EPL, 19. november 2011
Nende üksikute ööklubide seas, keda võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper nimetas selles EPLile antud intervjuus positiivsete näidetena, kus soo alusel kliente ei diskrimineerita, ei ole Club Hollywood.
Viimasel talvel lasin oma elukaaslast sel klubil diskrimineerida ja sõbrannasid terroriseerida. Mu mehe käest küsiti uksel 5 euri, mina ja sõbrannad jalutasime sisse tasuta.
Kuni selle päevani kuulusin ma selle teise Eesti hulka, kes polnud elu sees Hollywoodis käinud. 2000. aastate alguse Hollika hiilgeajad olid minust täiega mööda läinud. Kindlasti oli mu silmis mingi kadedusenoot, kui ma Tallinnas keskkoolis käies kuulasin reedeti klassiõdede jutte sellele, kuidas nad Hollywoodis pidutsemas käisid. Neljapäevad olid siis vist alakatele sissepääsetavad? Ei mäleta enam.
Aga mina elasin Tallinna lähedal maal, öösiti linna ei kippunud ja käisin pidudel hoopis oma tolleaegse peika kodukohas Lõuna-Eestis.
Aga igatahes reedeti koolist koju minnes otsisin - ei tea, kas mingist solidaarsusest või masohhismist - uuno.ee portaalist klassiõdedest klubis tehtud pilte. See oli aeg, kus selline klubifotograafia kui meelelahutusportaalide toode alles sündis. Tüdrukud ja poisid aga haarasid lennult, kuidas sellistel klubipiltidel olema "peab". Duckface´ide näolemanamised ja teadlikud või teadmata lesbistseenide etendamised tulid juskui iseenesest. Kutid aga haarasid mõlema käe vangu ühe piiga, öeldes justkui, et ma lähen nende mõlemaga õhtul koju. (Või mida nad seal ikka ütlesid, enamik arvatavasti ei teadvusta seda, milleks nad üldse mingi kindla poosi seal piltidel võtsid ja võtavad. Tundub lihtsalt, et lahe on.)
Mina jäin sellest kõigest lahedast ilma. Nii ma ikka oma 16-17aastase mõistusega vahel mõtlesin.
"Sa pole millestki ilma jäänud," ütles mu elukaaslane, kui me rõvetümpsu saatel istet võtsime. Tema oli seal klubis käinud ka siis - või õigemini ainult siis -, kui ta veel õpilaspiletil end vanemaks kirjutama pidi. Ja klubis polnud nende aastatega tema hinnangul eriti midagi muutunud. (Ja seda oli ka füüsiliselt tunda, juba uksel tervitas meid mingi juustune sumbunud õhk.)
Aga ega minu huvi sel õhtul sinna minna polnud mingit kaotatud aega tagasi teha. Oma sõbrad vedasin klubisse seepärast, et sel õhtul pidavat klubis valitama meelelahutusportaali Weekend kalendritüdrukute võitja. Lisaks lubati Bon Bon Lingerie first class pesušõud.
Minu huvi oli teha väike antropoloogiline vaatlus, kuidas kogu see asi siis välja nägema hakkab.
Laekusime pooltühja klubisse enne südaööd, et vähemalt meie sõbrannadega ei peaks sisssepääsu eest maksma, ja baarmen väitis mu sõbrannale, et kalendritüdrukud ise tulevad peale kella 1 ajal. Tegelikult venis meie kannatus rohkem kui kahe tunni pikkuseks. Meil kõigil oli juba täiega siiber seal istumisest ja vaatamisest, kuidas välismaa keskealised mehed Eesti slaavitare nillisid. Vahepeal hüppasid tantsupukkide otsa ka kaks oi-mai-tea-mis-aastast outfitiga tantsijat, kes näitasid ette, kuidas tantsida tuleb. Küllap mõnigi tšikk võttis õppust. Ma ei suutnud ikka üldse uskuda, kuidas mõned inimesed sellises halva muusika ja kopitanud väljanägemisega klubis käia ja seal tõsimeeli seal huuli prunditada ja ennast hööritada suutsid. Et ka selline asi võib olla päriselt kellegi jaoks meelelahutus.
Selline kompa ühest mehest, kelle ümber keerleb korraga mitu naist, on kasutusel kõikjal poppkultuuris. See annab vägagi banaalsel teel edasi sõnumit, kuidas ühiskonna keskmes on üks mees ja tema ümber keerlevad naised, keda peab olema mitu, et nad n-ö tõsiseltvõetavad või märgatavad oleks. Ühel mehel on võimu mitme naise üle. Ja antud juhul - nagu ka sadades muusikavideotes - on see võim seksuaalne. Mõelda vaid - piisab vaid kunnil oma kepiga naise seelikuäärt puudutada, kui see on kohe kõigeks valmis. Ja sõbranje tema kõrval on end juba täitsa alasti kiskunud.
Pole vist vaja märkida, et enamikel sellistest piltidest/videotest on naised alati seksiks valmis ja seks on selline, kus mees valib, keda ja kuidas ta seksib. Mees domineerib ja naine(sed) allub(vad).
Täpselt seda sama lugu rääkis ka ju see "Vasaku jala reede", millest ma eelmises blogipostituses rääkisin. Ei imesta, kui sealsed ööklubistseenid olidki Hollywoodis üles võetud.
Ja siis, pärast meie pikka kannatamist, mis oli juba mõnele meist peavalu tekitanud, saabus õhtu kulminatsioon: lavale ilmusid Weekendi inglid, nagu neid kutsuti. Ehk viis tüdrukut, kes vist rahvahääletuse tulemusel olid valitud parimateks kalendritüdrukuteks. Tüdrukud kandsid vist Bon Boni pesu ja first class pesudemonstratsioon kestis umbes 30 sekundit ehk aja, mil tüdrukud lavale saabusid. Mina ootasin, et nüüd läheb siis suuremaks missivalimiseks, aga ei - lavale astus Ardo Kaljuvee, kes ütles, et kuulutab kohe välja, kelle on Weekendi lugejad (correction: tarbijad) parimaks kalendritüdrukuks valinud. Ehk et ei mingit kohapealset šõud.
Kui me nende tüdrukute etteastet seal tundide kaupa ootama pidime, siis mõtlesin, et kui nad lavale jõuavad, tunnen nende suhtes mingit üleolekut. Aga kui nad seal seisid, siis mul hakkas neist hoopis jubedalt kahju.
Seal nad seisid - juustuse klubi laval viis peaaegu ihualasti tüdrukut, püüdlikult naeratamas või huuli prunditamas ("Ühel on küll selline killer look," kommenteeris mu sõbranna kõrvalt) ja lava ees seisvatel meestel vaimustunud näod peas. Üks siis kuulutati võitjaks ja sai mõned näkased kingid. Pakun, et ta pidas seda oma senise elu tippsündmuseks.
Hiljem suunati tüdrukud sponsorite logodega kaetud seina äärde, kus tehti grupipilt ja seejärel hüppasid erinevatele tüdrukutele juurde purjus noormehed, kes nendega veel eraldi pilti lasid teha. Ja tüdrukud muudkui prunditasid huuli, lükkasid rinna ette ja vaatasid meelalt fotokaamerasse. Endal pepud paljad.
Ja iga kutt, kes heaks arvas, võis neid kuhu iganes patsutada. Nemad aga ainult rõõmsalt naeratasid.
Ei teagi enam, mille ajel, aga viskasin oma käekoti sõbrannade kätte ja ütlesin, et lähen teen ka tšikkidega pilti. Jooksingi neist ühele järgi ja küsisin, kas me ei võiks koos pilti teha.
"Ikka!" ütles ta ja suundus kiiresti tagasi pildistamisplatsile. Ta võttis kohe rõõmsalt "õige" poosi sisse - kõverdades veidi fotograafipoolset jalga ning kaarutades oma selga nii, et rindade ja pepujoon välja joonistuks. (Pildi pealt oli pärast näha, kuidas ta rinnad mul kurgu all olid - nii uhkelt suutis ta oma rindu rõhutada) Miks ta seda kõike koos ühe võõra naisega poseerides tegi? Või kas ta üldse endalt küsis, et miks üks suvaline tšikk temaga pilti tahab teha?
Aga sellel polnudki võib-olla tema jaoks tähtsust. Ta teadis, mida temalt oodatakse, ja seda ta ka tegi. Isegi siis, kui misanstseen ühtäkki muutus - ehk noormehe asemel seisis tema kõrval tema sookaaslane.
Igatahes. Ma tõepoolest ei saa aru, kas see heakskiit, mida nad arvatavasti oma kehade näitamisega nii kalendri ostjatelt, portaali külastajatelt kui klubirahvalt pälvisid, tõesti korvas selle alanduse, mis kogu selle protseduuriga kaasnes.
Mõtlesin, et panen siia blogisse ka mõned pildid, mis neist stringidega paljapepulistest tüdrukutest tegin. Aga ma ei pane, sest ma ei taha taastoota seda jama, mida Weekend toodab, ja neid tüdrukuid omakorda ise alandada. Las nad teevad seda ise, kui soovivad.
Ma naisena laseks end tuhat korda enne diskrimineerida ööklubi uksel, makstes pileti eest 5 euri ja leppides meeste tasuta sissepääsemisega, kui teha läbi sellist diskrimineerimist, millega need neiud miskipärast vabatahtlikult nõus olid.
Naine võib küll olla poolpaljas paabulind, objekt ja alluv. Aga ainult siis, kui see ei ole tema ainus eesmärk elus ja kui selline mäng käib võrdsetel alustel. Ööklubis toimuv seda kindlasti ei ole. Seal on võimusuhted "paigas". Nagu too seinamaalingki näitas ja kinnitas.
