On tüdrukute õhtu ja minu soon-to-be-married sõbranna on teiste sõbrannade eestvõtul toodud postitantsukursustele. Meil kõigil on seljas napid trennipüksid ja järgmise tunni jooksul on metallpost meie suurim sõber ja vaenlane.
Pean ütlema, et pööritasin silmi, kui sain teada, et tüdrukuteõhtul on kavas postitantsutrenni minna. Jutud kõikidest nendest viimase aja trennidest, kus naisi hööritama õpetatakse, on mind ausalt öeldes öökima ajanud. Aga kuna mind see teema - ehk naise keha kohtlemine ülejäänud ühiskonna ja tema enda poolt - laiemalt huvitab, siis tundus selline plaan põnev ka.
Täna, olles nüüd selle trenni ära näinud, valdavad mind vastakad tunded. Ühest küljest sain lahti mitmetest eelarvamustest. Ma ootasin meie treeneriks mingit mimmi, kes vastikul beibe-intonatsioonil meid posti ümber hööritama hurjutab, ise väsimatult korrates, et olge ikka seksikad või näidake oma keha. Üks naine, kes potentsiaalselt selline võis olla, võttis meid spordiklubi uksel vastu. Tal olid jalas poolt kanni paljastavad liibuvad püksid ja kontsakingad.
Meie treeneriks osutus aga väike poisipeaga sportlik noor naine, kes oli mõnusa olemisega ega üritanud meist "halastamatuid võrgutajaid teha", kuigi tüdrukuteõhtu peakangelasele pärast trenni antud võrgutaja sertifikaat seda väitis. See tüdruk tegi postil ikka uskumatuid trikke ja see kõik tundus tema käes nii lihtne. Me ise saime kohe varsti aru, et lihtsusest oli asi kaugel.
Seega õhkkond oli pigem trennilik kui seksuaalsusest pulbitsev ja posti ümber tiirlemine - kui selle mingil algsel moel selgeks said - osutus lihtsalt lõbusaks. Üldiselt tegelesin ma teiste tüdrukute pildistamisega, aga kui mulgi see posti küljes rippumine ja spinnimine koba peale välja tuli, tekkis mus täielik hasart seda uuesti ja uuesti proovida. Paistis, et teistes tüdrukutes ka ja osade puhul ei paistnud, et nad selleks eriti pingutaksidki.
Peale selle ei tegelenud me seal liiga palju hööritamisega. Minuga koos olnud tüdrukud olid liiga intelligentsed selleks, et oleks suutnud sellist aelemist tõsiselt võtta. Enda keha "manageerimine" posti ümer on tegelikult väga raske: sul peab olema kätes ja kintsudes jõudu, et end posti küljes hoida ja see nõuab suurt pingutust ja tasakaalutunnetust. Postitantsus tundus olevat paljutki sellist, mis on puhas akrobaatika. Nii et kui unustada ära, et selle käigus peaks n-ö õige tantsija kandma pesu, mida ta vaikselt maha koorib, on see trenn nagu iga teinegi. Ja pealegi väga tõhus.
Aga just nende postitantsu kaastähenduste tõttu ei saanud ma lahti mõttest, et kõige selle lõbususe juures on see trenn naisi vastikult alandav. Sest strippamine ja posti ümber hööritamine ei ole mingid "süütud" tegevused. Ma ei mõtle siin mingite puritaanlike väärtuste vastu eksimist või seda, et naised ei tohiks olla väljakutsuvad ja seksikad. Aga pean silmas seda, et need on ju ikkagi osaks maailmast ja tööstusest, kus naise keha on kaup ja ta peab seda müüma.
Sellel, et sellised tantsustiilid jõuavad stripiklubidest trennisaalidesse ja ööklubidesse, on tegelikult kultuurilises mõttes tähelepanuväärne tähendus. Nüüd ei ole trenniskäimine ainult oma keha treenimine ja füüsilises vormis hoidmine, mida ta lihtsustatult öeldes siiani on olnud. Vaid nüüd õpib naine selle käigus ka seda, kuidas võrgutada vastassugupoolt. Kuidas olla seksuaalselt atraktiivne. Seks tungib kõikidesse kultuurivormidesse kultuuri laiemas tähenduses üha enam ja enam. Seejuures siis ka trenni- või kehakultuuri.
Aga so what? Minu meelest on see trend tagurlik. Sest kui sellised tantsud jõuavad striptiisiklubidest ja pornotööstusest massidesse, siis normaliseerivad nad taaskord arusaama, et naise keha ongi objekt ja kaup. Ja õpetavad seda, et iga naise ultimate goal on püüda olla võimalikult pandav. Lisaks taastoodavad nad stereotüüpi sellest, milline peab naine olema ja mida tegema, et teda seksikaks peetaks. Ja meestele õpetab see seda, millised poosid ja pilgud peaksid neid üles kütma.
"Ma panen nüüd muusika käima ja pidage meeles, et te tantsite ainult iseendale," ütles treener meile. Muigasin omaette. See "ma teen seda ainult iseendale või iseenda pärast" argument saadab kõiki selliseid tegevusi, mis mahitavad naisi enda välimuse eest võimalikult palju hoolitsema ja seksikad välja nägema. Kes ei teaks peast sloganit "You are worth it"?
Aga see argument on tegelikult odav demagoogia. Ei, me ei tuuni oma keha iseenda pärast. Me ei pane omale suuremaid tisse või rohkem juukseid pähe iseenda pärast. Ega kasuta kas või ripsmedušši või huulepulka. Me teeme seda ikka teistele vaatamiseks ja teistelt saadava heakskiidu nimel. Selles mõttes iseendale küll, et heakskiidu saame meie, aga selle nimel tuleb muganduda ühiskonna loodud tõekspidamistega.
Sama lugu on postitantsuga. Mille hea pärast oleks mul vaja iseenda jaoks peput või rindu hööritada ja oma käsi mööda keha külgi hõõruda, peatudes rindadel? Postitants on etendus ja etenduste funktsioon on midagi teistele näidata.
Seejuures, usun ma, rakendavad naised nn male gaze´i mõttemustrit ehk püüavad mõttes ette kujutada, millisena mees/mehed neid näevad. Mehe pilgu teooria autor on filmianalüütik Laura Mulvey, kes leidis psühhoanalüüsi kasutades, et klassikaline Hollywoodi tüüpi lugusid jutustav kino pakub vaatajale kahesugust naudingut. Ühest küljest tunneb vaataja läbi kinolinal kellegi teise (armuloo) jälgimise seksuaalset naudingut. Teisest küljest pakuvad filmid meile naudingut seetõttu, et me saame end filmikangelastega samastada. Me kõik oleme ju mõnd filmi vaadates mõelnud, et oo, see naine on nii ilus, et ma tahaksin ka selline olla, või nende armastuslugu on nii kaunis või et ma tahaksin ka omale sellist meest.
Aga konks on selles, et Holliwoodi lugusid jutustatakse alati mehe vaatenurgast - meestegelane kontrollib asjade käiku. Naistele jäetakse domineeritava rollid ja nemad on need, keda vaadatakse kui objekti. Filmi meessoost kangelane vaatab ja hindab neid ja temaga koos teeb seda ka publik. Seega asetab ka naissoost kinovaataja end mõttes meeskangelase asemele ja analüüsib naise käitumist/väärtust mehe pilgu läbi.
Sama toimub ka ju postitantsu juures. Naine kehastub etendajaks ja kuigi pealtnäha tundub, et tema, kes ta seisab laval rambivalguses, on loo peategelane, siis tegelikult on selleks saalipimeduses istuv mees. Naise soorituse õnnestumine või ebaõnnestumine oleneb sellest, kas mees otsustab, et tants oli hea või halb.
Kui see postitants või strippamine toimub mehe ja naise vahel vastastikkusel kokkuleppel ja põhineb armastusel, mitte oma keha müümisel, siis mind tegelikult ei häiri selle mängu juures eriti võimu aspekt. Mõtlen see, et mees on võimupositsioonil ja naine on domineeritav. Ma ei näe selles midagi halba, kui ma oma mehe jaoks mingil hetkel domineeritava rolli astun. Selles mõttes võiks öelda, et selline etenduskunst koduseinte vahel on isegi parem kui stripiklubis. Sest lihtsustatult öeldes teeb naine kodus seda omast tahtest, stripiklubis aga sundseisu panduna.
AGA mind häirib, kui domineeritav/objekt on ikka ja alati ainult naine. Ikka naine käib stripitantsutrennis ja ikka poissmeesteõhtule kutsutakse strippar. Mul endal puudub igasugune kogemus, aga tüdrukute õhtul kuulsin, et meesstrippareid on raske leida ja üldiselt on nad mõeldud homoseksuaalsetele. Kujutan ette, et ka naisi ajaks naerma mõte, et mõni "õige" mees posti otsas end hööritama hakkaks. See veendumus tuleneb juba ainuüksi sellest, et tantsimist peetakse iseenesest millekski naiselikuks, seega etendamine ehk end vaadatava rolli asetamine on ikka ja alati pigem naiste ülesanne. Kui nüüd sinna tantsu juurde lisada veel mingid võrgutamise elemendid, siis... no selleks peab mees küll gei olema. Õige mees nii ei tee.
Teiseks häirib mind see, et kogu selline šõu- või mis iganes kunst vormib naisi ikkagi väga stereotüüpsel ja piiratul viisil. Harjutab nii naist kui meest mõtlema väga kitsalt sellest, mis on seksikas. Selline poos on seksikas ("Kujutage ette, et teil on kontsakingad") ja selline ei ole. Naine posti otsas on seksikas, mees mitte. Postitants on seksikas, aga rahvatants mitte.
Ja kõige enam ei meeldi mulle see, et postitants või strippamine on trenn ehk midagi, millega naine võiks tegeleda regulaarselt. See tähendab, et ma naisena õpin regulaarselt oma rolli mehe kõrval ja "õiget" kohta ühiskonnas. Ok, harjutamine teeb meistriks ja selle žanri sooritamiseks on vaja kõvasti harjutada. Selles mõttes peab trenni tegema. Aga ma pigem näeksingi seda sel juhul mingi lühiajalise projektina, et käin paar kuud tantsimas ja siis annan oma mehele väikese šõu, kui et hööritan ja keerutan metallposti ümber aastaid.
Sest kui see muutubki sinu ainsaks trenniks, siis on tõenäoline, et nii naine kui tema mees on ühel hetkel nii brainwashed, et nad leiavad, et see kõik on iseenesest mõistetav. Naise ülesanne ongi olla kehaline objekt, millel tuleb järjest uusi kõrgusi püüda, mehe (loodud) fantaasiaid täita, ja mehe ainuke ülesanne ongi to sit back and relax. Sest mees end muidugi mingil sellisel viisil alandama ei hakka. Seda pole vajagi.
3 kommentaari:
Kuskil 1/3 peal mõtlesin oma ette, et mis see argument võiks olla sellise trenni poolt ja nii, et ei oleks naisi alandav.
Esimesena mõtlesingi umbes sedasi:
1) meestele meeldib ja üldiselt peetakse seksikaks postitantsu.
2) naine tahaks tunda end seksikana ning olla meeste poolt hinnatud/ihaldatud
3) postitantsu tegemine lubab seda kogeda
Ning siis jõudsin täpselt selle kohani, kus sa selle argumendi ette võtad. Mul on tunne, et sul on õigus: järeldus ei saaks olla tõene, kui poleks tõene esimene eeldus ning selle teevad tõeseks mehed, mitte naised.
Kas see Sinu mõttekäik lubaks järeldada, et maailm kuulub endiselt meestele? Sest mees otsustab, et postitants on seksikas ja naisel tuleb siis seda viljeleda. Selles mõttes on postitants ju üks klassikalisemaid patriarhaalse ühiskonna eneseväljendusi.
(Igaks juhuks lisan, et ma muidu ei pea meeste ja naiste vahelist vägikaikavedu kõige valulisemaks konfliktiks maailmas, sest mehi kasutavad suurvõimud ära samamoodi nagu naisi. Pigem ongi küsimus indiviidi ja institutsiooni vahelises konfliktis, aga institutsioonid nagu riigid, rahvusvahelised gigantettevõtted ja tööstused on muidugi pahatihti (valgete) meeste juhtida).
Oled Sa seda Mai Loogi artiklit lugenud? See artikkel oleks väga hea diskussiooni jätkamiseks.
http://www.epl.ee/artikkel/466520
Iseenesest oleks super variant, kui naine "could have it all": olla ühtlasi feminist ja väga naiselik, ilus ja võimas, üheaegselt nii iseseisev ja meeste poolt aktsepteeritud.
Aga....Mai näitel, võib see kätte jõuda kuldses keskeas, kus on piisavalt elukogemuslikku enesemääramist ning see 17-aastane Becky , kelle ta näiteks toob, julgen arvata, siiski ei tegele seksuaalse enesemääramisega, vaid pigem valitseva patriarhaalse diskursuse järgimisega. Keeruline on tuvastada, kas naine defineerib end subjektina või objektifitseerib end vaid selleks, et muudmoodi ei saa (loe: härradele meeldib nii). Aga, olgem ausad naise vaba seksuaalsuse/ sensuaalsuse avaldamine on põlu all ja sisaldab kultuurilist häbitunnet, selles on Mail point. Just sellel põhjusel, et see on kommertsialiseeritud nii popkultuuris/ reklaamimaailmas/ seksitööstuses. Nõiaring??
Postita kommentaar