Lapsed, häid jõule! Ja õppige soorollid selgeks.

Ausalt öeldes pidin pikali kukkuma, kui sõber Mihkli juures tema korteriomaniku nimele saabunud Anttila avanud olin.
No vaadake seda poissi. No vaadake ometi! Milline jõuline asend - jalad harkis, julgelt ettepoole kummarduv ja otse kaamerasse vaatav. Tagasihoidlik, ilma hammasteta naeratus. Vasakul alumisel pildil käed taskus poos, mis tuttav nii paljudelt täiskasvanud modellidega reklaampiltidelt. Ja samasugune maskuliinne käes taskus kutt ka järgmisel leheküljel (üleval paremal nurgas).
Kui vanad need poisid võivad olla? See ülikonnas ehk 11? Ma ei usu, et tal häälemurretki olnud on, aga "õiged" meeste kehahoiakud on talle selgeks saanud.
Seevastu tütarlaps tema kõval - kellele kõrged kontsad alla pandud - naeratab kaamerasse märksa malbemalt. Vaadake ta käsi. Ta hoiab oma sõrmi hellemalt-graatsilisemalt koos, kui ülikonnas poiss. Kui tal taskud oleks, siis loomulikult oleks täiesti välistatud, et ta käed peokleidi taskusse paneks. See ei ole ju viisakas. Ühele tüdrukule.
Soorollide selgeks õppimine ja õpetamine algab aga juba märksa väiksemate laste puhul. Mitmed reklaamide uurijad on pannud tähele, kuidas poisid on reklaampiltidel alati aktiivses tegevuses või jõulisemas asendis, tüdrukud aga passiivsetes poosides.
Anttila geeniused on ka oma lapsmodellide puhul samu koode kasutanud. Käed taskus poisikesest ma juba rääkisin. Aga vaadake neid tüdrukuid. Kas saab veel ingellikum olla, kui nemad!?
Samamoodi pesu ja ööriiete lehtedel. Poiss kiikab, autopildiga pidžaama seljas, kaugusesse - valmis seiklusteks. Teise pildi peal on action juba käimas - kutt tulistab meid.
Aga mida teevad tüdrukud? Tüdrukud on passiivsemas asendis ja justkui enesekaitseks on voodi jaluts nende ees. Rääkimata sellest, et neil on muidugi soospetsiifilistes värvides ja tegelastega pidžaamad seljas (sugudele n-ö sobilikest värvidest kirjutasin siin).
Aga kas teile mitte ei tundu, et see tüdrukon vastikult - ütleksin isegi, et perversselt - seksuaalsesse poosi pandud? Miks ta niimoodi põlvitab? Miks tema on voodi äärel, aga poiss mitte? Ma keeldun uskumast, et see on juhuslik. Isegi kui piltide autorid seda väidaksid. Sest juhuslik on ta vaid sedavõrd, kuivõrd need visuaalid tunduvad sugudele "omased" ja "loomulikud".
Mina nende laste asemel ei sooviks jõuluvanalt sel aastal mitte auto- või printsessipidžaamat, vaid intelligentsemaid ja avatuma meelega täiskasvanud inimesi enda ümber.

Ja sedasama täiskasvanuile endile ka.

Häid pühi!

Ivo Rull menukirjanike kehadest

 Menukirjanike tüüpiline turundusnipp on enne järjekordse raamatu ilmumist tõmmata meelelahutusmeedia tähelepanu eeskätt oma kehale – ja seda paljastavale, katvale, täitvale kui läbistavale. Kui poseerida seltskonnakroonikas, käia jutusaadetes ning lahata suhteportaalis oma eraelu, siis pööbel ostab ka uudisteose. Ilma irooniata, nii paraku ongi.
/.../
Vaadake tähelepanelikult meie menukirjanikest klantsajakirjades ja kõmuportaalides avaldatud pilte. Naiste lühikesed seelikud või kõrged kontsad, sügavad dekolteed või meelad poosid ning meeste musklid või tattoo’d, autod või tsiklid ütlevad tuhat korda rohkem kui nende raamastatud sõnad.

Kehakeel on internatsionaalne ja üldjuhul tõlkimist mittevajav kommunikatsioonivahend, mille olemusest on kirjutatud sadu käsiraamatuid. Põhilise joonena läbib neid mõte, et kehakeelega annavad inimesed aimu oma varjatud, sageli ka iseendale teadvustamata soovidest ja suhtumistest.

Imago on kiirsuhtlus ning osa autoreid suudab kõik olulise ära öelda kaamerate ees. Ülejäänud loojad peavad pingutama teksti ja süžeega, pusima ja rassima sümbolite, kujundite ja sõnastuslike nüanssidega. Minu kaastunne!
/.../
Kui nõukaaegne menukirjanikus saamise tee Eestis käis reeglina läbi parteikomitee ja KGB, siis moodne menukirjanik võrsub üldjuhul ajakirjandusest või popkultuurist.

Suure osa moodsate menukite tarbimisedust võib kanda kõditavate teemade (seks, narko, vangla, allilm jmt) käsitlemise või bravuurika sõnakasutuse (ikka need neljatähelised sõnad) arvele. Pluss kõnekas kehakeel kõikvõimalikes meediakanalites.

Ivo Rulli arvamuslugu Postimehes on siin.

Kihvtid!

 

Allikas: http://notsalmon.com/2011/10/15/love-oprahs-miss-representation-and-i-created-these-posters-to-further-spread-the-word-about-the-powerful-role-of-women-in-our-world/

Midavärki, H&M?

Mis neid tšikke ühendab? See, et neid ei ole päriselt olemas. H&M on suutnud toota küünilise näite sellest, kuidas moetööstus tarbijat eksitab. Nimelt antud H&Mi veebilehe modellide kehasid mitte ainult ei moonutata fotošoppimisega, vaid et need lausa tekitatakse arvutiga. Ja siis pannakse virtuaalselt loodud kehale pärisinimese peanupp otsa.

H&M tunnistas Rootsi lehele Aftonbladet, et nad tõesti on kleepinud mudelkehale pea otsa. Nad on võtnud poeaknalt tuttavad plastikust modellid, riietanud nad toodetesse, mida müüa tahavad, ja siis nn näomodellide näod I-le täpiks pannud.

"See illustreerib väga hästi, milliseid taevakõrguseid esteetilisi nõudmisi esitatakse naiste kehadele. Nõudmised on nii karmid, et H&M ei suuda leida üks modelli nii keha kui näoga, mis suudaks nende bikiine müüa," ütles Norra ajakirjanik ja feminist Helle Vaagland- Norra ajakirjanduses see teema tõstatatigi.
 
H&Mi pressiesindaja vaidleb vastu: "Asi pole ideaalides või perfektse keha näitamisest, vaid me teeme seda riiete esitlemiseks. Seda tehakse kõikide rõivaste, mitte ainult aluspesu puhul, ja nii naiste kui meeste riiete puhul."

Parempoolne Rootsi poliitik Lena Adelsohn Liljeroth , kes on olnud anoreksia ja buliimiahaigete assotsiatsiooni juht, ütles Aftonbladetile, et  kutsub inimesi üles moondunud iluideaalide boikoteerimisele ja ütles, et isegi kui noored inimesed on nendest ideaalidest teadlikud, ei tähenda see, et nad tarbijatena kriitilisemaks muutuksid. 

See H&Mi põhjendus, et nad teevad seda riiete parema esitlemise eesmärgil,  on küll kummaline. Kuidas siis kehad, mida olemas ei ole, suudavad paremini n-ö välja mängida rõivaste väljanägemise?  Ja kas selle kaudu ei jõuta täpselt selleni, mida Helle Vaagland ütles, et nõudmised kehadele (ja nagu H&Mi pressiesindaja ise küüniliselt ütleb ka meeste kehadele) on nii karmid, et nad ei suuda võtta päris inimest riideid demonstreerima, vaid kasutavad küborgeid. Ei tea, kas nende sihtgrupiks ongi küborgid?

Eks siin taga on ka kained rahalised kaalutlused, et nii ei pea modelle pikaks pildistamissessiooniks palkama, vaid tehakse näost klõps ära ja siis kleebitakse see plastiknuku külge, mis raha ei küsi. No aga pappi sellisel gigandil peaks ikka olema ja see näitab, kui küünilised suurkorporatsioonid tegelikult on.

Aa, ja siis vaadake seda anorektikut. See ei ole võimalik, et kellelgi nii peenikesel on veel nii peenike piht. Kui ta just lapsest saati korsetti ei kandnud nii, et ta roided väärarenesid.

 Aftonbladeti artikkel on siin ja Jezebel kirjutab siin.  

Aitäh Katrinile, kes uudist nägi ja mulle saatis.

Sport või erootika?

Mu kursaõde küsis Facebookis, mis ma arvan sellest videost - kas see on sport või erootika. Ma panen oma vastuse siia ka kirja:

Lasin oma teisel poolel ka seda videot vaadata. Ta ütles, et kui ei oleks teada postitantsu üldine raamistik - selle pärinemine stripiklubidest ja eesmärk iha tekitada - siis selle etteaste põhjal võiks postitantsu küll akrobaatikaks/spordiks lugeda. Ja antud etteaste põhjal võib eeldada, et selles postis ei ole midagi erootilist, et see tüdruku (ta ju etendas seal väikest plikat) on see lihtsalt üks mänguasi mitteseksuaalses tähenduses.

Pole muidugi küsimustki, et selline etteaste nõuab tugevat treenitut keha ja see justkui räägiks selle väite kasuks, et tegu on spordiga. Visuaalse poole pealt toetavad seda väidet veel tema sportlik riietus (mitte mingi pitspesu) ja see, et selgelt erootiliseks peetavaid liigutusi ta ju praktiliselt ei tee. Ta ei katsu oma rindu või hargivahet, nagu stripptantsu trennides õpetatakse ja nagu stripparid teead. Lisaks on taustamuusika selline muretu popplugu, mitte midagi sensuaalset. Need nagu neutraliseerivad kõik erootilised tähendused.

Teisest küljest kui võtta juurde postitantsu põhiline kontekst, siis on selles etteastes midagi lolitalikku. Napp kleidike, pikad paljad sääred ja keksumäng. Kui tegu oleks ainult sportlikku etteastega, ei oleks tüdrukul juuksed lahti (pikad juuksed kui naiselikkuse ja viljakuse sümbol), kleit ei läheks seljast ära „aegluubis“ ja posti otsa hüpates ei oleks esimene asi jalgu hargitades posti ümber keerutamine.

See jalgade hargitamine (eriti videos 1:55 peal) on võib-olla posti otsas midagi vältimatut – et mida muud seal ikka teha või kuidas teisiti posti otsas keerelda saakski. Aga samas see räägibki ju selle tantsu põhifunktsioonist – et naine asetab end situatsiooni, kus oma erootiliste tsoonide paljastamine on vältimatu ja neid eksponeerides püütakse kelleski iha tekitada.

Nii et eks see video on nii ja naa ja oleneb selle kui teksti lugeja interpretatsioonist. Aga, mis on mu meelest väga oluline – ja see mõtte autor on nüüd mu mees – see postitantsu populariseerimine, spordiklubidesse jõudmine ja see, et orgunnitakse võistlusi nagu spordialadelgi, näitab, et postitants on muutunud n-ö normaliseeritud tegevuseks, osaks igapäevaelust. Ja seega on see ju järjekordne näide peavoolukultuuri seksualiseerumisest.

Postitantsu trennis käimisel tekkinud mõtetest kirjutasin ma ka siin.

Rindadest

150-120 eKr valminud Veenuse skuptuurina jäädvustatud iluideaal kehtib Läänes tänaseni.

Mul on mitu sõpra, kes on jumala toredad, intelligentsed ja avatud meelega mehed, aga paistavad niimoodi viisakal, kuid siiski silmnähtaval moel häiritud olevat, kui ma olen seltskonnas mingi jutu jätkuks võtnud teemaks naiste rindade üleseksualiseerituse. Nad on valmis kõikidel soorollidega seotud teemadel minuga kaasa mõtlema, aga kui jutt rindadele läheb, siis ta tahaks parema meelega selle teema kohe lõpetada. Või tähendab rindadest talle küllap meeldiks rääkida küll, aga mitte sellises kontekstis.

Mu sõpruskond on just praegu selles eas, et tüdrukud hakkavad lapsi saama. Ja nüüd ma juba siit-sealt kuulen hirme, kuidas laste imetamisega rinnad alla võivad vajudd. No kõik teavad ju väljendit "nagu kivid sokis" ja just sellise hirmupildi naised minu ümber endale ja teistele silme ette manavad. Selle ärahoidmise kohta on üks sõbranna kuulnud näiteks, et tuleb kogu aeg rinnahoidjaga magada. Ja ise olen lugenud, et tuleb ainult sellili magada. Neid nõuandeid siis üksteisele ikka poetatakse.

Võib ju öelda küll, et kes sellest rindade äravajumisest siis nii huvitatud oleks. Ega ma ise ka kardan seda. Aga samas on kurb, kui lapse saamise rõõmu sellised hirmud ja kahetsused varjutavad. Või mis veel hullem - loobutakse lapse imetamisest, kuigi rinnapiimast saadavad ained laovad vundamendi lapse tervisele kogu eluks.

Aga kust tuleb selline hirm tegelikult? Miks ei ole naisel õigust lasta oma rindadel muutuda nii, nagu loodus on selle ette näinud (ja paljudel juhtudel ei muuda lastesaamine rindu ju tegelikult üldse nii palju)? Minu väide ongi see, et naiste rinnad on üleseksualiseeritud. Mitte et nad ei võiks olla seksualiseeritud, aga ainult seksiga seotud konnotatsioone neile omistataksegi.

Seetõttu käsitlevad mehed neid naise kehaosi kui ainult neile mõeldud mängukanne. Kui sellise ideoloogiaga kasvavad üles nii naised kui mehed ja kui siis tuleb välja, et rindadel on tegelikult ka mingisugune looduslik funktsioon - imetamine - siis tekitab see meestes tülgastust. Ja naistes, kes on harjunud oma rindu hindama sama pilguga, kui seda teeb ülejäänud ühiskond, tekitab see ahastust, kui imetamine rindade kuju mingil määral muudab.

Selle nädala Ekspress kirjutab feministlikust kunstnikust Fideelia-Signe Rootsist, kes tegi sel suvel performance'i "Äng", kõndides alasti ülakehaga 161 km Tartust Karepale. Väike-Maarja vallavanem (praegu on vallavanem Indrek Kesküla, ehk siis oli ka) kutsus talle selle peale politsei. Kunstnik arreteeriti ja teda peeti kaks tundi politseijaoskonnas kinni. Hiljem sai ta postiga sellise otsuse, kus oli muuhulgas kirjas: "Küll asub kohtuväline menetleja seisukohale, et ühiskond peab veel siiski taunitavaks naistel palja ülakehaga viibimist linnapildis ja seetõttu tuleb lugeda nimetatud käitumine avaliku korra rikkumiseks."



(Tore, et see kohtuväline menetleja suvatses oma seisukohaks võtta, et "siiski veel" on naisel palja ülakehaga linnapildis olek taunitav. See annab mingit lootust, et kunagi saabub aeg, kus see enam nii ei ole.)

Oluline on juhtumi juures see, Rootsi ei kannustanud midagi ekshibitsionismi laadset, vaid põhimõtteline küsimus: "Ma tahan, et valitseks põhimõtteline võrdõiguslikkus. See on minu eesmärk, mitte see, et ma tunneksin vajadust oma rindadega liputada või paljalt ringi käia. Mind häirib, et naise rinnad on tsenseeritud ja mehe omad mitte."

Ja ka Roots jõuab oma jutuga naiste rindade ja seksi seostamiseni: "Kunstiinimeste seas ei üllata alastiolek enam ammu kedagi. Aga ülejäänud rahvas on millegipärast veendunud, et alastolek seostub seksiga. /.../ Naiste rindadele on omistatud tugev seksuaalne alatoon /.../"

Selles, et naiste rindade funktsioone võiks mõtestada ka kuidagi natuke teisiti, on Lääne ühiskonna inimest muidugi väga raske veenda. Kui tüdrukul hakkavad rinnad kasvama, õpetatakse teda neid varjama ja häbenema. Õigupoolest märkasin sel suvel rannas, et tänapäeval müüakse juba ka päris väikestele tüdrukutele koos ujumispükstega ribasid, millega oma olematud rinnad kinni katta (toodetes nagu ujumisasjades annab soo järgi segmenteerimine suuremaid müüginumbreid). Ja mida suuremaks rinnad pubekaajaga kasvavad, seda suurem saab olema neid ümbritsev salapära.

Rinnad pannakse teiste pilkude eest "luku taha". Keelatud vili on aga teaduspoolest kõige magusam. Selle, mille ühiskond on ära peitnud, seda on nüüd jälle meestel põnev lahti koorida ja avastada. Samasugust elevust tekitab rindade paljastamine (meelega või kogemata) tänapäeval meelelahutusmeedias, kus sellest on tehtud eraldi meediasündmus (nagu ka rindade suurusest, kujust jms).

Seda, et rindade fetišeerimise näol ei ole tegu millegi n-ö loomulikuga (kuigi on ka teooriaid, et seksuaalvahekorras koeraasendist misjonäri üleminekuga muutusid meeste jaoks rinnad "uueks" tagumikuks ehk erutavaks objektiks), võib tuua näiteid muudest kultuuridest, kus naisi on õpetatud peitma muid kehaosi.

Danesi ja Perron kirjutavad "Kultuuride analüüsis", et inimesel kui liigil ei ole kurameerimine mitte üksnes bioloogiline refleks, vaid see on ka ajaloo ning traditsiooni tulemus - looduse ja kultuuri koostöö tulemus. Eri kultuurides tajutakse teatud kehaosi erootilisuse tähistajatena. Nad viitavad Helen Coltoni raamatule "The Gift of the Touch", kus Colton küsis eri ühiskondades elavatelt naistelt, et kui nad kümbleksid alasti ning võõras satuks neile peale, siis millise kehaosa nad kinni kataks.

 Selgus, et islami naine kataks näo. Hiina naine peidaks jalad. Sumatra naine varjaks põlved. Samoa naine naba. Lääne naine kataks ühe käsivarrega rinnad ja teisega genitaalpiirkonna (lk 111).

Seega on rindade seksuaalobjektiks kujunemine just meie kultuurile omane.
Kui aga keegi püüab rindade kultuurilist tähendust teisiti - ja Rootsi juhtumi puhul võrdõiguslikult - defineerida, siis tekib teatud paanika. Vallavanem kutsub politsei, sest naise rindade avalikus ruumis näitamine on midagi häbiväärset, keelatut.

Minu meessoost sõbrad ongi sellest "valest" definitsioonist häiritud. Nad tunnevad, et rindadelt seksuaalsuse loori äratõmbamisega võetakse neilt ära mingid mänguasjad, mida teda ümbritsev kultuur on õpetanud neid armastama ja ihaldama. Ja millele ligipääsule nad mehena tunnevad ka teatud mõttes eksklusiivse õiguse olevat.

Ühest küljets ei ole rindade erotiseerimises mitte midagi halba, vaid ikka vastupidi. Ainult et jama ongi siis, kui kaotatakse reaalsustaju, et tegelikult on rindadel olemas ka mingi muu funktsioon peale naudingu pakkumise mehele ja naisele endale. Ja see on Lääne kultuuris - aga millest muust maailma kultuur täna enamasti koosnebki - juhtumas.