Tiiu, keda ei ole olemas

Eesti ajakirjaturule tuleb kohe-kohe uus ajakiri Tiiu, kes kirjeldab oma lugeja profiili nii:

Meie lugeja on vanuses 45+ naine, kelle jaoks kodu ja perekond on elus prioriteet number üks. Ta naudib kodukaunistamist, kokkamist, talle pakub pinget ja lõbu üllatada perekonda ülimaitsvate roogadega või planeerida väljasõite kinno, teatrisse ning miks mitte ka teise riiki. Kuid samavõrd palju kui ta naudib perega koosolemist, oskab ta ka tähtsustada aega, mil ta saab olla vaid iseendaga.
Seepärast on Tiiu lugeja jaoks oluline olla hoolitsetud, terve, moekas ning kultuurieluga kursis.
Tiiu lugeja teeb kõik pere olulised ostuotsused alates igapäevasest toidukraamist kuni aiatoolide ja pere puhkusereisini.
Et tema lapsed majandavad juba ise ning teda ei seo enam pangalaenud ega liisingud, on ta valmis julgelt proovima uusi asju. Ta ei koonerda, kuid suuremate ostude puhul kalkuleerib põhjamaise rahuga.
Tiiu lugeja raamaturiiulilt leiab ohtralt kokaja elulooraamatuid, sekka mõned käsitöömeistrite või taimetarga õpikud.
Tema igapäevaseks meelelahutuseks on televisioon, kust ta ammutab emotsioone nii kvaliteetsarjadest kui ka tõsielulugudest.
Vähemalt kord kvartalis lubab ta endale ja perele mõne teatri- või näitusekülastuse.

Kes need naised siis on? 
  • Kodu ja pere on prioriteet. (Lugupeetud teksti koostaja, prioriteet tähendabki eelistatuimat asja. "Prioriteet number üks" on mingi väljendivärd.) 
  • Armastab kokata. Riiulil ohtralt koka- ja elulooraamatuid. 
  • Teeb kõik pere ostuotsused üksi ja vahib igapäevaselt telekat, sh tõsielusarju. 
  • Käib vähemalt kord kvartalis teatris.
  • On hoolitsetud.
  • Ei koonerda. 
  • jne 
Paistab, et tegu on täieliku hedonistiga, suure tarbija ja tõenäosuslikult koduperenaisega. Kui palju selles vanuses Eesti naisi tegelt ka koduperenaised on? Me ei ole ju siin nii jõukad, et endale sellist asja lubada. Ja kui samal ajal lapsed "majandavad ise", siis miks üldse kodus olla? Ainult mehe pärast?

Kõige huvitavam on seejuures, et laene ja liisinguid tal enam pole. WTF? Millal kõik need keskealised naised, kes max kümme aastat tagasi kodulaenu said võtma hakata, sest varem sellist teenust polnud, on jõudnud selle juba ära maksta? Ja veel koduperenaistena? 

Ma küsiks ka, kust otsast need tänaste neljakümne viieste lapsed juba ise majandama on hakanud. Lapsed on neil kuskil kahekümnendate alguses. Mina ei majandanud selles vanuses küll iseseisvalt ja seda ei teinud ka minu samas vanuses sõbrad.  
Jube kurb on ka lugeda, et see Tiiu tarbimisotsused täiesti üksi teeb. Puhkusereisi sihtkoha osas ka. Mees lihtsalt tuleb sabas järgi, vahet pole, kuhu minek. Partnerite vaheline suhtlus puudub. Või ei viitsi tegelt naisega üldse reisida.

Tekib küsimus, KUS sellised naised elavad Eestis? Ma ei tunne mitte ühtki, kuigi mu ema põlvkond peaks nagu Tiiu sihtgruppi vanuse poolest ja võib-olla ka elukoha poolest - Tallinnas ja selle ümbruses on ju enamasti kõige suuremad sissetulekud - kuuluma.

Tiiu tootja aga teab, et selliseid naisi on. Ta kirjutab: Statistikaameti andmetel elab Eestis 2011. aastal 419 741 eesti rahvusest vähemalt 15aastast naist. Tiiu sihtrühma kuulub neist 52,88%. 

Statistikaamet on järelikult korraldanud küsitluse, kui paljude naiste jaoks on kodu ja pere "prioriteet number üks". Hahahaa!

Emateksadest välja kasvanud võitlus

Ma pole vist elu sees augustikuus antibiootikumide peal kodus istunud. See ei ole ju lihtsalt võimalik, et sa suvel niimoodi külma või mõne viiruse saad. Aga see nädal on tõestanud vastupidist.
Nii ma siis istusin uimase peaga TV-dieedil ja sattusin Oprah' show peale. Mulle meeldib, kuidas ta oskab inimesi intervjueerida ja avada. No ameeriklased on muidugi jutukamad ka. Ei tea, kas ta eestlastega ka hakkama saaks. Küllap oma kogemuse juures kindlasti.
Igatahes oli sel korral saates Jessica Simpson, keda USA meelelahutusmeedia olevat viimased kaks aastat (see saade oli USAs eetris selle aasta märtsis) tümitanud, sest ta olevat paksuks läinud. Ehk siis jõudnud Euroopa numbrites suuruselt 32 suuruseni 36-38. Kulminatsioon mõnitustele oli laulja enda sõnul see, kui ta mingil üritusel kandis teksaseid, mida hakati ema teksasteks nimetama. Pange guuglise sisse "jessica simpson" ja "mom jeans" ja te näete, milles asi.

Positiivne oli selle juures see, et Sipson ei kavatsenud hakata alla võtma, vaid pigem kehtivate standardite vastu võitlema. Ja nii tegi ta saatesarja "The Price of Beauty", mille mõningaid osi võib ka netis näha. Põhimõtteliselt reisib ta koos oma kahe sõbraga mööda maailma ja avastab, kui paljudel eri viisidel ilu defineeritakse. Ma vaatasin täna ära selle osa, kus ta läheb Ugandasse ja näeb, kuidas seal hinnatakse naiste volüümikust, mitte kondisust ja enne pulmi istub pruut kaks kuud nuumamismajas, et paksuks minna.
Ühes teises episoodis käivad nad Pariisis ja kohtuvad modell Isabeliga, kes kaalu langetades jäi anoreksiahaigeks. Ma olin enne näinud neid No Anorexia teemalisi plakateid, aga ma olin kuni tänaseni nii naiivne, et mõtlesin, et needki on fotošopitud - et nii kõhn inimene ei saa ju elus olla. Aga ei, ta on olemas ja tegeleb nüüd poliitilise võitlusega, püüdes Prantsusmaal läbi suruda mingit seadust, mis seda teemat kuidagi reguleeriks. Kuuldavasti käib modellilepingusse sisse isegi klausel, et nad peavad püsima mingis uskumatus minikaalus.

Correction: ta OLI olemas. Praegu püüdsin Isabeli kohta lähemat infot leida, aga tuleb välja, et ta on nüüdseks surnud. Ei tea, kas keegi jätkab tema algatatud võitlust Prantsusmaal...

Kuigi Jessica ja Oprah väljendasid seda argikeeles, siis jõusid nad samale järeldusele, mis sotsioloogidki. Ehk siis et Jessica järgi "on ilu see, mida sa ise selleks pead" või siis sotsioloogide järgi on ilu sotsiaalselt konstrueeritud. Ja kuigi selles Simpsoni telesarjas on palju ameerikalikku imalust, siis the ultimate goal tõsta tüdrukute ja naiste enesehinnangut ja näha ilu suhtelisust on siiski kiiduväärt.

Siin on kindlasti palju agasid. Näiteks see, kas Jessica mitte ei kasuta seda teemat ära publicity saamiseks ja raha teenimiseks. Ta võiks ju nüüd kiiresti kirjutada raamatu "Fat is Beautiful" või "The Story of Wearing Mom Jeans". Või küsimus, kas nende Aafrika hõimude nuumamiste kui millegi erilise või harukordse näitamine ei taaskinnita seda, et õige ilu on ikka see euroopalik ja need seal kuskil Jaapanis, Indias või Ugandas on lihtsalt ühed veidrikud. Näiteks ühes hilisemas Oprah' shows kingib ta noortele tüdrukutele oma rõivakollektsioonist riideid, "normaliseerides" need rahaliselt vaesed tüdrukud, mitte õpetades neid olema rahul sellega, mis neil on ja et ilu tuleb inimese sisemusest. (Ja saades nii ka oma riietele pagana head reklaami.)

Aga ma jään täna selle juurde, et Jessica on teinud õige sammu, astudes vastu size zero kultusele.

Oo jaa

Mina vajusin korraks silmini soorolli 
ega näinud sellest välja 
kuigi silmad hoidsin suudeldes lahti 
nagu tahaksin kagesti 
kõrgemale tõusta 
asja avaramalt näha 

Kristiina Ehin
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...