Menukirjanike tüüpiline turundusnipp on enne järjekordse raamatu
ilmumist tõmmata meelelahutusmeedia tähelepanu eeskätt oma kehale – ja
seda paljastavale, katvale, täitvale kui läbistavale. Kui poseerida
seltskonnakroonikas, käia jutusaadetes ning lahata suhteportaalis oma
eraelu, siis pööbel ostab ka uudisteose. Ilma irooniata, nii paraku
ongi.
/.../
Vaadake tähelepanelikult meie menukirjanikest klantsajakirjades ja
kõmuportaalides avaldatud pilte. Naiste lühikesed seelikud või kõrged
kontsad, sügavad dekolteed või meelad poosid ning meeste musklid või
tattoo’d, autod või tsiklid ütlevad tuhat korda rohkem kui nende
raamastatud sõnad.
Kehakeel on internatsionaalne ja üldjuhul tõlkimist mittevajav
kommunikatsioonivahend, mille olemusest on kirjutatud sadu
käsiraamatuid. Põhilise joonena läbib neid mõte, et kehakeelega annavad
inimesed aimu oma varjatud, sageli ka iseendale teadvustamata soovidest
ja suhtumistest.
Imago on kiirsuhtlus ning osa autoreid suudab kõik olulise ära öelda
kaamerate ees. Ülejäänud loojad peavad pingutama teksti ja süžeega,
pusima ja rassima sümbolite, kujundite ja sõnastuslike nüanssidega. Minu
kaastunne!
/.../
Kui nõukaaegne menukirjanikus saamise tee Eestis käis reeglina läbi
parteikomitee ja KGB, siis moodne menukirjanik võrsub üldjuhul
ajakirjandusest või popkultuurist.
Suure osa moodsate menukite tarbimisedust võib kanda kõditavate teemade
(seks, narko, vangla, allilm jmt) käsitlemise või bravuurika
sõnakasutuse (ikka need neljatähelised sõnad) arvele. Pluss kõnekas
kehakeel kõikvõimalikes meediakanalites.
Ivo Rulli arvamuslugu Postimehes on siin.
2 kommentaari:
Ega Rull konkreetselt Postimehes ju midagi uut ei ütle, suhteliselt must valge "(kõrg)kultuur hea, meelelahutus ja (pop)kultuur halb". Ma ei poolda enda "keha abil müümist". Aga samamoodi stereotüpiseerimine on automaatselt arvata, et kirjandus/kirjanikud ei muutu ajas ning Kroonikas poseerimine teeb inimesest automaatselt lolli tibi/ jõmmi. Igasugune turundus ei saa ju saadanast olla. Fakt on muidugi see, et kollases meelelahutusmeedias figureerimine seab omad nn zanripiiranugd.
Olen nõus, et igasugune turundus ei ole saadanast. Aga mulle siiski meeldib vähe maitsekam turundus, kus on sees mingi konks, mingi kavalam nipp, mitte selline, mis karjub mulle "kunstniku" enda keha ja pikkade jalgadega: "Osta mind!" Näiteks päris vinge turundus oli sellel modelliraamatul mõni aeg tagasi. Ei mäletagi, kas siis tuli välja, kes selle kirjutas...
Aga eks kui jõuda Langi ja Barbara Carlandi teema juurde, siis olen küll seda meelt, et parem lugegu inimesed sopakaid ja armugu nende autoritesse kui et nad üldse midagi ei loe. Ükskõik mille lugemine vähemalt hoiab lugemisharjumust ja fantaseerimisoskust. See pidi üks tänapäeva laste häda olema, et nad enam ise ei oska asju ette kujutada, kuna valmistootd on neile poes alati olemas. Ainult ole mees ja pressi vanematelt see asi välja.
Aga eks täna tuleb endale järjest rohkem teadvustada, et raamat on toode nagu iga teine ja kõik kahe kaane vahele jõudev ei ole iseenesest kohe väärtkirjandus.
Postita kommentaar