Mõni aeg tagasi kihas USA feministlik blogosfäär aruteludest, kas naiste võimupositsioonidele jõudmine tapab romantika nende naiste suhetes. Selle ajendiks oli New York Timesis ilmunud sellesisuline artikkel. Selles loos on täiesti naeruväärsed näited elust enesest, kus naissoost investeerimispankuri kommunikatsioonispetsialistist mees, kes teenib naisest mitu korda vähem, tõmbab avalikes kohas välja oma krediitkaardi ja palub hotellid bukkida enda nimele, jättes mulje, et tema kõigi nende väljaminekute eest maksab.
Ja järgmised: 38aastane itaallannast juhtivtöötaja kurtis, et tema boyfriend soovitas tal töökohta vahetada, kuna ta arvas, et ei suuda pärast naise palga kasvamist tema omast kõrgemaks naist enam "võrgutada", prantslasest juhtkonna konsultant tõdes, et tema õpetajast mees lõpetas osalemise pidudel koos oma naisega, sest ta tundis häbi iga kord, kui keegi küsis, millega tema tegeles. Saksa pankur ütles, et üks põhjustest, miks tema eksabikaasa ta psühhoterapistist naise pärast maha jättis, oli see, et uuel naisel oli mehe jaoks rohkem aega.
Siis räägib artiklis veel üks onlain-kosjakontori omanik, kes ütleb, et sotsiaaltöötajatest jms naiste vastu tunnevad mehed tunduvalt rohkem huvi kui juhtivtöötajatest naiste vastu.
Ja üks tarkpea soovitab naistele meeste otsimiseks järgmisi nõuandeid:
- ära mine esimesele deidile oma ettevõtte uhke autoga
- leia partner kogu eluks enne seda, kui sa saad edukaks, st 20ndates, mitte 30ndates (see on muidugi eriti hea soovitus, sest me kõik ju teame juba 20aastasena, kui edukad ja well-paid me 30ndates oleme)
- sihi mehi, kelle enesekindlus põhineb muul kui rahal, nagu akadeemikud ja kunstnikud. Mida erinev tegevusala, seda parem, sest see teeb (sissetulekute) võrdlemise ühistel alustel keerulisemaks.
See artikkel räägib sellest, kuidas mehed tunnevad end ebamugavalt panduna ebatraditsioonilistesse soorollidesse. Ühtäkki ei ole nemad enam "perekonna pead", ühtäkki pole "püksid peres nende jalas". Nende naistel on rohkem võimu ja see tekitab neis ebamugavust (krediitkaardi väljatõmbaja) ja häbi (meesõpetaja).
Osa nendest naistest tõdes ka, et tegelikult nende meestele meeldib, kui naistel on edukas karjäär. Seesama krediitkaardi väljatõmbaja pidavat oma sõprade ees oma naise karjääriga uhkustama ning teised naised lisavad, et neile meeldib vaadata ettekandjate reaktsiooni, kui naine söögikohas arve maksab.
Aga nagu üks blogija ütleb, siis on tegelikult suht arusaamatu, miks me endiselt üldse selliste asjade üle juurdleme:
Kus on artiklid, mis käsiksid neil ebakindlatel meestel to suck it up?! Kus on lood, mis tuletaksid neile meestele meelde, et see, kui palju sa teenid, ei määratle seda, kuivõrd kõva mees sa oled? Et naisest vähem teenimine ei tee sind vähem meheks, küll aga selle pärast vingumine. Miks on alati just edukad naised need "pahad"?
Tõsi, mõeldes juba ainuüksi pealkirjale - Kas võimukad naised tapavad romantika? - on selge, kes on romantika võimalikus kadumises süüdi. Mitte mehed, kellel võimuka naise peale banaalselt öeldes ei tõuse, vaid naised, kes on valinud ebatraditsioonilise, "ebaloomuliku" tee ja kes ei vasta enam meeste (ja teiste naiste) arusaamale "õigest" naisest. Kui ka näiteks mõelda, kas me tunneksime rohkem haletsust naise või mehe suhtes, kes on karjääri nimel jätnud abiellumata ja lapsed saamata, siis enamasti on see ikka naine.
Kogu selle teema juures on minu jaoks aga kõige huvitavam küsimus see, kuidas me romantikat defineerime. Meil kõigil on ju üles kasvades selgeks õpitud romantika "valem".
Noh, kui esimese hooga mõned märksõnad ise pakkuda, siis meenuvad küünlavalgus või kaminatuli, pime tähistaevas, klaas veini, lillelises (loe: romantilises) kleidis naine (kindlasti mitte pükstes), juuksed tuules lehvimas. Ja mees, kes kõik selle situatsiooni üles seadnud on. Nagu etenduse lavale. Ja kellele naine kõike seda nähes/tundes andub.
Või mõelge kui romantilisena suudaks me ette kujutada seda, kui naine palub mehe kätt? Bukib restos laua ja ulatab desserdi ajal väikese karbikese. Oo ei, see rikuks kogu romantika - see on ju mees, kes peab naise ära võtma.
Ma löön nüüd Guugli pildiotsingusse sisse sõna "romance" ja vaadake, millised pildid vastuseks tulevad. Enamikel neist on täpselt selline situatsioon, nagu kirjeldasin. Siin üks parimaid näiteid:
Sellest võib järeldada, et meil kõigil on mingisugune ühine - st et ka kokkuleppeline - arusaam romantikast, milles naine on ilus asi ja silmarõõm, ülimalt feminiinne, see tähendab, et ka alluv. Ja kui nüüd naisele hakkavad "munad alla kasvama", st ta saavutab elus suurema materiaalse võimu kui tema mees, siis tunnebki see mees, et ta ei suuda enam naist võrgutada, sest naine ei ole enam talle alluv. Et ta on enda arvates lausa kastreeritud. Success ain't sexy.
Aga vastates küsimusele, kas naiste karjääriredelil üles ronimine tapab romantika, siis ma leian, et romantika ei kao kuhugi. Vaid toimub selle termini uue ja "sallivama" definitsiooni otsimine. Ja see tuleb meile kõigile kasuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar