Naisjuhtidest Äripäevas: Vähe naisi pumba juures

 Ma pole jõudnud vahepeal blogida, teen kõvasti tööd. Aga siin üks mu töö tulemus - artikkel selle esmaspäevasest Äripäevast, kus naisjuhid räägivad oma kogemustest tippu jõudmisel. Minu jaoks oli kõige huvitavam kuulata, millised on naiste argumendid sookvootide poolt ja vastu, sest ma ise pole suutnud otsustada, kas olen ei või jaa poolt.

Nii naispoliitikutel kui ka ärinaistel on tulnud kogeda, et neid koheldakse äris ja poliitikas meestest erinevalt. Teel tippu tuleb murda stereotüüpe, lõhkuda iseendale ehitatud klaaslagi ja suruda end läbi meeste ringkäendusest.

Naistepäeval toimunud naisjuhtidele suunatud konverentsil “Fantastiliste naiste päev” tõdesid riigikogu liige Marianne Mikko ja Euroopa Parlamendi liige Siiri Oviir, et erakondade sisemised võimumängud ja ka praegune valimiskorraldus ei soosi naiste võimu juurde jõudmist.
Surve, vastutöötamine ja eelarvamused. “Pikalt poliitikas olnud naised teavad, et sa pead olema mitu korda parem kui su meessoost kolleeg selleks, et sind peetaks võrdväärseks ja sa pääseks valimisnimekirja esikümnesse,” ütles Mikko. “Erakondades on naisliikmeid umbes pool, aga nende edasijõudmine on seotud klaaslaega – ehk mida kõrgemale hakkad jõudma, seda suurem on surve ja vastutöötamine.”
Meesliikmed püüavad Mikko sõnul enda ümber valida neid, kes on pärit nendega samast sõpruskonnast, koolist või üliõpilasseltsist.
“Ja meeskandidaatide puhul pädevuskriteeriumite hindamist – kas ta on haritud, oskab keeli – ei ole ma seejuures mitte kunagi näinud.”
Oviir ütles, et kõrvutades naiskandidaatidele ringkondades kogutud hääli nende positsiooniga  valimisnimekirjades, võib sageli näha, et valija tõstaks oma häältega naiskandidaadi kõrgemale, kui seda on teinud erakond. “Seega valija valmisolek naisi valida on olemas, asi on kinni meie valimisseadustes ja erakondade mõttemaailmas.”

Oviir märkis ka, et teda pahandab, kuidas veel praegugi Eesti ajakirjanduses rõhutatakse kõrgel positsioonil
töötavate naiste sugu, nimetades neid naisjuhtideks või naispoliitikuteks. “Euroopas seda ei kasutata, naissoost juhte peetakse loomulikuks. Ja meeste puhul me ju tiitlile nende sugu ei lisa.”
Ka pikka aega erinevatel juhtivatel kohtadel töötanud Tea Varrak on kokku puutunud sellega, et meedias portreteeritakse naisi ja mehi erinevalt.
“Minust on kirjutatud palju, aga mitte kunagi ei ole ma pääsenud sellest, et kommenteeritakse minu juukseid. Meeste puhul ju ei alustata lugu sellega, et ta on kiilanev, vormist väljas või mida ta presidendi vastuvõtul kandis,” rääkis Varrak.

“Jah, meil on keerulisem võimu juurde jõuda,” nõustus Varrak poliitikutega. “Me läheme sinna teistmoodi, valime oma tee. Mulle on mehed otse öelnud, et olen täiesti valet teed läinud. Aga lõpuks on lugenud teadmised, argumendid.”
Varrak leidis, et vähemalt erasektoris tekitavad klaaslae sageli endale naised ise, olles liialt enesekriitilised
ja arad. “Mitu naist on kandideerinud Eesti Energia või Tallinna Sadama juhatuse esimehe kohale? Muidugi null. Me ei julge või ei tule selle pealegi, et sinna minna,” tõdes Varrak.
Ka siis, kui juba kõrgel ametipostil töötatatakse, kipuvad naised oma mõjukust alahindama. “Ma ei tundnud kunagi kantslerina, et mul on võim käes. Tagantjärele vaadates oli küll: otsuseid, mis sel ajal sai tehtud, ei oska enamik inimesi ehk ettegi kujutada.”
Siiski ei leidnud Varrak, et naistel oleks Eestis vähem võimalusi juhtideks saada kui mujal.

Kvoot tekitab tõrke

Konverentsil lahatud sookvootide vajalikkuse küsimusele vastasid nii Tea Varrak kui ka äsja Statoili juhiks tõusnud Kai Realo, et nemad kvoodipoliitikat ei poolda. “Kui sa oled kvoodiga määratud, siis jääb alati küsimus, kas ta valiti sinna sellepärast, et oli kvoot, või sellepärast, et ta oli kõige parem. Mina ei tahaks
juhina olla see inimene, kes peab alati tõestama, et ta ei ole kaamel või trofeenaine,” ütles Realo.
“Ma ei tahaks kindlasti olla see, kes võetakse tööle tänu kvoodile. See oleks alandav ja mul ei ole naisjuhina soodustusi vaja,” ütles Varrak.
Oviir selgitas, et kvoodipoliitikas siiski ei toimu valimine vaid soo alusel. “Konkursil hinnatakse esmalt ikka pädevuse järgi. Kui võrdsed kandidaadid on mees ja naine – siis valitakse see soopool, keda on vähem. Ega
see ei tähenda, et võetakse mingi klastri alusel, vaid ikka nii, et ta oli parim ja antud juhul vähem esindatud,” ütles Oviir.

Eesti naised ja võim

  • RIIGIKOGUS on 20 naissoost saadikut, valitsuses üks naisminister.
  • KOVde volikogude esimeeste seas oli 2011. aasta jaanuaris 19% naisi.
  • RIKASTE TOPI esisajas on naisivaid kaks, kusjuures nad on alles 84. ja 85. kohal.
  • SOOLINE palgalõhe on Eestis ELi suurim.

Kommentaare ei ole:

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...