Raadio kahe hommikuprogrammi igareedese huumorinurga kõll on just umbes selliste sõnadega. Sel reedel leidsid nad tropina üles soovoliniku. Viimane oli otsustanud, et Apollo raamatupoe jõuluaegne raamatute väljapanek kinnistas iganenud arusaamu meestest-naistest ja eri vanuse huvialadest.
Genka ja Indrek Vaheoja põhjendus tema nädala tropiks valimise kohta oli sketši põhjal umbes see, et ega siis parem oleks, kui mingid verisest ajaloost või vägivallast rääkivad raamatud oleksid segamini lasteraamatutega. Ja iga inimene saab ju aru, et ega ei oleks küll.
Samasugust "ah see tropp jälle tegutseb" suhtumist võis välja lugeda kirjutava meedia ajakirjanike poolt. Esimesena kirjutas teemast vist Eesti Ekspress, kus pandi loole pealkirjaks: "Võrdõiguslikkuse volinik kargas raamatupoe turja". Uudis ise paistab olevat täiesti neutraalse sõnakasutusega, aga seda kuni lõiguni: "Sepper kirjutas sobimatutest väljapanekute ka Apollo keti omanikule. Õnneks sai viimane ise otsustada, mida ette võtta. Erafirmadel nimelt puudub seaduse järgi kohustus soolist võrdõiguslikkust edendada."
Üks uudise kirjutamise põhireegleid on see, et fakt ja hinnang peaksid olema tekstis selgesti eristatavad. Ekspress ütleb aga, et õnneks ei olnud raamatupood kohustatud midagi ette võtma. Tekib küsimus, et kelle õnneks? Ilmselgelt on sellega antud hinnang, et jumal tänatud, et selle hullu ettekirjutistele üks normaalne raamatupood reageerima ei pea.
ERRi uudisteportaali toimetaja Marek Kuul ei kasutanud pealkirjas küll mitte nii värvikat metafoori - "Soovolinik sekkus raamatupoe väljapanekusse" -, aga sõnum on sama. Mõlemast pealkirjast jääb mulje, just kui Sepper oleks ise käinud mööda raamatupoodi, vaadanud, et krt kui soostereotüüpne siin see väljapanek on, ja hakanud siis sekkuma, turja kargama ja Apollo keti omanikule ka kirjutama.
Aga fakt on tegelikult see, et ta võttis seisukoha, sest talle oli esitatud kaebus. See ei toimunud omal initsiatiivil, nagu pealkirjadest välja lugeda võib. See oli tarbija, kes ei olnud rahul väljapanekuga. Võrdõiguslikkuse volinikul oli aga kohustus kaebusele reageerida.
Kusjuures ERRi portaal on Eesti Ekspressi parafraseerides jätnud sisse ka selle, et õnneks ei pea raamatupood ettekirjutustele reageerima, kuigi parafraseerimine (st et ajakirjanik ütleb algallika teksti oma sõnadega ümber, mitte ei tsiteeri sõna-sõnalt) annaks võimaluse sellised hinnangud välja kraapida. Ju siis tahtis Marek Kuul Ekspressi abil ka enda hinnangut varjatult väljendada.
Ajakirjanikul on võim konstrueerida tõde - öelda, kuidas asjad "tegelikult" olid. Enamik lugejaid ei viitsi lugeda ühe juhtumi kohta mitut artiklit, et saada mitmekesisemat pilti. Või analüüsida ajakirjaniku sõnakasutust, et näha läbi varjatud hinnangud. Ja nii on hästi lihtne selliste juhtumite puhul ühele osapoolele, seekord Mari-Liis Sepperile, vesi peale tõmmata ning kinnitada lugejatele arusaama, et mingi tädi tegeleb kuskil riigi raha eest hästi mõttetute asjadega.
Jah, ajakirjandusel on õigus ka anda hinnanguid. Aga seda tehakse arvamuslugudes või selleks tuleb leida allikad, kes neid hinnanguid annavad. Ajakirjanduse hea tava järgi ei tohi peita hinnanguid uudise pähe esitletavatesse tekstidesse.
Ja veel: teinekord pole muidugi asi lugeja ajanappuses või viitsimatuses enda jaoks pilti selgeks teha, vaid selles, et ajakirjanik jätab ebaprofessionaalsusest või meelega mingi fakti enda teada.
Mina sain alles päev hiljem Delfist järellugu lugedes aru, et selle case'i puhul polnud küsimuse all mitte Apollo n-ö igapäevane raamatute väljapanek, vaid jõulukampaania-aegne esitlemisviis. Arvatavasti on eraldi kampaaniariiulid vms.
Aga see on oluline nüanss kogu loo seisukohast: igapäevastel riiulitel on raamatud jaotatud tegelikult teemade kaupa, mitte soo või vanuse alusel. Ainult lasteraamatud on eraldi. Samas antud uudislugusid lugedes jääb aga alguses mulje, et soovolinik mõistab hukka kogu viisi, kuidas Apollo on oma raamatud süstematiseerinud. Tegid ju Raadio 2 mehedki just sel tasandil nalja, et kas sõjaraamatud peaks nüüd lasteraamatutega segamini olema.
Aga kui rääkida jõuluväljapanekust, siis nagu ma aru saan, oli sealne väljapanek tehtud soo ja vanuse põhjal. Seega kaupluse inimesed pidid ise andma hinnangu, et millised teemad on sobilikud mehele, milline vanale mehele, naisele, vanale naisele, tüdrukutele ja poistele. Siia on hinnangulisus sisse kirjutatud, see on paratamatu.
Ja paistab, et Apollo ei püüagi seda ümber lükata. Apollo turundusjuhi selgitus asjale ütleb vaid: "Selline "lapsele, vanaemale jne" teemaline väljapanek oli Apollos möödunud aasta detsembris seoses jõulukampaaniaga, soovisime klientidele kiirel jõuluajal kingituste leidmist lihtsamaks muuta."
Aga kui küsimus on kiiruses, siis millele muule kui stereotüüpidele toetuda. See on samamoodi nagu tavalistes reklaamides - sul tuleb hästi kiirelt tarbija tähelepanu võita ja oma sõnum talle kiiresti selgeks teha. Sul on selleks teles mõni sekund, trükireklaami puhul ehk murdosa sekundist. Seetõttu jutustatakse oma lugu common sense'i juurdunud arusaamade järgi, et inimene saaks sõnumist hästi ruttu aru.
Raamatute (nagu ka toidukaupade, riiete jne) väljapanek on ka osa reklaamist/turundusest ja kui jõuluoslemisest hullunud inimesele üritatakse võimalikult kiirelt mõni raamat pähe määrida, siis millele muule toetuda, kui stereotüüpidele. Näe, vanaemale kingi "Lihtne teejuht sallide kudumiseks", isale "Ehituse ABC" ja emale "Eduka lapsvanema seitse saladust".
Ma ei tea, kas see tegelikult ka oli nii, et selliseid raamatuid just sellistele sihtgruppidele pakuti, aga raske uskuda, et vanemaks olemise raamatuid näiteks isade sektsioonis müüdi (sel aastal on huvitav minna ja järgi vaadata). Tegelikult ei tule ka uudistest see välja, et milliseid konkreetseid raamatuid Sepper silmas peab, kui ütleb, et nende müümine näiteks meesteraamatuna taastoodab soolisi stereotüüpe. Seda ei vaevu ükski loetud uudistest selgitama ka.
Aga ma oletan, et Sepper seab kahtluse alla pigem üldse sellise soo ja vanuse põhise liigitamise, sest see piirab tarbija vaba valikut. Mitte et otseselt raamatupoe müüja hukka mõistaks, kui ma ajalooraamatu vanaemale ostaks. Vaid küsimus on hoiakute kujundamises. Kui juba raamatupood müüb ajalooraamatuid näiteks vanaisade riiulis, siis inimene tajubki seda ainuvõimaliku normaalsusena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar