Mu eelmisele postitusele kirjutas Littlewing kommentaari, milles esitatud küsimus tundus mulle nii põnev, et ma vastaks sellele kohe pikemalt.
Littlewing viitas Mai Loogi kunagisele arvamusartiklile Eesti Päevalehes, kus Loog kirjutas, et ajalooliselt on naiste seksuaalsust nähtud kui tabu ja et „õige“ naine teeb kultuuri ja on osa kultuurist siis, kui ta kannatab. Ja et naiste alastus on ühiskonna poolt aktsepteeritav vaid siis, kui tegu on spordi, rannas- või saunaskäiguga. Ehk et eeldused seksuaalseteks assotsiatsioonideks on „maha võetud“ – keha on kontrolli all.
Mai Loog kirjutab:
Andke meile kirjeldusi naise alandusest ja häbist, peksust ja vägistamisest, eneseveristamisest ja anoreksiast, sünnitusvaludest ja vihast maailma vastu, õnnetust lapsepõlvest ning meeste poolt mahajätmisest. Siis oleme me rahul: tegemist on kunstiga, tegemist on kirjandusega, on näha naise areng!
Aga kui näitame teile, kuidas kunagine allasurutud kodukana leiab endas seksijumalanna, nimetame teda seksisubjektiks, siis areng nagu poleks ikka päris, sest nutu asemel on naer, higi asemel lõhnav kehakreem, veriste sidemete asemel kallis pitspesu, ja mis peamine, naine paistab end nautivat! Ta ei kannatagi! Tal on suu naerul, kui oma basseinis teise jänkusõbrannaga hullab.
Ma olen Maiga vägagi nõus, et ajalooliselt on suhtumine naise seksuaalsusesse olnud piirav, piinav ja häbistav. Võtame näiteks tantsu kui kunstivaldkonna. Heili Einasto kirjutab selles raamatus, kuidas tants, olles kehaline kunstivorm, pole kirikule kunagi eriti meelt mööda olnud:
Mitmed mõjukad kirikuisad soovinuks tantsu (nagu kehagi) pagendada elu äärealadele, nagu ka naised ja seksi. Viimased olid vajalikud vaid maise elu edasikestmiseks /…/ ja selle tipu (mehe) teenimiseks. See mida ei saa välja juurdiga, tuleb taltsutada – ja just see ongi toimunud tantsiva kehaga.
/.../ seepärast on tantsus esteetiliseks (ja professionaalseks) kuulutatud raseeritud keha, mis meenutab pigem klassikalist skulptuuri kui luust ja lihast inimest. Baleriinide ainsad kehakarvad võivad olla peaks – ja ka seal ülimalt korrastatud vormis. /…/ Ilmselt on selline range hoiak juuste suhtes seotud iidse arusaamaga pikkadest juustest kui vaba ja ohjeldamatult jõulise seksuaalsuse sümbolist – ka eesti rahvakultuuris on abielunaistel juuksed kinni ja kaetud. Kuigi tantsiv keha võib olla üsna paljas, on selle „loomulik“ seksuaalsus puhastatud (kehakarvade eemaldamisega) ja kontrollitud (juuste rangesse soengusse sättimisega).
Seega Einasto räägib samast asjast – et naise kehalisus (seksuaalsus) on okei siis, kui see on kontrollitud, mida ütleb Mai Loogi. Loog räägib siis seda juttu, et olge oma kehaga rahul ja tehke sellega, mida ta tahab. Kui tahab seksida, siis seksigu.
Ta kirjutab:
New Yorgi günekoloog Hilda Hutcherson [soovitab] kõigil naistel olla oma kehaga ja iseendaga rahul, kutsub neid üles masturbeerima ja tundma oma seksuaalsuse vabastavat võimu. Sest siis saame naised, kes pole neurootilised, tigedad ega närvilised. Neil pole peavalu ega naistehaigusi, nad on õnnelikud, kaunid ja meelad. Nad ootavad oma mehi kodus voodiserval prantsuse toatüdrukuteks riietatuna, valmis seksikiisu mängudeks. Siis puuduks meestel karjuv vajadus kulutada professionaalse erootika ja porno peale.
(Seega Mai väidab muuhulgas seda, et naised on ise süüdi, et mehed porri tarbivad. Milline klassikaline female chauvinist pig' i mõte.)
Mai märgib, et Epp Petrone, kes tema raamatut „Minu Tai“ alguses kirjastada ei tahtnud, selleks hiljem siiski soostus ja arvas, et Mai ajab „postfeministlikku asja“. Minu meelest ajab Mai siiski eel-feministlikku asja. Sest naise keha vabastasid „luku tagant“ juba II põlvkonna feministid. Nemad olid need, kes rääkisid umbes sama asja, et mitte ühiskonnal, vaid naisel endal peab olema õigus kontrollida oma keha. See tähendab seksida, kui selleks on soov, kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, aga ka õigus otsustada, kas teha aborti või mitte.
Eks tõesti kehtib endiselt massides see arusaam, et naise seksuaalsus on tabu. Aga tegelikult ka mehe ja inimese seksuaalsus üldse.
Selle kohta on oma teooria esitanud Michel Focault oma „Seksuaalsuse ajaloos“. Tema väidab, et seksi käsitlemisel töötab masinavärk, kus seks on üheaegselt luku taga ja samas õhutatakse meist sellest rääkima.
See on alguse saanud 19. sajandil, kui kirik ja selle kõrval ka riik pidid saama inimeste seksuaalsuse oma kontrolli alla (tekkis rahvastiku mõiste ja riigil oli vaja teada, kuidas tema rahvas käitud). Kirikutes ja riiklikult töötati välja rida ettekirjutusi, kuidas oma seksuaalelust riiki ja kirikut informeerida – teha seda võimalikult detailselt. Samas, uurides näiteks kooliõpetajatele ja arstidele antud juhiseid, kirjutab Focault, et toimis terve piirangute süsteem, kuidas seksist rääkida tohib ja kuidas mitte. Põhimõtteliselt oli nii, et seksist pidi rääkima, kui võimu omaja (õpetaja, arst, psühhiaater, riigiteenistuja, kirikuisa) selle kohta küsis, aga samas ei tohtinud sellest rääkida kui millestki mõnusast ja heast.
Seega muudeti seks diskursuseks, mis sisaldas üheaegselt nii keelatuse kui õhutamise aspekti ja igakord kui inimene kirikusse läks või riigiga suhtles, mõjus seksist rääkimine kui millegi keelatu ülestunnistamisena. Seks muudeti nähtuseks, mis on vägivaldselt maha vaikitud ning millest on raske ja ohtlik, kuid vajalik ja hea rääkida.
Seks müüb seetõttu tänapäevalgi, et me näeme seda endiselt kui midagi keelatut, mistõttu seksiga seotu tundub igakordselt rõhumisest vabastavana. Nii on ka naiste seksuaalsusega. Kui ma lähen ajakirja kaanele paljastatuna, võib olla soov iseendale ja maailmale öelda, et ma hakkan kehtivale korrale vastu, teen väikest viisi revolutsiooni. Aga samas taaskinnitab paljas naine seekaudu ka arusaama, et naise seksuaalsus on tabu.
Sellepoolest on tõesti tegu nõiaringiga, nagu Littlewing kommentaaris kirjutab.
Aga Mai Loog paneb täiega mööda selles osas, et segab seksuaalse vabanemise kokku jänkukeste, kiisukeste ja toatüdrukute kostüümide ja rollidega. See pole aga üks ja seesama asi.
Meenutagem, et jänkud kui seksikuse sümbolid tulid massidesse läbi Playboy ajakirja. Playboy toodab aga kõige stereotüüpsemat ja šovinistlikumat ideoloogiat seksikusest ja seksikast naisest, kus naine on mingi ajudeta plastmassnukk, mille ülesanne on vaid mehele rahuldust pakkuda ja paisutada mingi ameerika vanamehe rahakotti.
Ma hea meelega näeksin end ja teisi naisi seksuaaltabudest vabastatuna, aga ma ei tahaks neid näha „jänkusõbrannadega basseinis hullamas“. See pilt omavahel hullavatest jänkudest on ju järjekordne patriarhaalne fantaasia, kus esiteks naised on kõige stereotüüpsemas rollis - meelad kiisukesed ja tublid (alati kepiks valmis) jänkukesed. Nagu varemgi olen kirjutanud, siis see, et naine võiks olla võimukas, ei paista mehi erutavat.
Ja teiseks on ühel mehel kontroll mitme naise üle korraga. Seepärast erutavad mehi ka lesbistseenid, sest neil kui vaatajal on võim mitme naise üle korraga. (Ja seepärast ei salli mehed aga pilte meestest, kes omavahel hullavad, sest see õõnestab heteroseksuaalset ja patriarhaalset korda ühiskonnas.)
Toatüdrukutest kui ühest kõige legemast meeste fantaasiast olen kirjutanud varemgi (siin rääkisin ka sellestsamast Mai Loogi arvamusloost).
Seega Mai Loog ei toeta mitte naiste seksuaalset vabastamist, vaid seda, et naised käituksid mingite tööstuste ettekirjutatud reeglite järgi ja nende „seksuaalvabadus“ teeniks ärilisi eesmärke. Ja lõpetuseks, jättes kõrvale kogu võimu teema, on need visuaalselt lihtsalt kõige fantaasiavaesemad, iganenumaid ja kilekotimad ideed selle kohta, kuidas naist erootiliselt kujutada.
------------------------------------------------------------------------------------------------
PS Littlewing, Sa kirjutad: "Iseenesest oleks super variant, kui naine "could have it all": olla ühtlasi feminist ja väga naiselik, ilus ja võimas, üheaegselt nii iseseisev ja meeste poolt aktsepteeritud."
Minu meelest see on täiesti võimalik, aga enne peaks rääkima selgeks nende mõistete definitsioonid.
Olla feminist. Tegelikult siin tuleks alustada küsimisega, mis on sinu jaoks feminism. Kes on feminist? Sest feminism ei ole tegelikult mingi ühtne ideoloogia, on vägaväga erisuguseid feministe ja ideid, äärmuslikke ja liberaalsemaid, eri põlvkondi ja koolkondi. Ja nende ideed lähtuvad ka erisugustest alustest (näiteks kas naised on ka geneetiliselt meestest erinevad või loob erinevused ühiskond) ja tegelevad erinevate küsimustega. Mina ei tea, kas ma olen feminist. Mind lihtsalt huvitab soorollide teema, nendele mõtlemine ja nende üle arutlemine. Ma usun inimeste võrdsesse kohtlemisse, valikuvabadusse, alternatiivide otsimisse ja erinevuste sallimisse. Ja ma olen seda tehes leidnud eri feministidelt ideid, millega ma nõustun.
Olla samas naiselik? Siin on üks muhe video naistest ja meestest, kes nimetavad end feministideks. Kas nad ei ole naiselikud? On ju küll. Barbi Pilvre kirjutas kunagi kuskil, et inimesed kardavad, et feministid võtavad ära kogu elu lõbu. Et naine ei tohi kanda sitse ja satse, end värvida või kanda lühikest seelikut. Kindlasti osa feministe nii arvab, aga samas on palju neid, kes nimetavad end feministiks ja endiselt enese ehtimisega tegelevad. Hiljuti toimusid suurtes maailmalinnades Slut Walk'id, mille üks sõnumeid oli see, et naine võib end riietada kuidas tahes, ka paljastavalt, aga see ei anna meestele õigust nende ründamiseks.
Omaette on küsimus, mis on naiselikkus, kas ainult üht moodi naiselikkus peaks olema aktsepteeritud. Olen näinud pükstes ja poisipeaga naisi, kes suudavad olla naiselikumad kui mõned naised lillelistes kleidisabades. Naiselikkus ja mehelikkus, nagu ilugi, on ühiskonna enda poolt defineeritud ja seega muudetavad.
Olla ilus ja võimas, iseseisev ja meeste poolt aktsepteeritud? Eks tegelikult ongi küsimus selles, kuidas muuta ühiskonda ja selle liikmeid nii, et need mõisted üksteisele ei vastanuks. Et võimukas naine võiks olla ka ilus. (Või et mitte alluv, vaid ka võimukas naine on voodis väga hea, nagu ütleb üks naine selles üleval olevas videos.) Et iseseisev naine on meeste poolt aktsepteeritud. Et ilu ei ole naise värk ja võim meeste värk. Sellised mõttemustrid on aastasadadega väga aeglaselt välja kujunenud, muuta neid on raske, aga mitte võimatu. Viimase aastasajaga on naised ja mehed seda ju tõestanud. Kõik uus tekitab esmalt hirmu, võõristust ja vastupanu. Nagu kunagi ka idee, et naistel võiks olla hääletamisõigus.
Eks loomulikult nõuab see protsess intelligentsust mõlemalt soolt, sest kõik algab dialoogist, mitte süüdistamisest. Paljud mehed ja naised arvavad, et feministid vihkavad mehi ja seetõttu pole valmis ka nendega mingiks dialoogiks. Mul ei jää muud öelda, kui et õnneks on minu tutvusringkonnas palju selliseid mehi, eesotsas minu elukaaslasega, kes ei kuku minu "feministliku" jutu peale silmi pööritama - või mis iganes mehed silmade pööritamise asemel teevad, sest see on ju "naiselik" eneseväljendusviis -, kui soorollide teemal juttu teeme. Nad pigem lähevad sellest põlema. Intellektuaalses mõttes. Ja kui mul kunagi peaks lapsed olema, siis püüan neid samasugusteks kasvatada. Olenemata nende soost.
