Me lähme fotot shoppima,
kes tahab pilku köita?
Kas, armas sõber, tahad sa
ka pekid seljast heita?
Kui suhelda ajakirjanikuna suurettevõtetega ja kui juhtub, et sa ei saa antud isikust pilti teha - näiteks teed telefoniintervjuud või inimene ise ütleb, et täna jäi pea pesemata ja ta ei taha pildile tulla -, siis suunavad pressiesindajad sind ettevõte pildipanka firma kodulehel või saadavad sulle ise selle inimese pildi, kellest sa kirjutad.
Ja millised pildid siis sealt vastu vaatavad? Keskealised mehed ja naised, kelle kortsud on Photoshopiga kõrvade taha tõmmatud, punnid retušeeritud ja jume ühtlustatud. Võib-olla hambaid ka valgendatud ja silmadesse rõõmsat läiget lisatud. Ma räägin siinkohal eelkõige suurtest rahvusvahelistest ettevõtetest, Eesti firmade puhul ma õnneks sellise nähtusega veel kokku puutunud pole. Sest Eesti inimestega saab reeglina ikka silmast silma kohtuda või kui seekord mitte, siis on ajalehe pildipangas temast suure tõenäosusega mõni varasem klõps. Aga meil on ju valimiste eel tänavad ja ajaleheküjed täis photoshopi-poliitikuid.
Ma vaatan, et isegi Barbi Pilvre, hakates poliitikuks, lasi oma pildi kerge retuši alt läbi ja oma raamatu "Minu võitlused" tagaküljel kasutas Kroonikas ilmunud photoshopitud pilti. Õnneks see viimane on küll suhteliselt mõõdukalt töödeldud.
Võiks ju eeldada, et Barbi Pilvre on sellise reaalsuse moonutamise vastu. Ma tahaks loota. Aga noh, eks ta peab ka poliitikuna ennast oma pakendi ehk välimuse kaudu müüma, mänguga kaasa minema. Küllap polnud tal erakonnas õigust selle kohta üldse midagi öeldagi. Kõik toimus kui masinavärk: üks päev toimus erakonnarahva kollektiivne ülespildistamine ja kedagi ei informeeritudki, et fotograaf oma kuvariekraanil veidike kortse ja pekki ära kaotab. Seda ei peetud vajalikuks, sest see on ju normaliseeritud tegevus. Digi-ajastul ei sea seda enam keegi kahtluse alla, kas võiks ka kuidagi teisiti.
Juba kunagi varem (see oli millalgi talvel) tahtsin siin kirjutada sellest, kuidas mind häirib see, et meie presidendiproua end Facebookis töödeldud piltidega representeerib. Olen tema konto laikija ja tegin tookord tema profiilipiltidest screenshoti.
Evelin oma piltidel ehk pekke retušeerinud polegi, vaid kortse. Need ju ei kao sporti tehes. Aga küsimus on tegelikult selles, kuidas me kortse defineerime. Kas need on kogemuse, väärikuse ja teadmiste sümboliks või need on midagi jubedat ja häbenemisväärset, mille tõttu nende omaniku väärtus inimesena meie silmis kohe langeb?
Kui meil oleks eeskujusid, kes suudaksid kanda oma kortse uhkusega ja näidata, et see võib tegelikult täitsa cool olla, muutuks ka suhtumine. Te ütlete, et see pole võimalik? 90ndatel polnud varakapitalistlikus Eestis võimalik ka see, et sekkarites šoppamist oleks popiks peetud. Täna on vintage'i kandmine auasi. Eesti naised katavad püüdlikult oma hallid juuksed värviga, Rootsi naised kannavad halli pead uhkusega. Ja mitte halle kiharaid võimalikult lühikeseks lõigates, et need võimalikult vähe tähelepanu saaks, vaid ikka pikkadena. Kõik on defineerimise küsimus.
Aga praegu õpib igaüks juba varajases nooruses, et kortsud on defineeritavad just selle teise, negatiivse, versiooni läbi. Nende tekkimist tuleb jumala eest vätida. Mis siis, et need kaks diagonaalset kortsu meie suunurkade ja põskede piirile tekivad naeratamisest. Mis sest, et sama lugu on nende kanavarvastega meie silmade ümber. Persse need mõnusad emotsioonid, peaasi, et ma peegelsileda näolapiga hauda jõuaksin!
Naisi (ja nüüd järjest enam ka mehi) õpetatakse, et 20ndates tuleb oma nahka pidevalt niisutada, ennetamaks kuivust ja seekaudu kortse, 30ndates tuleb hakata kasutama esimesi kortsukesi ennetavaid imerohte ja aastate lisandudes aina vägevamaid versioone sellest. Ma olen seda kõike kreemimaailma reklaamidest õppinud. Kui ma olin puberteet ja jubeda aknega võitlesin, ütles mulle mu kosmeetik lohutades, et vähemalt tekivad sul kortsud kuiva näonahaga tüdrukutest hiljem. Mul on see tema lause siiani meeles, ju siis oli see teema minu jaoks tähtis, teadsin juba siis, et kortsud on midagi vastikut. Ootasin jubedalt aega, kus kõik ilusate näolappidega piigad kortsuliselt ringi käivad ja mina võidukalt, vinnidest ja ka veel kortsudest puhta näoga, ringi rallin.
No ja kui siia juurde lisada veel naistele pähetambitav üldine ideoloogia, et meie ülim ülesanne elus on ilus (poppkultuur lisab: "... ja pandav") välja näha, siis pole ime, et positiivset tähelepanu pälvivad need pildid inimestest, mis ei ole töödeldud, kui vastupidi. Ja presidendiproua põeb, et ta FB pilt pole ilma töötlusprogrammist läbi käimata aktsepteeritav. Võiks öelda, et tänapäeval töötleb iga endast lugupidav inimene ikka pilti enne, kui see avalikkuse pilgu alla sattub.
Kõik naisteajakirjad, kaasa arvatud Eesti Naine, mida ma olen ikka vähe väärikamaks pidanud, panevad oma kaanele naisi, keda ei ole päriselus olemas. Kui Anne ja Stiil tegi numbri, milles poseerisid meigita naised, oli see suur meediasündmus. Ja kuigi soov selle taga võis olla hea, põlistas see teadmist, et meigita ja töötlemata teiste inimeste ees olek on midagi ebatavalist, ebaloomulikku, mida üldiselt ei tohiks juhtuda.
Ma võiksin veel kuidagi leppida sellega, et sellist moondunud reaalsust näidatakse meile reklaamides. Nende ülesanne ongi meile muinasjutumaailma müüa ja panna end mingite ideaalide poole püüdlema. Tegelikult on see muidugi inimeste petmine, sest see reklaamitav toode ei muuda meid kunagi selliseks, nagu lubatakse, aga okei.
Mis mind enam häirib, ongi see, et ma pean ajalehes, mis peaks olema ikkagi reaalsuse peegeldus, kasutama nende ettevõtete tehtud muinasjutumaailma pilte. Või ma pean valijana valima plastmassnäoga poliitikute vahel, nagu tegu oleks iludusvõistlusega.
Ja mis seal salata, mind häirib ka see, et minuski tekib esimesena kadedus, kui mõni sõbranna on endast photoshopitud pildi Facebooki üles laadinud ja seal "nii hea välja näeb". Kuigi ma saan aru, et see tegelikult ei ole ju päris tema. Ja kindlasti tunneb tema end omal pool arvutiekraani uhkena, kuna laike ja kommentaare stiilis "Issand, sa näed siin nii teistsugune välja", "Oo, milline iludus/sekspomm/kaunitar!" tuleb nagu seeni pärast vihma.
Iga tõekspidamine on ühiskonnas kellelegi kasulik ja kellelegi mitte. Photoshoppimise normaalsuseks muutumine, mille kaudu kaotame me reaalsustaju ja kotime järjest enam seda "pakendit", millega meie oleme siia ilma sündinud, ei ole kindlasti kasulik meile. See on kasulik neile, kes tekitavad meis ebakindlust, soovi olla keegi teine, näha välja teistsugune ja panevad meid selle poole püüdlema.
Täna saatsin ma omalt poolt teele 25 taala, et saaks reaalsuseks üks film, mis räägib meedias ilmuvate fotode/filmide kaudu illusioonide loomisest ja sellest, kuidas neid inimeste vastu ära kasutatakse. Selle pealkiri saab olema "The Illusionists" ja alapealkiri ütleb sedasama, millest ma täna kirjutasin - et ebakindlus müüb. USA filmimaailm on suht reguleeritud, suured filmikompaniid saavad dikteerida filmide sisu ja seepärast on Elena Rossini otsustanud teha filmi neist sõltumata ehk kogudes filmi tegemiseks raha iseseisvalt. Pea 300 krooni on ka minu jaoks suur raha, eriti kui seda saata kuskile teisele poole maailma inimestele, keda sa kunagi ei tunne ega saagi tundma. Aga ma olen selle projekti käivitumist pikemalt jälginud - kunagi postitasin siiagi Elena tehtud antud filmi teemalise video, mind veensid Elena argumendid, miks ta seda filmi teha tahab, aga eelkõige tahan ma väga väga uskuda, et sellest tuleb midagi huvitavat, põnevat ja vaatajat vabastavat. Teades mõnd inimest, kes filmis esineb, on märgid paljulubavad. Jään huviga ootama.
PS Ja reality checkiks võite vaadata siia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar