Rindadest

150-120 eKr valminud Veenuse skuptuurina jäädvustatud iluideaal kehtib Läänes tänaseni.

Mul on mitu sõpra, kes on jumala toredad, intelligentsed ja avatud meelega mehed, aga paistavad niimoodi viisakal, kuid siiski silmnähtaval moel häiritud olevat, kui ma olen seltskonnas mingi jutu jätkuks võtnud teemaks naiste rindade üleseksualiseerituse. Nad on valmis kõikidel soorollidega seotud teemadel minuga kaasa mõtlema, aga kui jutt rindadele läheb, siis ta tahaks parema meelega selle teema kohe lõpetada. Või tähendab rindadest talle küllap meeldiks rääkida küll, aga mitte sellises kontekstis.

Mu sõpruskond on just praegu selles eas, et tüdrukud hakkavad lapsi saama. Ja nüüd ma juba siit-sealt kuulen hirme, kuidas laste imetamisega rinnad alla võivad vajudd. No kõik teavad ju väljendit "nagu kivid sokis" ja just sellise hirmupildi naised minu ümber endale ja teistele silme ette manavad. Selle ärahoidmise kohta on üks sõbranna kuulnud näiteks, et tuleb kogu aeg rinnahoidjaga magada. Ja ise olen lugenud, et tuleb ainult sellili magada. Neid nõuandeid siis üksteisele ikka poetatakse.

Võib ju öelda küll, et kes sellest rindade äravajumisest siis nii huvitatud oleks. Ega ma ise ka kardan seda. Aga samas on kurb, kui lapse saamise rõõmu sellised hirmud ja kahetsused varjutavad. Või mis veel hullem - loobutakse lapse imetamisest, kuigi rinnapiimast saadavad ained laovad vundamendi lapse tervisele kogu eluks.

Aga kust tuleb selline hirm tegelikult? Miks ei ole naisel õigust lasta oma rindadel muutuda nii, nagu loodus on selle ette näinud (ja paljudel juhtudel ei muuda lastesaamine rindu ju tegelikult üldse nii palju)? Minu väide ongi see, et naiste rinnad on üleseksualiseeritud. Mitte et nad ei võiks olla seksualiseeritud, aga ainult seksiga seotud konnotatsioone neile omistataksegi.

Seetõttu käsitlevad mehed neid naise kehaosi kui ainult neile mõeldud mängukanne. Kui sellise ideoloogiaga kasvavad üles nii naised kui mehed ja kui siis tuleb välja, et rindadel on tegelikult ka mingisugune looduslik funktsioon - imetamine - siis tekitab see meestes tülgastust. Ja naistes, kes on harjunud oma rindu hindama sama pilguga, kui seda teeb ülejäänud ühiskond, tekitab see ahastust, kui imetamine rindade kuju mingil määral muudab.

Selle nädala Ekspress kirjutab feministlikust kunstnikust Fideelia-Signe Rootsist, kes tegi sel suvel performance'i "Äng", kõndides alasti ülakehaga 161 km Tartust Karepale. Väike-Maarja vallavanem (praegu on vallavanem Indrek Kesküla, ehk siis oli ka) kutsus talle selle peale politsei. Kunstnik arreteeriti ja teda peeti kaks tundi politseijaoskonnas kinni. Hiljem sai ta postiga sellise otsuse, kus oli muuhulgas kirjas: "Küll asub kohtuväline menetleja seisukohale, et ühiskond peab veel siiski taunitavaks naistel palja ülakehaga viibimist linnapildis ja seetõttu tuleb lugeda nimetatud käitumine avaliku korra rikkumiseks."



(Tore, et see kohtuväline menetleja suvatses oma seisukohaks võtta, et "siiski veel" on naisel palja ülakehaga linnapildis olek taunitav. See annab mingit lootust, et kunagi saabub aeg, kus see enam nii ei ole.)

Oluline on juhtumi juures see, Rootsi ei kannustanud midagi ekshibitsionismi laadset, vaid põhimõtteline küsimus: "Ma tahan, et valitseks põhimõtteline võrdõiguslikkus. See on minu eesmärk, mitte see, et ma tunneksin vajadust oma rindadega liputada või paljalt ringi käia. Mind häirib, et naise rinnad on tsenseeritud ja mehe omad mitte."

Ja ka Roots jõuab oma jutuga naiste rindade ja seksi seostamiseni: "Kunstiinimeste seas ei üllata alastiolek enam ammu kedagi. Aga ülejäänud rahvas on millegipärast veendunud, et alastolek seostub seksiga. /.../ Naiste rindadele on omistatud tugev seksuaalne alatoon /.../"

Selles, et naiste rindade funktsioone võiks mõtestada ka kuidagi natuke teisiti, on Lääne ühiskonna inimest muidugi väga raske veenda. Kui tüdrukul hakkavad rinnad kasvama, õpetatakse teda neid varjama ja häbenema. Õigupoolest märkasin sel suvel rannas, et tänapäeval müüakse juba ka päris väikestele tüdrukutele koos ujumispükstega ribasid, millega oma olematud rinnad kinni katta (toodetes nagu ujumisasjades annab soo järgi segmenteerimine suuremaid müüginumbreid). Ja mida suuremaks rinnad pubekaajaga kasvavad, seda suurem saab olema neid ümbritsev salapära.

Rinnad pannakse teiste pilkude eest "luku taha". Keelatud vili on aga teaduspoolest kõige magusam. Selle, mille ühiskond on ära peitnud, seda on nüüd jälle meestel põnev lahti koorida ja avastada. Samasugust elevust tekitab rindade paljastamine (meelega või kogemata) tänapäeval meelelahutusmeedias, kus sellest on tehtud eraldi meediasündmus (nagu ka rindade suurusest, kujust jms).

Seda, et rindade fetišeerimise näol ei ole tegu millegi n-ö loomulikuga (kuigi on ka teooriaid, et seksuaalvahekorras koeraasendist misjonäri üleminekuga muutusid meeste jaoks rinnad "uueks" tagumikuks ehk erutavaks objektiks), võib tuua näiteid muudest kultuuridest, kus naisi on õpetatud peitma muid kehaosi.

Danesi ja Perron kirjutavad "Kultuuride analüüsis", et inimesel kui liigil ei ole kurameerimine mitte üksnes bioloogiline refleks, vaid see on ka ajaloo ning traditsiooni tulemus - looduse ja kultuuri koostöö tulemus. Eri kultuurides tajutakse teatud kehaosi erootilisuse tähistajatena. Nad viitavad Helen Coltoni raamatule "The Gift of the Touch", kus Colton küsis eri ühiskondades elavatelt naistelt, et kui nad kümbleksid alasti ning võõras satuks neile peale, siis millise kehaosa nad kinni kataks.

 Selgus, et islami naine kataks näo. Hiina naine peidaks jalad. Sumatra naine varjaks põlved. Samoa naine naba. Lääne naine kataks ühe käsivarrega rinnad ja teisega genitaalpiirkonna (lk 111).

Seega on rindade seksuaalobjektiks kujunemine just meie kultuurile omane.
Kui aga keegi püüab rindade kultuurilist tähendust teisiti - ja Rootsi juhtumi puhul võrdõiguslikult - defineerida, siis tekib teatud paanika. Vallavanem kutsub politsei, sest naise rindade avalikus ruumis näitamine on midagi häbiväärset, keelatut.

Minu meessoost sõbrad ongi sellest "valest" definitsioonist häiritud. Nad tunnevad, et rindadelt seksuaalsuse loori äratõmbamisega võetakse neilt ära mingid mänguasjad, mida teda ümbritsev kultuur on õpetanud neid armastama ja ihaldama. Ja millele ligipääsule nad mehena tunnevad ka teatud mõttes eksklusiivse õiguse olevat.

Ühest küljets ei ole rindade erotiseerimises mitte midagi halba, vaid ikka vastupidi. Ainult et jama ongi siis, kui kaotatakse reaalsustaju, et tegelikult on rindadel olemas ka mingi muu funktsioon peale naudingu pakkumise mehele ja naisele endale. Ja see on Lääne kultuuris - aga millest muust maailma kultuur täna enamasti koosnebki - juhtumas.