Tüdrukud on tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust!

Mäletan üht talvist pilti, kus minust möödus tänava peal lasteaialaste rühm ja mind pani imestama, et peaaegu kõik tüdrukud kandsid roosasid kombinesoone. Ja roosasid mütse ja kindaid. Ja võib-olla ka saapad väikeste (heh, roosade) jalakeste otsas olid roosad.

Teine, aga suvine, pilt meenub Rocca al Mare spordipoest, kus jäin silmitsema üht naist oma tütrega. Õigupoolest seepärast, et see naine üks tuntud laulja oli. Nad kõndisid spordipoe uksest sisse rulluiske vaatama. Ja umbes nelja-viiene tüdruk valis sekundi murdosa jooksul riiulilt välja oma lemmikud rulluisud, mis olid - üllatus, üllatus - roosad. Ja sädelevate roosade tuttidega.

Eile käisin siin Rootsis spordipoes, kus parasjagu perekond oma väikestele lastele kiivreid pähe proovis. Poisikesele oli välja valitud just tumesinine ja tüdrukule muidugi roosa peakaitse. Enne selle sissekande kirjutama hakkamist tegin tiiru õues ja kõndisin mööda kolmest väikeste lastega perekonnast, kus tüdruk-titade outfiti domineeriv värv oli täpselt sedasama värvi.

Aga mitte ainult titadel. Käisin hiljuti ühel sünnipäeval, kus sünnipäevalaps sai 25 ja korraldas roosa peo. St dress code oli roosa, aga ka kogu laualepandu, sünnipäevakook, toidunõud ja dekoratsioonid. Oli huvitav vaadata, kuidas inimesed peol käitusid. Kõik tüdrukud olid roosasse riietunud ja püüdlikult ka oma käe- ja varbaküüned roosaks värvinud.

Olin oma roosa-rohelise kirju kleidi ja värvimata küüntega kõige vähemroosa naisisik sellel peol. Tüdrukutes tekitas roosa teema palju elevust ja jutuvada. Noormehed, püüdes justkui üle kinnitada, et nemad on ikka õiged mehed, distantseerisid end kogu sellest rõõmust. Nad kandsid küll sünnipäevalapse rõõmuks roosat, kuid olid sinna juurde seadnud teist värvi riideid. Kõnekalt väljendati meeste poolt ebamugavustunnet selle värvi kandmise osas ja tehti teistele selgeks, et seda tehakse ikka naljaga.

Sünnipäevalaps, avades oma kinke, mis olid eranditult roosad, tegi oma elukaaslase suhtes teravmeelse märkuse, et viimane peab pärast seda pidu ja nende kinkide vahel elamist ravile minema. Lühidalt: käis kahe sugupoole ja selle juurde kuuluvate identiteetide taaskinnitamine.

Sest pole ju kahtlustki, et roosa on tüdrukute värv ja poisid seda ei kanna. Kui, siis võib kahelda nende meeste seksuaalses sättumuses või on nad lihtsalt mingit imelikud kutid - metroseksuaalid või pehmekesed. Meeste jaoks on roosa värv KEELATUD ja kui nad seda kannavad, siis eeldatakse, et see kannab ka mingit sõnumit nende identiteedi kohta. Mees tahab meile midagi öelda, sest muidu ta ju ei kannaks midagi nii meeste maailma mõttes imelikku, normist hälbivad.

See tähendab, et nagu teisedki värvid, on ka roosa värv sotsiaalselt kodeeritud. Ehk et talle on antud mingisugune tähendus. Ja kui keegi seda värvi kannab, siis ka temale n-ö kanduvad üle selle värviga seotud tähendused, assotsiatsioonid jms, mis me oleme ühiskonnas n-ö omavahel kokku leppinud. Igaüks ju teab, et teatud värv sümboliseerib midagi. Et pulmas kantakse valget ja matustel musta ja valge sümboliseerib pruudi puhtust/süütust ja must sümboliseerib leina. Need tähendused on aga kokkuleppelised ja ajaloo jooksul välja kujunenud. Piltlikult öeldes kui inimajaloo jooksul oleks välja kujunenud, et matustel kantakse roosasid riideid, siis see tunduks meile kõigile normaalne. Aga praegu ajab sellise matuseseltskonna ettekujutamine ju naerma.

Kui must ja valge tähistavad vastandlikke ühiskondlikke rituaale nagu pulm ja surm (mitte et surm oleks ise mingi rituaal, aga leinatalitus kui selline), siis roosale ja helesinisele värvile on omistatud roll soolises enesemääratluses. Nendel värvidel on selle koha pealt kõige tugevam sümboliline jõud. Ja see "mäng" algab juba siis, kui beebi sünnitusmajas teki sisse mähitakse. Tüdrukud roosasse ja poisid helesinisesse.


Kuidas siis kujunes nii, et roosa värv anti plikadele? Nagu ütleb Eesti lastelaul, et tüdrukud on tehtud maasikavahust. Mis on ju roosa. (Lapsepõlvest pärit müsteerium selle ümber, miks poisid laulusõnade järgi koerahännast tehtud on, pole minu jaoks siiani lahenenud, aga nende kahe vastandamine õpetab väikest last nii või naa, milline on tema õige käitumisviis siin ilmas.) Hiljuti tuli välja üks roosat värvi ja tüdrukute lapsepõlve käsitlev raamat, mille kokkuvõte on siin. Seal kirjutatakse värvide omistamise kohta nii:

Selle lastetoa mööbli nimi on Paul. Selge see, mis soost lapsele mõeldud.

Võib tunduda, et tüdrukute armastus roosa värvi vastu on vältimatu, kuidagi nende DNAsse kodeeritud, kuid Marylandi ülikooli Ameerika õpingute professori Jo Paoletti sõnul see nii ei ole. Värve ei jaotatud laste vahel ära kuni 20. sajandi alguseni. Selle ajani polnud kodudes pesumasinaid ja kõik beebid kandsid praktilistel põhjustel valget - sest ainus viis riideid puhtaks saada oli neid keeta. Veel enam: nii poisid kui ka tüdrukud kandsid riideid, mida peeti sooneutraalseteks kleitideks. Kui aga hakati rääkima lastetubade värvidest, siis peeti roosat tegelikult mehelikuks - see oli pastelne versioon punasest värvist, mida seostati tugevusega. (Ka täna ju soovitatakse poliitikutel punast värvi lipsu kanda, mis sümboliseerib võimu - K.B.) Helesinine, mida seostati Neitsi Maarja, püsivuse ja truudusega, sümboliseeris naiselikkust. Miks ja millal need värvid omavahel vahetusid, ei ole selge, kuid ka paljud Disney kangelannad - Tuhkatriinu, Uinuv Kaunitar, Wendy, Alice Imedemaal, "Mary Poppinsi" raamatutegelane Jane Banks - riietati taevasinisesse. Kui Disney tõi turule Printsesside toodetekollektsiooni, siis vahetati meelega Uinuva Kaunitari kleidi värv roosa vastu, et arvatavasti eristada teda Tuhkatriinust.) 
1980. aastatel muutus peamiseks laste suunaliseks turundusstrateegiaks nende eristamine vanuse ja soo järgi ja roosast sai värv, mis defineeris tüdrukuid kui naissoo esindajaid, vähemalt esimeste kriitiliste aastate jooksul. /.../ Laste või ka täiskasvanute liigitamine järjest detailsematesse kategooriatesse on end tõestanud eduka kasumite suurendamise viisina. Ja üks kõige lihtsam viis tarbijaid segmenteerida on rõhutades nende soolisi erinevusi - või need välja mõelda, kus neid varem pole olnud.

Artikkel kirjeldab ka seda, et lapsed saavad juba päris väiksest peast - ühe-kaheaastaselt - aru, et inimesi jaotatakse meheks ja naiseks ja hakkavad oma sookaaslasi jäljendama. (Sellest, et we do what we see, olen ka varem kirjutanud.) Seega juba väga väikese lapse saab turundusnippide abil suureks roosa värvi fänniks õpetada.

Ja seda on kogu mänguasja-, mööbli-, elektrooniliste vidinate ja riietetööstus väga-väga edukalt kogu maailmas teinud. Vaadake järgmine kord lasteaiarühma nähes ise, mitut roosat plikat te näete. Või mõelge, kui palju on teil endal või teie tütrel garderoobis ja toas roosasid asju.

Siin on pildid meie enda kodumaiselt tootjalt: lasterõivaste tootja Lenne kodulehel olevatel piltidel on poisid riietatud sinisesse ja rohelisse ning tüdruk roosasse.

Aga milles siis õieti probleem? Mina leian, et kui me laseme värvide tähendusel ja nende kasutamisel muuta nii üheülbaliseks ja rangelt piiritletuks, et naine võib kanda neid ja neid värve ja mees jumala eest mitte, siis seda annab meie kui tarbijate vastu ära kasutada. Näiteks määrides väikestele tüdrukutele ja nende vanematele pähe kõike, mida iganes roosaks värvida saab. Väiksel tüdrukul ei ole analüüsivõimet ja müüginippide läbinägemisoskust. Tema tahab kõike roosat nüüd ja kohe! Ja ema või isa, kelle jaoks on tema tütreke väike printsess (selles viidatud artiklis on sellest printsessitamisest ka huvitavat juttu) mõtleb, et kui mingi asi on roosa, siis järelikult ongi see mõeldud tema väikesele printsessile, nii et letsgo! (Ja kindlasti ei ole see asi sobilik siis meie pojale. Poeg peaks lausa häbi tundma, kui midagi sellist endale tahab.)


Kuna keegi ei tooda roosasid Vahva Vedur Toomaseid, vibusid või Action Mane, siis tüdrukud õpivad selle kaudu ka, millised mänguasjad neile peavad meeldima - Barbid ja haldjakleidikesed jm roosa ja sädelev. Ja miniatuursed plastikust kontsakingad (OMG!).

Naiste roosa värviga ülevalamine - või õigemini see, et nad ise end sellega üle valada lasevad -, jätkub ka nende täiskasvanuks saades. Mõelge kõigile nendele roosadele suitsudele, läptopikottidele ja mobiilikorpustele, siidripurkidele, autodele, lumelaudadele, mis võõbatud roosaks. Need on samasugused suitsud, kotid, korpused, purgid ja autod nagu kõikides muudes toonideski, aga kuna me naistena end lollitada laseme, uskudes, et see roosa vidin annab mu identiteedile juurde tohutult feminiinsust, oleme me valmis maksma selle toote ja kogu sellega kaasnenud tootearenduse eest.

Kusjuures on huvitav, et kui tarbijad jaotatakse nii soo kui vanuse järgi eri gruppidesse, et inimene tunneks, et talle pakutakse midagi, mis on mõeldud just talle, siis roosa on selles mõttes olnud ikkagi alati tüdrukute, aga mitte naiste värv. On ju Eestiski veidi halvustav väljend, et mida vanem eit, seda roosam kleit, välistades selle, et roosa värv vanema inimese seljas võiks olla normaalne või tõsiselt võetav. Aga roosa "ülemvõimu" ajal on ka täiskasvanud naistele mõeldud kaubad muutumas järjest roosamaks. Ja roosa tähistab siinjuures siis lihtsalt naissoost inimeseks olemist, vastandudes meessoole. (Kuigi me ju endiselt naeraksime, kui mõni keskealine tädi üleni roosasse riietudes meile tänaval vastu jalutaks. Oi, ja kui see oleks veel mõni meesterahvas!)


Roosas värvis ei ole ju iseenesest midagi halba. See on ka minu meelest ilus rõõmus värv. Halb on aga see, kui meid surutakse mingitesse ratsionaalselt täiesti põhjendamatutesse raamidesse, milliste värvidega tüdrukulikkust, tüdrukute lapsepõlve ja naiselikkust kujundada. Ja keelatakse mehel seda värvi enda peal ja enda ümber omada.

Nagu Peggy Orenstein, selle mu eelpool tsiteeritud artikli autor, küsib: miks ikkagi peab tüdrukupõli (girlhood) olema nii monokromaatiline (ühevärviline) ja ütleb väga ilusasti, et roosa on ju ainult väike triip kogu vikerkaarest.