enda kõrval ja astub pöidadel tippides kahe sammuga ümber posti. Ta õpetab postist kinnihoidmise A- ja B-asendit ja kõige lihtsamat pööret. Õpetab kükki laskumist, toetudes selja ja pepuga postile, kus nii muuseas tuleb korraks ka katsuda oma rindu. Ja ettekummardusest püsti tõustes panna käsi kahe jala vahelt läbi selja taha jäävale postile, libistades kätt posti mööda üles nii, et see tahes-tahtmata häbemepiirkonda riivab.

On tüdrukute õhtu ja minu soon-to-be-married sõbranna on teiste sõbrannade eestvõtul toodud postitantsukursustele. Meil kõigil on seljas napid trennipüksid ja järgmise tunni jooksul on metallpost meie suurim sõber ja vaenlane.

Pean ütlema, et pööritasin silmi, kui sain teada, et tüdrukuteõhtul on kavas postitantsutrenni minna. Jutud kõikidest nendest viimase aja trennidest, kus naisi hööritama õpetatakse, on mind ausalt öeldes öökima ajanud. Aga kuna mind see teema - ehk naise keha kohtlemine ülejäänud ühiskonna ja tema enda poolt - laiemalt huvitab, siis tundus selline plaan põnev ka.

Täna, olles nüüd selle trenni ära näinud, valdavad mind vastakad tunded. Ühest küljest sain lahti mitmetest eelarvamustest. Ma ootasin meie treeneriks mingit mimmi, kes vastikul beibe-intonatsioonil meid posti ümber hööritama hurjutab, ise väsimatult korrates, et olge ikka seksikad või näidake oma keha. Üks naine, kes potentsiaalselt selline võis olla, võttis meid spordiklubi uksel vastu. Tal olid jalas poolt kanni paljastavad liibuvad püksid ja kontsakingad.

Meie treeneriks osutus aga väike poisipeaga sportlik noor naine, kes oli mõnusa olemisega ega üritanud meist "halastamatuid võrgutajaid teha", kuigi tüdrukuteõhtu peakangelasele pärast trenni antud võrgutaja sertifikaat seda väitis. See tüdruk tegi postil ikka uskumatuid trikke ja see kõik tundus tema käes nii lihtne. Me ise saime kohe varsti aru, et lihtsusest oli asi kaugel.

Seega õhkkond oli pigem trennilik kui seksuaalsusest pulbitsev ja posti ümber tiirlemine - kui selle mingil algsel moel selgeks said - osutus lihtsalt lõbusaks. Üldiselt tegelesin ma teiste tüdrukute pildistamisega, aga kui mulgi see posti küljes rippumine ja spinnimine koba peale välja tuli, tekkis mus täielik hasart seda uuesti ja uuesti proovida. Paistis, et teistes tüdrukutes ka ja osade puhul ei paistnud, et nad selleks eriti pingutaksidki.


Peale selle ei tegelenud me seal liiga palju hööritamisega. Minuga koos olnud tüdrukud olid liiga intelligentsed selleks, et oleks suutnud sellist aelemist tõsiselt võtta. Enda keha "manageerimine" posti ümer on tegelikult väga raske: sul peab olema kätes ja kintsudes jõudu, et end posti küljes hoida ja see nõuab suurt pingutust ja tasakaalutunnetust. Postitantsus tundus olevat paljutki sellist, mis on puhas akrobaatika. Nii et kui unustada ära, et selle käigus peaks n-ö õige tantsija kandma pesu, mida ta vaikselt maha koorib, on see trenn nagu iga teinegi. Ja pealegi väga tõhus. 

Aga just nende postitantsu kaastähenduste tõttu ei saanud ma lahti mõttest, et kõige selle lõbususe juures on see trenn naisi vastikult alandav. Sest strippamine ja posti ümber hööritamine ei ole mingid "süütud" tegevused. Ma ei mõtle siin mingite puritaanlike väärtuste vastu eksimist või seda, et naised ei tohiks olla väljakutsuvad ja seksikad. Aga pean silmas seda, et need on ju ikkagi osaks maailmast ja tööstusest, kus naise keha on kaup ja ta peab seda müüma.

Sellel, et sellised tantsustiilid jõuavad stripiklubidest trennisaalidesse ja ööklubidesse, on tegelikult kultuurilises mõttes tähelepanuväärne tähendus. Nüüd ei ole trenniskäimine ainult oma keha treenimine ja füüsilises vormis hoidmine, mida ta lihtsustatult öeldes siiani on olnud. Vaid nüüd õpib naine selle käigus ka seda, kuidas võrgutada vastassugupoolt. Kuidas olla seksuaalselt atraktiivne. Seks tungib kõikidesse kultuurivormidesse kultuuri laiemas tähenduses üha enam ja enam. Seejuures siis ka trenni- või kehakultuuri.

Aga so what? Minu meelest on see trend tagurlik. Sest kui sellised tantsud jõuavad striptiisiklubidest ja pornotööstusest massidesse, siis normaliseerivad nad taaskord arusaama, et naise keha ongi objekt ja kaup. Ja õpetavad seda, et iga naise ultimate goal on püüda olla võimalikult pandav. Lisaks taastoodavad nad stereotüüpi sellest, milline peab naine olema ja mida tegema, et teda seksikaks peetaks. Ja meestele õpetab see seda, millised poosid ja pilgud peaksid neid üles kütma.


"Ma panen nüüd muusika käima ja pidage meeles, et te tantsite ainult iseendale," ütles treener meile. Muigasin omaette. See "ma teen seda ainult iseendale või iseenda pärast" argument saadab kõiki selliseid tegevusi, mis mahitavad naisi enda välimuse eest võimalikult palju hoolitsema ja seksikad välja nägema. Kes ei teaks peast sloganit "You are worth it"?

Aga see argument on tegelikult odav demagoogia. Ei, me ei tuuni oma keha iseenda pärast. Me ei pane omale suuremaid tisse või rohkem juukseid pähe iseenda pärast. Ega kasuta kas või ripsmedušši või huulepulka. Me teeme seda ikka teistele vaatamiseks ja teistelt saadava heakskiidu nimel. Selles mõttes iseendale küll, et heakskiidu saame meie, aga selle nimel tuleb muganduda ühiskonna loodud tõekspidamistega.

Sama lugu on postitantsuga. Mille hea pärast oleks mul vaja iseenda jaoks peput või rindu hööritada ja oma käsi mööda keha külgi hõõruda, peatudes rindadel? Postitants on etendus ja etenduste funktsioon on midagi teistele näidata.

Seejuures, usun ma, rakendavad naised nn male gaze´i mõttemustrit ehk püüavad mõttes ette kujutada, millisena mees/mehed neid näevad. Mehe pilgu teooria autor on filmianalüütik Laura Mulvey, kes leidis psühhoanalüüsi kasutades, et klassikaline Hollywoodi tüüpi lugusid jutustav kino pakub vaatajale kahesugust naudingut. Ühest küljest tunneb vaataja läbi kinolinal kellegi teise (armuloo) jälgimise seksuaalset naudingut. Teisest küljest pakuvad filmid meile naudingut seetõttu, et me saame end filmikangelastega samastada. Me kõik oleme ju mõnd filmi vaadates mõelnud, et oo, see naine on nii ilus, et ma tahaksin ka selline olla, või nende armastuslugu on nii kaunis või et ma tahaksin ka omale sellist meest.

Aga konks on selles, et Holliwoodi lugusid jutustatakse alati mehe vaatenurgast - meestegelane kontrollib asjade käiku. Naistele jäetakse domineeritava rollid ja nemad on need, keda vaadatakse kui objekti. Filmi meessoost kangelane vaatab ja hindab neid ja temaga koos teeb seda ka publik. Seega asetab ka naissoost kinovaataja end mõttes meeskangelase asemele ja analüüsib naise käitumist/väärtust mehe pilgu läbi.

Sama toimub ka ju postitantsu juures. Naine kehastub etendajaks ja kuigi pealtnäha tundub, et tema, kes ta seisab laval rambivalguses, on loo peategelane, siis tegelikult on selleks saalipimeduses istuv mees. Naise soorituse õnnestumine või ebaõnnestumine oleneb sellest, kas mees otsustab, et tants oli hea või halb.

Kui see postitants või strippamine toimub mehe ja naise vahel vastastikkusel kokkuleppel ja põhineb armastusel, mitte oma keha müümisel, siis mind tegelikult ei häiri selle mängu juures eriti võimu aspekt. Mõtlen see, et mees on võimupositsioonil ja naine on domineeritav. Ma ei näe selles midagi halba, kui ma oma mehe jaoks mingil hetkel domineeritava rolli astun. Selles mõttes võiks öelda, et selline etenduskunst koduseinte vahel on isegi parem kui stripiklubis. Sest lihtsustatult öeldes teeb naine kodus seda omast tahtest, stripiklubis aga sundseisu panduna.

AGA mind häirib, kui domineeritav/objekt on ikka ja alati ainult naine. Ikka naine käib stripitantsutrennis ja ikka poissmeesteõhtule kutsutakse strippar. Mul endal puudub igasugune kogemus, aga tüdrukute õhtul kuulsin, et meesstrippareid on raske leida ja üldiselt on nad mõeldud homoseksuaalsetele. Kujutan ette, et ka naisi ajaks naerma mõte, et mõni "õige" mees posti otsas end hööritama hakkaks. See veendumus tuleneb juba ainuüksi sellest, et tantsimist peetakse iseenesest millekski naiselikuks, seega etendamine ehk end vaadatava rolli asetamine on ikka ja alati pigem naiste ülesanne. Kui nüüd sinna tantsu juurde lisada veel mingid võrgutamise elemendid, siis... no selleks peab mees küll gei olema. Õige mees nii ei tee.

Teiseks häirib mind see, et kogu selline šõu- või mis iganes kunst vormib naisi ikkagi väga stereotüüpsel ja piiratul viisil. Harjutab nii naist kui meest mõtlema väga kitsalt sellest, mis on seksikas. Selline poos on seksikas ("Kujutage ette, et teil on kontsakingad") ja selline ei ole. Naine posti otsas on seksikas, mees mitte. Postitants on seksikas, aga rahvatants mitte.

Ja kõige enam ei meeldi mulle see, et postitants või strippamine on trenn ehk midagi, millega naine võiks tegeleda regulaarselt. See tähendab, et ma naisena õpin regulaarselt oma rolli mehe kõrval ja "õiget" kohta ühiskonnas. Ok, harjutamine teeb meistriks ja selle žanri sooritamiseks on vaja kõvasti harjutada. Selles mõttes peab trenni tegema. Aga ma pigem näeksingi seda sel juhul mingi lühiajalise projektina, et käin paar kuud tantsimas ja siis annan oma mehele väikese šõu, kui et hööritan ja keerutan metallposti ümber aastaid.

Sest kui see muutubki sinu ainsaks trenniks, siis on tõenäoline, et nii naine kui tema mees on ühel hetkel nii brainwashed, et nad leiavad, et see kõik on iseenesest mõistetav. Naise ülesanne ongi olla kehaline objekt, millel tuleb järjest uusi kõrgusi püüda, mehe (loodud) fantaasiaid täita, ja mehe ainuke ülesanne ongi to sit back and relax. Sest mees end muidugi mingil sellisel viisil alandama ei hakka. Seda pole vajagi.

Photoshopimaania

Me lähme fotot shoppima,

kes tahab pilku köita?

Kas, armas sõber, tahad sa

ka pekid seljast heita? 

Kui suhelda ajakirjanikuna suurettevõtetega ja kui juhtub, et sa ei saa antud isikust pilti teha - näiteks teed telefoniintervjuud või inimene ise ütleb, et täna jäi pea pesemata ja ta ei taha pildile tulla -, siis suunavad pressiesindajad sind ettevõte pildipanka firma kodulehel või saadavad sulle ise selle inimese pildi, kellest sa kirjutad.

Ja millised pildid siis sealt vastu vaatavad? Keskealised mehed ja naised, kelle kortsud on Photoshopiga kõrvade taha tõmmatud, punnid retušeeritud ja jume ühtlustatud. Võib-olla hambaid ka valgendatud ja silmadesse rõõmsat läiget lisatud. Ma räägin siinkohal eelkõige suurtest rahvusvahelistest ettevõtetest, Eesti firmade puhul ma õnneks sellise nähtusega veel kokku puutunud pole. Sest Eesti inimestega saab reeglina ikka silmast silma kohtuda või kui seekord mitte, siis on ajalehe pildipangas temast suure tõenäosusega mõni varasem klõps. Aga meil on ju valimiste eel tänavad ja ajaleheküjed täis photoshopi-poliitikuid.

Ma vaatan, et isegi Barbi Pilvre, hakates poliitikuks, lasi oma pildi kerge retuši alt läbi ja oma raamatu "Minu võitlused" tagaküljel kasutas Kroonikas ilmunud photoshopitud pilti. Õnneks see viimane on küll suhteliselt mõõdukalt töödeldud.

Võiks ju eeldada, et Barbi Pilvre on sellise reaalsuse moonutamise vastu. Ma tahaks loota. Aga noh, eks ta peab ka poliitikuna ennast oma pakendi ehk välimuse kaudu müüma, mänguga kaasa minema. Küllap polnud tal erakonnas õigust selle kohta üldse midagi öeldagi. Kõik toimus kui masinavärk: üks päev toimus erakonnarahva kollektiivne ülespildistamine ja kedagi ei informeeritudki, et fotograaf oma kuvariekraanil veidike kortse ja pekki ära kaotab. Seda ei peetud vajalikuks, sest see on ju normaliseeritud tegevus. Digi-ajastul ei sea seda enam keegi kahtluse alla, kas võiks ka kuidagi teisiti.

Juba kunagi varem (see oli millalgi talvel) tahtsin siin kirjutada sellest, kuidas mind häirib see, et meie presidendiproua end Facebookis töödeldud piltidega representeerib. Olen tema konto laikija ja tegin tookord  tema profiilipiltidest screenshoti.

Nagu näha, on kuuest pildist neli suuremal või vähemal määral töödeldud. Kõige võltsim näeb välja see valges suvekleidis pilt, kus Evelinile on mingi plastmassist nahk valatud. Mul tekib küsimus, et kui Evelin Ilves seisab naturaalsuse eest toidulaual, siis miks ei seisa ta loomulikkuse eest ka välimuses. Loomulik olemise sõnumit annaks ju ilusti siduda Evelini teise agenda ehk sporditegemise propageerimisega. Ehk siis midagi sellist, et tunne end hästi oma keha liigutades ja pekki selle kaudu kaotades, mitte ära püüa volte arvutis ära kaotada.

Evelin oma piltidel ehk pekke retušeerinud polegi, vaid kortse. Need ju ei kao sporti tehes. Aga küsimus on tegelikult selles, kuidas me kortse defineerime. Kas need on kogemuse, väärikuse ja teadmiste sümboliks või need on midagi jubedat ja häbenemisväärset, mille tõttu nende omaniku väärtus inimesena meie silmis kohe langeb?

Kui meil oleks eeskujusid, kes suudaksid kanda oma kortse uhkusega ja näidata, et see võib tegelikult täitsa cool olla, muutuks ka suhtumine. Te ütlete, et see pole võimalik? 90ndatel polnud varakapitalistlikus Eestis võimalik ka see, et sekkarites šoppamist oleks popiks peetud. Täna on vintage'i kandmine auasi. Eesti naised katavad püüdlikult oma hallid juuksed värviga, Rootsi naised kannavad halli pead uhkusega. Ja mitte halle kiharaid võimalikult lühikeseks lõigates, et need võimalikult vähe tähelepanu saaks, vaid ikka pikkadena. Kõik on defineerimise küsimus.

Aga praegu õpib igaüks juba varajases nooruses, et kortsud on defineeritavad just selle teise, negatiivse, versiooni läbi. Nende tekkimist tuleb jumala eest vätida. Mis siis, et need kaks diagonaalset kortsu meie suunurkade ja põskede piirile tekivad naeratamisest. Mis sest, et sama lugu on nende kanavarvastega meie silmade ümber. Persse need mõnusad emotsioonid, peaasi, et ma peegelsileda näolapiga hauda jõuaksin!

Naisi (ja nüüd järjest enam ka mehi) õpetatakse, et 20ndates tuleb oma nahka pidevalt niisutada, ennetamaks kuivust ja seekaudu kortse, 30ndates tuleb hakata kasutama esimesi kortsukesi ennetavaid imerohte ja aastate lisandudes aina vägevamaid versioone sellest. Ma olen seda kõike kreemimaailma reklaamidest õppinud. Kui ma olin puberteet ja jubeda aknega võitlesin, ütles mulle mu kosmeetik lohutades, et vähemalt tekivad sul kortsud kuiva näonahaga tüdrukutest hiljem. Mul on see tema lause siiani meeles, ju siis oli see teema minu jaoks tähtis, teadsin juba siis, et kortsud on midagi vastikut. Ootasin jubedalt aega, kus kõik ilusate näolappidega piigad kortsuliselt ringi käivad ja mina võidukalt, vinnidest ja ka veel kortsudest puhta näoga, ringi rallin.

No ja kui siia juurde lisada veel naistele pähetambitav üldine ideoloogia, et meie ülim ülesanne elus on ilus (poppkultuur lisab: "... ja pandav") välja näha, siis pole ime, et positiivset tähelepanu pälvivad need pildid inimestest, mis ei ole töödeldud, kui vastupidi. Ja presidendiproua põeb, et ta FB pilt pole ilma töötlusprogrammist läbi käimata aktsepteeritav. Võiks öelda, et tänapäeval töötleb iga endast lugupidav inimene ikka pilti enne, kui see avalikkuse pilgu alla sattub.

Kõik naisteajakirjad, kaasa arvatud Eesti Naine, mida ma olen ikka vähe väärikamaks pidanud, panevad oma kaanele naisi, keda ei ole päriselus olemas. Kui Anne ja Stiil tegi numbri, milles poseerisid meigita naised, oli see suur meediasündmus. Ja kuigi soov selle taga võis olla hea, põlistas see teadmist, et meigita ja töötlemata teiste inimeste ees olek on midagi ebatavalist, ebaloomulikku, mida üldiselt ei tohiks juhtuda.

Ma võiksin veel kuidagi leppida sellega, et sellist moondunud reaalsust näidatakse meile reklaamides. Nende ülesanne ongi meile muinasjutumaailma müüa ja panna end mingite ideaalide poole püüdlema. Tegelikult on see muidugi inimeste petmine, sest see reklaamitav toode ei muuda meid kunagi selliseks, nagu lubatakse, aga okei.

Mis mind enam häirib, ongi see, et ma pean ajalehes, mis peaks olema ikkagi reaalsuse peegeldus, kasutama nende ettevõtete tehtud muinasjutumaailma pilte. Või ma pean valijana valima plastmassnäoga poliitikute vahel, nagu tegu oleks iludusvõistlusega.

Ja mis seal salata, mind häirib ka see, et minuski tekib esimesena kadedus, kui mõni sõbranna on endast photoshopitud pildi Facebooki üles laadinud ja seal "nii hea välja näeb". Kuigi ma saan aru, et see tegelikult ei ole ju päris tema. Ja kindlasti tunneb tema end omal pool arvutiekraani uhkena, kuna laike ja kommentaare stiilis "Issand, sa näed siin nii teistsugune välja", "Oo, milline iludus/sekspomm/kaunitar!" tuleb nagu seeni pärast vihma.

Iga tõekspidamine on ühiskonnas kellelegi kasulik ja kellelegi mitte. Photoshoppimise normaalsuseks muutumine, mille kaudu kaotame me reaalsustaju ja kotime järjest enam seda "pakendit", millega meie oleme siia ilma sündinud, ei ole kindlasti kasulik meile. See on kasulik neile, kes tekitavad meis ebakindlust, soovi olla keegi teine, näha välja teistsugune ja panevad meid selle poole püüdlema.

Täna saatsin ma omalt poolt teele 25 taala, et saaks reaalsuseks üks film, mis räägib meedias ilmuvate fotode/filmide kaudu illusioonide loomisest ja sellest, kuidas neid inimeste vastu ära kasutatakse. Selle pealkiri saab olema "The Illusionists" ja alapealkiri ütleb sedasama, millest ma täna kirjutasin - et ebakindlus müüb. USA filmimaailm on suht reguleeritud, suured filmikompaniid saavad dikteerida filmide sisu ja seepärast on Elena Rossini otsustanud teha filmi neist sõltumata ehk kogudes filmi tegemiseks raha iseseisvalt. Pea 300 krooni on ka minu jaoks suur raha, eriti kui seda saata kuskile teisele poole maailma inimestele, keda sa kunagi ei tunne ega saagi tundma. Aga ma olen selle projekti käivitumist pikemalt jälginud - kunagi postitasin siiagi Elena tehtud antud filmi teemalise video, mind veensid Elena argumendid, miks ta seda filmi teha tahab, aga eelkõige tahan ma väga väga uskuda, et sellest tuleb midagi huvitavat, põnevat ja vaatajat vabastavat. Teades mõnd inimest, kes filmis esineb, on märgid paljulubavad. Jään huviga ootama.

 PS Ja reality checkiks võite vaadata siia.

Tüdrukud on tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust!

Mäletan üht talvist pilti, kus minust möödus tänava peal lasteaialaste rühm ja mind pani imestama, et peaaegu kõik tüdrukud kandsid roosasid kombinesoone. Ja roosasid mütse ja kindaid. Ja võib-olla ka saapad väikeste (heh, roosade) jalakeste otsas olid roosad.

Teine, aga suvine, pilt meenub Rocca al Mare spordipoest, kus jäin silmitsema üht naist oma tütrega. Õigupoolest seepärast, et see naine üks tuntud laulja oli. Nad kõndisid spordipoe uksest sisse rulluiske vaatama. Ja umbes nelja-viiene tüdruk valis sekundi murdosa jooksul riiulilt välja oma lemmikud rulluisud, mis olid - üllatus, üllatus - roosad. Ja sädelevate roosade tuttidega.

Eile käisin siin Rootsis spordipoes, kus parasjagu perekond oma väikestele lastele kiivreid pähe proovis. Poisikesele oli välja valitud just tumesinine ja tüdrukule muidugi roosa peakaitse. Enne selle sissekande kirjutama hakkamist tegin tiiru õues ja kõndisin mööda kolmest väikeste lastega perekonnast, kus tüdruk-titade outfiti domineeriv värv oli täpselt sedasama värvi.

Aga mitte ainult titadel. Käisin hiljuti ühel sünnipäeval, kus sünnipäevalaps sai 25 ja korraldas roosa peo. St dress code oli roosa, aga ka kogu laualepandu, sünnipäevakook, toidunõud ja dekoratsioonid. Oli huvitav vaadata, kuidas inimesed peol käitusid. Kõik tüdrukud olid roosasse riietunud ja püüdlikult ka oma käe- ja varbaküüned roosaks värvinud.

Olin oma roosa-rohelise kirju kleidi ja värvimata küüntega kõige vähemroosa naisisik sellel peol. Tüdrukutes tekitas roosa teema palju elevust ja jutuvada. Noormehed, püüdes justkui üle kinnitada, et nemad on ikka õiged mehed, distantseerisid end kogu sellest rõõmust. Nad kandsid küll sünnipäevalapse rõõmuks roosat, kuid olid sinna juurde seadnud teist värvi riideid. Kõnekalt väljendati meeste poolt ebamugavustunnet selle värvi kandmise osas ja tehti teistele selgeks, et seda tehakse ikka naljaga.

Sünnipäevalaps, avades oma kinke, mis olid eranditult roosad, tegi oma elukaaslase suhtes teravmeelse märkuse, et viimane peab pärast seda pidu ja nende kinkide vahel elamist ravile minema. Lühidalt: käis kahe sugupoole ja selle juurde kuuluvate identiteetide taaskinnitamine.

Sest pole ju kahtlustki, et roosa on tüdrukute värv ja poisid seda ei kanna. Kui, siis võib kahelda nende meeste seksuaalses sättumuses või on nad lihtsalt mingit imelikud kutid - metroseksuaalid või pehmekesed. Meeste jaoks on roosa värv KEELATUD ja kui nad seda kannavad, siis eeldatakse, et see kannab ka mingit sõnumit nende identiteedi kohta. Mees tahab meile midagi öelda, sest muidu ta ju ei kannaks midagi nii meeste maailma mõttes imelikku, normist hälbivad.

See tähendab, et nagu teisedki värvid, on ka roosa värv sotsiaalselt kodeeritud. Ehk et talle on antud mingisugune tähendus. Ja kui keegi seda värvi kannab, siis ka temale n-ö kanduvad üle selle värviga seotud tähendused, assotsiatsioonid jms, mis me oleme ühiskonnas n-ö omavahel kokku leppinud. Igaüks ju teab, et teatud värv sümboliseerib midagi. Et pulmas kantakse valget ja matustel musta ja valge sümboliseerib pruudi puhtust/süütust ja must sümboliseerib leina. Need tähendused on aga kokkuleppelised ja ajaloo jooksul välja kujunenud. Piltlikult öeldes kui inimajaloo jooksul oleks välja kujunenud, et matustel kantakse roosasid riideid, siis see tunduks meile kõigile normaalne. Aga praegu ajab sellise matuseseltskonna ettekujutamine ju naerma.

Kui must ja valge tähistavad vastandlikke ühiskondlikke rituaale nagu pulm ja surm (mitte et surm oleks ise mingi rituaal, aga leinatalitus kui selline), siis roosale ja helesinisele värvile on omistatud roll soolises enesemääratluses. Nendel värvidel on selle koha pealt kõige tugevam sümboliline jõud. Ja see "mäng" algab juba siis, kui beebi sünnitusmajas teki sisse mähitakse. Tüdrukud roosasse ja poisid helesinisesse.


Kuidas siis kujunes nii, et roosa värv anti plikadele? Nagu ütleb Eesti lastelaul, et tüdrukud on tehtud maasikavahust. Mis on ju roosa. (Lapsepõlvest pärit müsteerium selle ümber, miks poisid laulusõnade järgi koerahännast tehtud on, pole minu jaoks siiani lahenenud, aga nende kahe vastandamine õpetab väikest last nii või naa, milline on tema õige käitumisviis siin ilmas.) Hiljuti tuli välja üks roosat värvi ja tüdrukute lapsepõlve käsitlev raamat, mille kokkuvõte on siin. Seal kirjutatakse värvide omistamise kohta nii:

Selle lastetoa mööbli nimi on Paul. Selge see, mis soost lapsele mõeldud.

Võib tunduda, et tüdrukute armastus roosa värvi vastu on vältimatu, kuidagi nende DNAsse kodeeritud, kuid Marylandi ülikooli Ameerika õpingute professori Jo Paoletti sõnul see nii ei ole. Värve ei jaotatud laste vahel ära kuni 20. sajandi alguseni. Selle ajani polnud kodudes pesumasinaid ja kõik beebid kandsid praktilistel põhjustel valget - sest ainus viis riideid puhtaks saada oli neid keeta. Veel enam: nii poisid kui ka tüdrukud kandsid riideid, mida peeti sooneutraalseteks kleitideks. Kui aga hakati rääkima lastetubade värvidest, siis peeti roosat tegelikult mehelikuks - see oli pastelne versioon punasest värvist, mida seostati tugevusega. (Ka täna ju soovitatakse poliitikutel punast värvi lipsu kanda, mis sümboliseerib võimu - K.B.) Helesinine, mida seostati Neitsi Maarja, püsivuse ja truudusega, sümboliseeris naiselikkust. Miks ja millal need värvid omavahel vahetusid, ei ole selge, kuid ka paljud Disney kangelannad - Tuhkatriinu, Uinuv Kaunitar, Wendy, Alice Imedemaal, "Mary Poppinsi" raamatutegelane Jane Banks - riietati taevasinisesse. Kui Disney tõi turule Printsesside toodetekollektsiooni, siis vahetati meelega Uinuva Kaunitari kleidi värv roosa vastu, et arvatavasti eristada teda Tuhkatriinust.) 
1980. aastatel muutus peamiseks laste suunaliseks turundusstrateegiaks nende eristamine vanuse ja soo järgi ja roosast sai värv, mis defineeris tüdrukuid kui naissoo esindajaid, vähemalt esimeste kriitiliste aastate jooksul. /.../ Laste või ka täiskasvanute liigitamine järjest detailsematesse kategooriatesse on end tõestanud eduka kasumite suurendamise viisina. Ja üks kõige lihtsam viis tarbijaid segmenteerida on rõhutades nende soolisi erinevusi - või need välja mõelda, kus neid varem pole olnud.

Artikkel kirjeldab ka seda, et lapsed saavad juba päris väiksest peast - ühe-kaheaastaselt - aru, et inimesi jaotatakse meheks ja naiseks ja hakkavad oma sookaaslasi jäljendama. (Sellest, et we do what we see, olen ka varem kirjutanud.) Seega juba väga väikese lapse saab turundusnippide abil suureks roosa värvi fänniks õpetada.

Ja seda on kogu mänguasja-, mööbli-, elektrooniliste vidinate ja riietetööstus väga-väga edukalt kogu maailmas teinud. Vaadake järgmine kord lasteaiarühma nähes ise, mitut roosat plikat te näete. Või mõelge, kui palju on teil endal või teie tütrel garderoobis ja toas roosasid asju.

Siin on pildid meie enda kodumaiselt tootjalt: lasterõivaste tootja Lenne kodulehel olevatel piltidel on poisid riietatud sinisesse ja rohelisse ning tüdruk roosasse.

Aga milles siis õieti probleem? Mina leian, et kui me laseme värvide tähendusel ja nende kasutamisel muuta nii üheülbaliseks ja rangelt piiritletuks, et naine võib kanda neid ja neid värve ja mees jumala eest mitte, siis seda annab meie kui tarbijate vastu ära kasutada. Näiteks määrides väikestele tüdrukutele ja nende vanematele pähe kõike, mida iganes roosaks värvida saab. Väiksel tüdrukul ei ole analüüsivõimet ja müüginippide läbinägemisoskust. Tema tahab kõike roosat nüüd ja kohe! Ja ema või isa, kelle jaoks on tema tütreke väike printsess (selles viidatud artiklis on sellest printsessitamisest ka huvitavat juttu) mõtleb, et kui mingi asi on roosa, siis järelikult ongi see mõeldud tema väikesele printsessile, nii et letsgo! (Ja kindlasti ei ole see asi sobilik siis meie pojale. Poeg peaks lausa häbi tundma, kui midagi sellist endale tahab.)


Kuna keegi ei tooda roosasid Vahva Vedur Toomaseid, vibusid või Action Mane, siis tüdrukud õpivad selle kaudu ka, millised mänguasjad neile peavad meeldima - Barbid ja haldjakleidikesed jm roosa ja sädelev. Ja miniatuursed plastikust kontsakingad (OMG!).

Naiste roosa värviga ülevalamine - või õigemini see, et nad ise end sellega üle valada lasevad -, jätkub ka nende täiskasvanuks saades. Mõelge kõigile nendele roosadele suitsudele, läptopikottidele ja mobiilikorpustele, siidripurkidele, autodele, lumelaudadele, mis võõbatud roosaks. Need on samasugused suitsud, kotid, korpused, purgid ja autod nagu kõikides muudes toonideski, aga kuna me naistena end lollitada laseme, uskudes, et see roosa vidin annab mu identiteedile juurde tohutult feminiinsust, oleme me valmis maksma selle toote ja kogu sellega kaasnenud tootearenduse eest.

Kusjuures on huvitav, et kui tarbijad jaotatakse nii soo kui vanuse järgi eri gruppidesse, et inimene tunneks, et talle pakutakse midagi, mis on mõeldud just talle, siis roosa on selles mõttes olnud ikkagi alati tüdrukute, aga mitte naiste värv. On ju Eestiski veidi halvustav väljend, et mida vanem eit, seda roosam kleit, välistades selle, et roosa värv vanema inimese seljas võiks olla normaalne või tõsiselt võetav. Aga roosa "ülemvõimu" ajal on ka täiskasvanud naistele mõeldud kaubad muutumas järjest roosamaks. Ja roosa tähistab siinjuures siis lihtsalt naissoost inimeseks olemist, vastandudes meessoole. (Kuigi me ju endiselt naeraksime, kui mõni keskealine tädi üleni roosasse riietudes meile tänaval vastu jalutaks. Oi, ja kui see oleks veel mõni meesterahvas!)


Roosas värvis ei ole ju iseenesest midagi halba. See on ka minu meelest ilus rõõmus värv. Halb on aga see, kui meid surutakse mingitesse ratsionaalselt täiesti põhjendamatutesse raamidesse, milliste värvidega tüdrukulikkust, tüdrukute lapsepõlve ja naiselikkust kujundada. Ja keelatakse mehel seda värvi enda peal ja enda ümber omada.

Nagu Peggy Orenstein, selle mu eelpool tsiteeritud artikli autor, küsib: miks ikkagi peab tüdrukupõli (girlhood) olema nii monokromaatiline (ühevärviline) ja ütleb väga ilusasti, et roosa on ju ainult väike triip kogu vikerkaarest.