Is female empowerment killing romance?

Mõni aeg tagasi kihas USA feministlik blogosfäär aruteludest, kas naiste võimupositsioonidele jõudmine tapab romantika nende naiste suhetes. Selle ajendiks oli New York Timesis ilmunud sellesisuline artikkel. Selles loos on täiesti naeruväärsed näited elust enesest, kus naissoost investeerimispankuri kommunikatsioonispetsialistist mees, kes teenib naisest mitu korda vähem, tõmbab avalikes kohas välja oma krediitkaardi ja palub hotellid bukkida enda nimele, jättes mulje, et tema kõigi nende väljaminekute eest maksab.

Ja järgmised: 38aastane itaallannast juhtivtöötaja kurtis, et tema boyfriend soovitas tal töökohta vahetada, kuna ta arvas, et ei suuda pärast naise palga kasvamist tema omast kõrgemaks naist enam "võrgutada", prantslasest juhtkonna konsultant tõdes, et tema õpetajast mees lõpetas osalemise pidudel koos oma naisega, sest ta tundis häbi iga kord, kui keegi küsis, millega tema tegeles. Saksa pankur ütles, et üks põhjustest, miks tema eksabikaasa ta psühhoterapistist naise pärast maha jättis, oli see, et uuel naisel oli mehe jaoks rohkem aega.


Siis räägib artiklis veel üks onlain-kosjakontori omanik, kes ütleb, et sotsiaaltöötajatest jms naiste vastu tunnevad mehed tunduvalt rohkem huvi kui juhtivtöötajatest naiste vastu.

Ja üks tarkpea soovitab naistele meeste otsimiseks järgmisi nõuandeid:
- ära mine esimesele deidile oma ettevõtte uhke autoga
- leia partner kogu eluks enne seda, kui sa saad edukaks, st 20ndates, mitte 30ndates (see on muidugi eriti hea soovitus, sest me kõik ju teame juba 20aastasena, kui edukad ja well-paid me 30ndates oleme)
- sihi mehi, kelle enesekindlus põhineb muul kui rahal, nagu akadeemikud ja kunstnikud. Mida erinev tegevusala, seda parem, sest see teeb (sissetulekute) võrdlemise ühistel alustel keerulisemaks.

See artikkel räägib sellest, kuidas mehed tunnevad end ebamugavalt panduna ebatraditsioonilistesse soorollidesse. Ühtäkki ei ole nemad enam "perekonna pead", ühtäkki pole "püksid peres nende jalas". Nende naistel on rohkem võimu ja see tekitab neis ebamugavust (krediitkaardi väljatõmbaja) ja häbi (meesõpetaja).


Osa nendest naistest tõdes ka, et tegelikult nende meestele meeldib, kui naistel on edukas karjäär. Seesama krediitkaardi väljatõmbaja pidavat oma sõprade ees oma naise karjääriga uhkustama ning teised naised lisavad, et neile meeldib vaadata ettekandjate reaktsiooni, kui naine söögikohas arve maksab.

Aga nagu üks blogija ütleb, siis on tegelikult suht arusaamatu, miks me endiselt üldse selliste asjade üle juurdleme:
Kus on artiklid, mis käsiksid neil ebakindlatel meestel to suck it up?! Kus on lood, mis tuletaksid neile meestele meelde, et see, kui palju sa teenid, ei määratle seda, kuivõrd kõva mees sa oled? Et naisest vähem teenimine ei tee sind vähem meheks, küll aga selle pärast vingumine. Miks on alati just edukad naised need "pahad"?

Tõsi, mõeldes juba ainuüksi pealkirjale - Kas võimukad naised tapavad romantika? - on selge, kes on romantika võimalikus kadumises süüdi. Mitte mehed, kellel võimuka naise peale banaalselt öeldes ei tõuse, vaid naised, kes on valinud ebatraditsioonilise, "ebaloomuliku" tee ja kes ei vasta enam meeste (ja teiste naiste) arusaamale "õigest" naisest. Kui ka näiteks mõelda, kas me tunneksime rohkem haletsust naise või mehe suhtes, kes on karjääri nimel jätnud abiellumata ja lapsed saamata, siis enamasti on see ikka naine.

Kogu selle teema juures on minu jaoks aga kõige huvitavam küsimus see, kuidas me romantikat defineerime. Meil kõigil on ju üles kasvades selgeks õpitud romantika "valem".

Noh, kui esimese hooga mõned märksõnad ise pakkuda, siis meenuvad küünlavalgus või kaminatuli, pime tähistaevas, klaas veini, lillelises (loe: romantilises) kleidis naine (kindlasti mitte pükstes), juuksed tuules lehvimas. Ja mees, kes kõik selle situatsiooni üles seadnud on. Nagu etenduse lavale. Ja kellele naine kõike seda nähes/tundes andub.

Või mõelge kui romantilisena suudaks me ette kujutada seda, kui naine palub mehe kätt? Bukib restos laua ja ulatab desserdi ajal väikese karbikese. Oo ei, see rikuks kogu romantika - see on ju mees, kes peab naise ära võtma.

Ma löön nüüd Guugli pildiotsingusse sisse sõna "romance" ja vaadake, millised pildid vastuseks tulevad. Enamikel neist on täpselt selline situatsioon, nagu kirjeldasin. Siin üks parimaid näiteid:

Sellest võib järeldada, et meil kõigil on mingisugune ühine - st et ka kokkuleppeline - arusaam romantikast, milles naine on ilus asi ja silmarõõm, ülimalt feminiinne, see tähendab, et ka alluv. Ja kui nüüd naisele hakkavad "munad alla kasvama", st ta saavutab elus suurema materiaalse võimu kui tema mees, siis tunnebki see mees, et ta ei suuda enam naist võrgutada, sest naine ei ole enam talle alluv. Et ta on enda arvates lausa kastreeritud. Success ain't sexy.

Aga vastates küsimusele, kas naiste karjääriredelil üles ronimine tapab romantika, siis ma leian, et romantika ei kao kuhugi. Vaid toimub selle termini uue ja "sallivama" definitsiooni otsimine. Ja see tuleb meile kõigile kasuks.

The real you

Look at you // The Body Image Project from Body Image Project on Vimeo.

Natuke cheesy teostus eestlaste jaoks, aga muidu täitsa hea ettevõtmine. Keegi võiks meil ka midagi sellist korraldada.

See on see Kanye Westi kontsert, millele ma siin viitasin ja tookord pilte üles ei leidnud. Siin nad siis nüüd on.

Suht haige

Postimehe "naiste" rubriik ütleb meile, et isegi seksimise ajal ei pea me mõtlema näiteks sellele, et elu on ilus, seks hea ja partner armastusväärne. Ei! Vihka oma keha, põe sisseõgitud kalorite pärast ja mõtle sellele, kuidas seksides kõige rohkem kaloreid põletada.
Ma ei tea, mis nippe need ajukeenjused välja pakuvad, sest ma ei kingi Postimehele seda klikki, aga juba teema kui sellise tõstatamine on suht haige. See pole muidugi "naiste" rubriigi enda väljamõeldud, vaid sadu kordi varem igasugu "naiste" ajakirjade poolt kasutusel olnud. Kuidagi peab ju nendest kahest teemast - seksiteemast ja sul-on-igavesest-ajast-igavesti-suur-tagumik-ja-pead-püüdma-elu-lõpuni-seda-maha-lihvida teemast - viimasegi välja pigistada.
Sama haiged on ka sellised nõuanded nagu millistes poosides rannas päevitades saledam välja näha. Kusjuures kõige demagoogilisem selle juures on mulje loomine, nagu tegu oleks heatahtliku sõbrannaga, kes soovib meile ainult head. Tegelikult on tegu ühe ja sama ideoloogia taastootmisega, mis ütleb meile seda, mida ma juba üleval pool ütlesin. Ja see tekitab meis, kes oleme õppinud oma keha vihkama, teatava sõltuvuse kõikidest nendest haledatest nõuannetest.

Hottie mystique

Selleks, et saada ilmatüdrukuks, ei piisa ainult huvist frontide ja tsüklonite vastu, vaid sa pead olema ka hottie.

Juhtusin kuulama juttu sellest, mis elu elasid keskklassi naised pärastsõjajärgses Ameerikas, kuidas nad tundsid vaid laste ja mehe eest hoolitsedes siiski mingit tühjust, selle tühjuse pärast aga häbi. Ja kuidas üks raamat nende süütunnet leevendas ja mida sellest arvatakse pool sajandit hiljem. Selle raamatu pealkiri oli "Feminine Mystique". Mystique tähendab millegi suhtes tekkinud teravdatud või salapärast tähelepanu, selle raamatu pealkirjas siis tähelepanu naiselikkuse või naiseks olemise suhtes. Ehk võib seda sõna ka müsteeriumina tõlkida?

Igatahes selle jutusaate külaline, kes kirjutas "Feminine Mystique'i" mõjust nüüd omakorda raamatu, räägib muide ka sellest, et tänaseks on tolle ajal feminine mystique'i kadunud, aga on tekkinud kaks uut moodi mystique'i:

"Ma arvan et feminine mystique sellisel kujul, nagu me teadsime seda 1960. aastatel, on praktiliselt kadunud. See  ütles, et naised /.../ on neurootilised ja ebanaiselikud, kui nad tahavad saavutada edu tööelus või olla edukad spordis jne. Aga ma arvan, et see on ümber kujunenud kaheks teiseks (konstruktsiooniks).

Üks keerleb ümber teismeliste ja kahekümnendates naiste ümber. Naistele öeldakse: "Jah, sa võid tõesti saada selleks, kelleks sa iganes soovid, aga sa pead samal ajal olema ka hot." Kui ma olin noor, kutsus õpetaja mind korraks teistest eemale ja ütles, et ära kasuta selliseid tugevaid sõnu, mis teevad poisid õnnetuks. Ja mu parimal sõbral kästi olla mitte nii hea spordis, vaid lasta (poistel) end võita.
Täna enam meile selliseid asju ei öelda, vaid, et "tee sporti või kasuta suuri sõnu, kui sa tahad, aga ole ka kuum, ole kuum!" Ja see võib noortele naistele mõjuda väga hävitavalt, kui neid meelestatakse nii, et enese kehtestamiseks tuleb rõhutada oma seksuaalsust."
Teine mystique, mis käsitleb naisi abielus olles või mitte abielludes,aga emaks saades, on see idee, et sa pead olema perfektne ema ja muutma iga hetke (lapsele) midagi õpetavaks. Ja mingil moel kõik see, mida sa teed, mõjutab last väga palju. /.../ Kui kuuekümnendatel öeldi naistele, et lihtsalt olge lapse jaoks olemas ja ärge väga palju sekkuge, siis nüüd käsitakse neil sekkuda (lapse tegevusse/ellu) pidevalt või muidu ei saa teie lapsest see parim, milleks ta on suuteline."

"Me jäljendame seda, mida me näeme"

Gloria Steinem on üks Ameerika tuntuimaid feministe, kes kummutab müüdi, et feminist on üks kole lesbimutt. Steinem ise ütleb, et tegelikult seisavad "ilus" ja "kole" naine silmitsi ühe ja sama probleemiga - et neid hinnatakse nende välimuse, mitte nende mõtete järgi.
Selles videos ütleb Steimen ühe mõtte, mis on väga oluline, et aru saada, kuidas inimene ei kujune selliseks, nagu ta on, mitte looduse poolt või lihtsalt seepärast, et ta ise nii tahab, vaid peamiselt seetõttu, et ta õpib seda teistelt ühiskonnaliikmetelt. "We do what we see."

Vaadake näiteks seda eriti naljakat väikese beebi videot -siin on ehe tõestus, kuidas me hakkame juba väiksest jäljendama seda, mida enda ümber näeme.

Nägemismeele abil saab inimene kõige suurema osa informatsioonist. Selle on ära tabanud ka näiteks meedia, kus kõik visuaalne on järjest suurem ja värvikirevam (vaadake näiteks ajakirjade riiuleid poodides - need võtavad silme eest kirjuks) ja tekstid järjest väiksemad.
 Aja jooksul muutub see jäljendamine järjest "asjatundlikumaks". Me oskame märgata teiste inimeste juures väiksemaidki detaile ja kui me õpime ära, et need on ülejäänud ühiskonna poolt ka kiidusõnu saavad asjad, siis hakkamegi neid omaks võtma ja nende poole püüdlema ja neile vastavalt käituma. Kui endalt küsida, miks me seda teeme, siis sageli ongi ju vastus: "Aga kõik teised teevad/käituvad ka nii."
Iseenesest aitab see jäljendamine inimestel kui sotsiaalsetel loomadel ellu jääda. Me mõistame, et nii käitudes we do fit in. Seega on niimoodi turvaline teiste inimeste keskel olla.
Aga natuke kurb on, kui meie jäljendamise aluseks saavad sellised videod. Mu meessoost Facebooki tuttavad linkisid ja laikisid seda täiega. Ja mis siis nende Facebooki naissõbrad peavad järeldama. Eks ikka seda, et ma pean ka oskama või õigemini tahtma niimoodi aeleda, endale õli peale määrida ja tank topi eest märjaks teha, et nibud läbi paistaksid.
Ma ei ütle, et naised ei võiks sellised olla ja et sellistel muusikavideotel ei ole kohta. Aga halb on see, et muusikavideote ja kogu meelelahutustööstuse ja meelelahutusmeedia naised ainult sellised ongi. See on poppkultuuri peavool. Enamasti me ju end poppkultuuriga ümbritsemegi. Nii et tasub mõelda, mida me näeme, teades, et teadlikult või märkamatult me seda sageli ka imiteerima ja heaks kiidame.