Kuidas ma esimest korda kliekotiClub Hollywoodis käisin ja inglitega kohtusin

Meedias saavad väga palju tähelepanu meelelahutusüritused, kus meestel ja naistel on erinevad sissepääsutasud. Inimene, kui ta tunneb, et teda diskrimineeritakse, võib küsida korraldajalt kirjalikku selgitust. Ja kui talle tundub, et kohtlemine on erinev ainult soo tõttu, võib ta sellega näiteks edasi kohtusse minna. /.../ Seadus lubab erandeid - teenuseid või kaupu, mis on suunatud vaid naistele või meestele. Kuid eristataval tegevusel peab olema õiguspärane eesmärk. /.../ Praegu pole ööklubid suutnud ühtegi õiguspärast eesmärki välja tuua. /.../ Üksikud on ka lõpetanud vahetegemise ja arvatavasti enamik on kuulnud, et selline vahetegemine pole õige. 

EPL, 19. november 2011

Nende üksikute ööklubide seas, keda võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper nimetas selles EPLile antud intervjuus positiivsete näidetena, kus soo alusel kliente ei diskrimineerita, ei ole Club Hollywood.

Viimasel talvel lasin oma elukaaslast sel klubil diskrimineerida ja sõbrannasid terroriseerida. Mu mehe käest küsiti uksel 5 euri, mina ja sõbrannad jalutasime sisse tasuta.

Kuni selle päevani kuulusin ma selle teise Eesti hulka, kes polnud elu sees Hollywoodis käinud. 2000. aastate alguse Hollika hiilgeajad olid minust täiega mööda läinud. Kindlasti oli mu silmis mingi kadedusenoot, kui ma Tallinnas keskkoolis käies kuulasin reedeti klassiõdede jutte sellele, kuidas nad Hollywoodis pidutsemas käisid. Neljapäevad olid siis vist alakatele sissepääsetavad? Ei mäleta enam.

Aga mina elasin Tallinna lähedal maal, öösiti linna ei kippunud ja käisin pidudel hoopis oma tolleaegse peika kodukohas Lõuna-Eestis.

Aga igatahes reedeti koolist koju minnes otsisin - ei tea, kas mingist solidaarsusest või masohhismist - uuno.ee portaalist klassiõdedest klubis tehtud pilte. See oli aeg, kus selline klubifotograafia kui meelelahutusportaalide toode alles sündis. Tüdrukud ja poisid aga haarasid lennult, kuidas sellistel klubipiltidel olema "peab". Duckface´ide näolemanamised ja teadlikud või teadmata lesbistseenide etendamised tulid juskui iseenesest. Kutid aga haarasid mõlema käe vangu ühe piiga, öeldes justkui, et ma lähen nende mõlemaga õhtul koju. (Või mida nad seal ikka ütlesid, enamik arvatavasti ei teadvusta seda, milleks nad üldse mingi kindla poosi seal piltidel võtsid ja võtavad. Tundub lihtsalt, et lahe on.)

Mina jäin sellest kõigest lahedast ilma. Nii ma ikka oma 16-17aastase mõistusega vahel mõtlesin.

"Sa pole millestki ilma jäänud," ütles mu elukaaslane, kui me rõvetümpsu saatel istet võtsime. Tema oli seal klubis käinud ka siis - või õigemini ainult siis -, kui ta veel õpilaspiletil end vanemaks kirjutama pidi. Ja klubis polnud nende aastatega tema hinnangul eriti midagi muutunud. (Ja seda oli ka füüsiliselt tunda, juba uksel tervitas meid mingi juustune sumbunud õhk.)

Aga ega minu huvi sel õhtul sinna minna polnud mingit kaotatud aega tagasi teha. Oma sõbrad vedasin klubisse seepärast, et sel õhtul pidavat klubis valitama meelelahutusportaali Weekend kalendritüdrukute võitja. Lisaks lubati Bon Bon Lingerie first class pesušõud.
Minu huvi oli teha väike antropoloogiline vaatlus, kuidas kogu see asi siis välja nägema hakkab.

Laekusime pooltühja klubisse enne südaööd, et vähemalt meie sõbrannadega ei peaks sisssepääsu eest maksma, ja baarmen väitis mu sõbrannale, et kalendritüdrukud ise tulevad peale kella 1 ajal. Tegelikult venis meie kannatus rohkem kui kahe tunni pikkuseks. Meil kõigil oli juba täiega siiber seal istumisest ja vaatamisest, kuidas välismaa keskealised mehed Eesti slaavitare nillisid. Vahepeal hüppasid tantsupukkide otsa ka kaks oi-mai-tea-mis-aastast outfitiga tantsijat, kes näitasid ette, kuidas tantsida tuleb. Küllap mõnigi tšikk võttis õppust. Ma ei suutnud ikka üldse uskuda, kuidas mõned inimesed sellises halva muusika ja kopitanud väljanägemisega klubis käia ja seal tõsimeeli seal huuli prunditada ja ennast hööritada suutsid. Et ka selline asi võib olla päriselt kellegi jaoks meelelahutus.

Vahtisin rõvetümpsu vältida püüdes klubis ringi ja minu pilk jäi peatuma suurele seinamaalingule. See oli nii suur, et ma ei saanud sellest korraga pilti teha, aga sõnumit, mida see kandis, näete siit. Põhimõtteliselt oli kompositsiooni keskel mingi meessoost kunn, kellel oli midagi kaardikepi laadset käes. Sellega tõstis ta selle mustapealise ja leopardimustriga kleidiga naise seelikusaba üles, kes ainuüksi sellest kohe nii pöördes oli, et kunnile kohe andus. Samal ajal silitas kunni rinda teine meelas naine. Lisaks veel lamas diivamil kolmas paljaste rindadega naine.

Selline kompa ühest mehest, kelle ümber keerleb korraga mitu naist, on kasutusel kõikjal poppkultuuris. See annab vägagi banaalsel teel edasi sõnumit, kuidas ühiskonna keskmes on üks mees ja tema ümber keerlevad naised, keda peab olema mitu, et nad n-ö tõsiseltvõetavad või märgatavad oleks. Ühel mehel on võimu mitme naise üle. Ja antud juhul - nagu ka sadades muusikavideotes - on see võim seksuaalne. Mõelda vaid - piisab vaid kunnil oma kepiga naise seelikuäärt puudutada, kui see on kohe kõigeks valmis. Ja sõbranje tema kõrval on end juba täitsa alasti kiskunud.

Pole vist vaja märkida, et enamikel sellistest piltidest/videotest on naised alati seksiks valmis ja seks on selline, kus mees valib, keda ja kuidas ta seksib. Mees domineerib ja naine(sed) allub(vad).

Täpselt seda sama lugu rääkis ka ju see "Vasaku jala reede", millest ma eelmises blogipostituses rääkisin. Ei imesta, kui sealsed ööklubistseenid olidki Hollywoodis üles võetud.

Ja siis, pärast meie pikka kannatamist, mis oli juba mõnele meist peavalu tekitanud, saabus õhtu kulminatsioon: lavale ilmusid Weekendi inglid, nagu neid kutsuti. Ehk viis tüdrukut, kes vist rahvahääletuse tulemusel olid valitud parimateks kalendritüdrukuteks. Tüdrukud kandsid vist Bon Boni pesu ja first class pesudemonstratsioon kestis umbes 30 sekundit ehk aja, mil tüdrukud lavale saabusid. Mina ootasin, et nüüd läheb siis suuremaks missivalimiseks, aga ei - lavale astus Ardo Kaljuvee, kes ütles, et kuulutab kohe välja, kelle on Weekendi lugejad (correction: tarbijad) parimaks kalendritüdrukuks valinud. Ehk et ei mingit kohapealset šõud.

Kui me nende tüdrukute etteastet seal tundide kaupa ootama pidime, siis mõtlesin, et kui nad lavale jõuavad, tunnen nende suhtes mingit üleolekut. Aga kui nad seal seisid, siis mul hakkas neist hoopis jubedalt kahju.

Seal nad seisid - juustuse klubi laval viis peaaegu ihualasti tüdrukut, püüdlikult naeratamas või huuli prunditamas ("Ühel on küll selline killer look," kommenteeris mu sõbranna kõrvalt) ja lava ees seisvatel meestel vaimustunud näod peas. Üks siis kuulutati võitjaks ja sai mõned näkased kingid. Pakun, et ta pidas seda oma senise elu tippsündmuseks.

Hiljem suunati tüdrukud sponsorite logodega kaetud seina äärde, kus tehti grupipilt ja seejärel hüppasid erinevatele tüdrukutele juurde purjus noormehed, kes nendega veel eraldi pilti lasid teha. Ja tüdrukud muudkui prunditasid huuli, lükkasid rinna ette ja vaatasid meelalt fotokaamerasse. Endal pepud paljad.

Ja iga kutt, kes heaks arvas, võis neid kuhu iganes patsutada. Nemad aga ainult rõõmsalt naeratasid.

Ei teagi enam, mille ajel, aga viskasin oma käekoti sõbrannade kätte ja ütlesin, et lähen teen ka tšikkidega pilti. Jooksingi neist ühele järgi ja küsisin, kas me ei võiks koos pilti teha.

"Ikka!" ütles ta ja suundus kiiresti tagasi pildistamisplatsile. Ta võttis kohe rõõmsalt "õige" poosi sisse - kõverdades veidi fotograafipoolset jalga ning kaarutades oma selga nii, et rindade ja pepujoon välja joonistuks. (Pildi pealt oli pärast näha, kuidas ta rinnad mul kurgu all olid - nii uhkelt suutis ta oma rindu rõhutada) Miks ta seda kõike koos ühe võõra naisega poseerides tegi? Või kas ta üldse endalt küsis, et miks üks suvaline tšikk temaga pilti tahab teha?

Aga sellel polnudki võib-olla tema jaoks tähtsust. Ta teadis, mida temalt oodatakse, ja seda ta ka tegi. Isegi siis, kui misanstseen ühtäkki muutus - ehk noormehe asemel seisis tema kõrval tema sookaaslane.

Igatahes. Ma tõepoolest ei saa aru, kas see heakskiit, mida nad arvatavasti oma kehade näitamisega nii kalendri ostjatelt, portaali külastajatelt kui klubirahvalt pälvisid, tõesti korvas selle alanduse, mis kogu selle protseduuriga kaasnes.

Mõtlesin, et panen siia blogisse ka mõned pildid, mis neist stringidega paljapepulistest tüdrukutest tegin. Aga ma ei pane, sest ma ei taha taastoota seda jama, mida Weekend toodab, ja neid tüdrukuid omakorda ise alandada. Las nad teevad seda ise, kui soovivad.

Ma naisena laseks end tuhat korda enne diskrimineerida ööklubi uksel, makstes pileti eest 5 euri ja leppides meeste tasuta sissepääsemisega, kui teha läbi sellist diskrimineerimist, millega need neiud miskipärast vabatahtlikult nõus olid.

Naine võib küll olla poolpaljas paabulind, objekt ja alluv. Aga ainult siis, kui see ei ole tema ainus eesmärk elus ja kui selline mäng käib võrdsetel alustel.  Ööklubis toimuv seda kindlasti ei ole. Seal on võimusuhted "paigas". Nagu too seinamaalingki näitas ja kinnitas.

"Vasaku jala reede" ehk anna naistele vasaku jalaga

Kaks 20. eluaastate alguses kutti on siis teinud actionfilmi ja kõik kriitikud kiidavad. Jälle seepärast, et olevat UUDNE film Eesti filmimaastikul. Ja seepärast siis automaatselt vist ka hea.

Ma ei suutnud veel välja guugeldada, kust nad selle jaoks raha said, aga jumal tänatud, et mitte filmi sihtasutusest. Kuskil blogis keegi ütles, et filmi väike eelarve pole välja paista ja tõepoolest - tehniline teostus on filmil täitsa nitševoo. Mulle meeldisid ka mõned tegelaskujud oma usutavuses, nagu näiteks Sten Karpovi narkari roll, aga ka algaja nagu Tagne Võip. Ott Leplandil oli ka paar head kohta, mõnes stseenis mängis aga veits üle. Millest pole midagi, sest mõni kõrvalosatäitja mängis pidevalt üle.

Aga mis mind ikka väga häiris kokkuvõttes, oli lugu ise. Kriitikud igal pool toovad näiteid, mis filmidest on noored tegijad saanud inspiratsiooni ja mille kõigega nad Tarantino poole kummarduvad. Eks kõik on tõlgendamise küsimus. Minu jaoks ei olnud seal mitte kummardusi klassikutele, vaid palju odavat kopeerimist. Mitte ainult tuntud filmistseenide, vaid ka kõige Hollywoodi kräpi ja klišeede osas. No põhiline klišee oli ju muidugi see, et vanaema, kes peaaegu juba ära on surnud, annab oma lapselapsele edasi sõrmuse.

Mitmes kohas on kiidetud filmi tempokust. Minu meelest keris lugu ennast vägagi eestilikult aeglaselt lahti. Kinos kummitas mind ütlus, et alguses ei saa vedama... Eriti jubedaks piinaks kujunes see ööklubi stseen. Osa asju oleks võinud täiesti välja visata.


Kui stseen juba ammuilma kestnud oli, käisin vahepeal saalist väljas. Kui tagasi tulin, kestis stseen ikka. Parasjagu suudlesid kaks tšikki ekraanil. Taaskord - täielik klišee. (Muidugi just see pilt oli pandud ka filmi postril kesksele kohale - eks see pidi siis seda seks müüb funktsiooni täitma.) Ma ei saa aru, mis nendel Eesti filmirežissööridel nende lesbistseenidega on. Puustusmaa pani kinolinal Evelin Pange ja Hele Kõre suudlema. Ma ei usu, et ta on ainus. Ja paistab, et uus põlvkond meesrežissööre tuleb peale samasuguste fantaasiatega.

Lisaks siis veel see põhi Hollivuudi-kräpi ja muusikavideote stseen ööklubidest, kus mehed istuvad klubi lauas ja mõlema kaenla alla on end mingid pifid poetanud, kes on kohe kõigeks valmis, kui vaid mees ütleb. Iga mehe kohta on ikka mitu tšikki.

Aga kõik selle filmi naised olidki sellised, keda võis keppida, peksta, sõimata, kui aga tuju tuli, ja siis ära tappa. Kui neil oli ka vähe rohkem võimu - nagu sellel võõrasemal -, siis nad olid lihtsalt psühhid. Või kui nad olid juba liiga vanad, et nendega kõike eelnevat teha, siis nad olid lihtsalt veidrikud. Nagu vanaema, kes jäi niimoodi magama, et lapselaps arvas, et ta on surnud.

Noortest ainus naine, kelle suhtes vägivalda ei tarvitatud, oli see Tartu-Katri, kes ei teadnud, kas abielluda või mitte. Aga see oli ka mingi solli-pihv, kellele oli antud ainult vaikiv roll.

Kuigi mulle selle Tagne rollitäitmine meeldis, siis see liin filmis jäi täiesti arusaamatuks. Holliwoody filmides vähemalt antakse mingi põhjendus sellele, miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad. Siin jäi aga täiesti lahti seletamata, miks ta lasi omale klubi peldikus taha panna. Oleks filmis eespool siis mingi vihje olnud sellele, et ta igatses midagi muud kui tema hea ja romantiline poiss. Aga ei. Kui alguses nad selle teise tšikiga pargis jalutasid, siis tema sõi plikalikult jäätis ja rääkis, kui nunnu poiss tal on.


Seega - ei ühtki tõsiseltvõetavat naiskarakterit. Mis sest, et tegu on puhta meelelahutusega - ka sellised filmid õpetavad meile naisteks ja meesteks olemist. Ja see, mida see film õpetas, oli ikka päris hirmus.

Eks tegijad ise väidaks mulle vastu, et no actionfilmi žanris ei saagi neid olla. Saab küll, kõik on piiratud fantaasia taga kinni. Aga noh, küllap oleks neil ka siin vastuväide, et kellele neid naisi vaja on.


Meeskarakterite kohta ütles mu elukaaslane väga tabavalt: "Kui ma oleks viieteistaastane kutt (alla 14 aasta oli vaatamine keelatud), siis ma mõtleks seda filmi vaadates, et ongi äge selline paha kutt olla. Sest need, kes teevad origamisid, käivad tööl ja ütlevad tüdrukule, et armastavad teda, jäetakse niikuinii maha."

TTÜs käivad lollid beibed. Vää?



See pole vast uudis, et riiklik akadeemiline asutus nimega Tallinna Tehnikaülikool reklaamib end sellise reklaamiga. Mina sattusin seda nägema Postimehe naisteportaali uudisest. See PM keskkond on sageli suht tobeda teemavalikuga, aga antud teema juurde olid nad päris teravmeelselt märkinud, et kui filmis "Legally Blonde" - mille peategelast antud reklaam arvatavasti matkib - sai Reese Whiterspooni kehastatud pealtnäha lollike blondiin karmis juriidikamaailmas hakkama, siis TTÜ reklaami blondiin loodab sellele, et saab TTÜst endale normaalse mehe ja saab kodus mõnusalt oma peenest tõust pitsuga aega veeta.

Postimees olevat selle reklaami leidnud Best Marketingi Facebooki lehelt. Kuna ma ise seda sealt üles ei leidnud, siis ütlen PMi vahendusel, et mõned TTÜ lõpetanud pidasid seda reklaami alandavaks, aga teised leidsid, et tegemist on uudse lähenemise ja hea huumoriga.

Kujutan ette, et umbes nii arutleti ülikooli sees ka, kui sellise reklaamklipi tegemine heaks kiideti - et see on uudne ja mõnna huumor. Kindlasti ka popp ja noortepärane.

Oleks päris huvitav teada, et mis selles lähenemises siis uudset on. Vist see, et pannakse kokku rumal tibin ja akadeemiline asutus. Noh, mingis kontekstis võiks see kooslus ka uudselt mõjuda, aga mitte siinkohal, kus sõnum ainult stereotüüpseid soorolle taaskinnitab. Selles reklaamis puudub igasugune ahaa-efekt või üllatus - see, mis tavaliselt häid reklaame iseloomustab.

Õigupoolest ei saagi ma aru, mis on selle reklaami sõnum. Tähendab, ma vist ei suuda uskuda, et sõnum ongi see, et teadmised on teisejärgulised ja tegelt minnakse ülikooli normaalset meest otsima. Nagu seal öeldakse: "Miks ka mitte?"
Aga kes siis õieti selle reklaami sihtgrupp on? Kas noormehed, kellele reklaam lubab leida pandavad kursaõed? Või tibidele, kelle ajukäärude vahel midagi ei ole, aga vanemate - või mõne normaalse mehe - rahakott võimaldab neil riigieelarve välisele kohale saada? (Siinkohal ma ei väida muidugi, et kõik REV-kohtadel õppijad sellised on.)

Juhul, kui tegemist on meestele suunatud reklaamiga, siis ei saa selle ülikooli kohta järeldada midagi muud kui et see on šovinismi kants, kus töötavad ja õpivad sajandivanuste tõekspidamistega inimesed. Ja kahju nendest naistest, kes seal õppima peavad. Sest ainus sõnum neile on, et õppige-õppige, seda me teile lubame. Aga pärast seda ootab teid elu, kus ajusid vaja ei ole. Ja see on lõbus, onju!

Juhul, kui sihtgrupiks on aga tibinad, kes lubatakse REV-kohale vastu võtta, siis andke andeks, aga see kõik ei ole mitte naljakas, vaid halenaljakas. Groteskne. Te tõemeeli ootate selliseid inimesi kandideerima?!?
Aga võib-olla ongi see reklaam suunatud hoopis Eesti ühiskonnale ja valitsusele. Tahetakse läbi roosade lillede ja föönitatud koerakarvade pöörata meie kõigi tähelepanu valusale asjaolule, et ülikoolid peavad äraelamiseks selliseid rumalukesi vastu võtma. Sel juhul on ju tegu meistriklassi sotsiaalreklaamiga! Haha.

Igatahes ei ole selle reklaami sihtgrupiks need nutikad tüdrukud, kellel tegelikult ka mõistus reaalainete koha pealt lõikab, kellel on eneseväärikust ja kellest saavad oma TTÜ kursavendadele (ja võib-olla ka tuleviku-abikaasadele) võrdväärsed partnerid nii töö- kui eraelus.

Ma seal Tartu Ülikoolis õppides mõtlesin ikka, et ülikool kui selline, olgu ta siis Taaralinnas või Tallinnas Mustamäel, on teatud väärtuste kandja ja inimese kriitikameele kasvataja. Aga selle reklaami puhul tundub, et TTÜs pole isegi juhtkonna tasandil inimestel kriitikameelt - nemad ju peaksid kiitma heaks kommunikatsioonikeele, millega oma sihtgruppidega suheldakse. Või on nad lihtsalt mingitel väga kummalistel kaalutlustel lasknud turundusinimestel endale pähe istuda. Ja püüdes olla noortepärased, on teinud tegelikult ülikoolile karuteene.

Lõpetuseks: selle reklaami teostus on ka tehnilise poole pealt lihtsalt väga kehv.
PS Kahju kohe neist inimestest, kelle unistuseks on leida endale KÕIGEST normaalne mees või naine. Kõlab ju suht haledalt: "Ma armastan sind, sest sa oled nii normaalne."
PPS Hiljem leidsin, et IT Kolledž suutis päris hea paroodia teha sellest reklaamist.

Naisjuhtidest Äripäevas: Vähe naisi pumba juures

 Ma pole jõudnud vahepeal blogida, teen kõvasti tööd. Aga siin üks mu töö tulemus - artikkel selle esmaspäevasest Äripäevast, kus naisjuhid räägivad oma kogemustest tippu jõudmisel. Minu jaoks oli kõige huvitavam kuulata, millised on naiste argumendid sookvootide poolt ja vastu, sest ma ise pole suutnud otsustada, kas olen ei või jaa poolt.

Nii naispoliitikutel kui ka ärinaistel on tulnud kogeda, et neid koheldakse äris ja poliitikas meestest erinevalt. Teel tippu tuleb murda stereotüüpe, lõhkuda iseendale ehitatud klaaslagi ja suruda end läbi meeste ringkäendusest.

Naistepäeval toimunud naisjuhtidele suunatud konverentsil “Fantastiliste naiste päev” tõdesid riigikogu liige Marianne Mikko ja Euroopa Parlamendi liige Siiri Oviir, et erakondade sisemised võimumängud ja ka praegune valimiskorraldus ei soosi naiste võimu juurde jõudmist.
Surve, vastutöötamine ja eelarvamused. “Pikalt poliitikas olnud naised teavad, et sa pead olema mitu korda parem kui su meessoost kolleeg selleks, et sind peetaks võrdväärseks ja sa pääseks valimisnimekirja esikümnesse,” ütles Mikko. “Erakondades on naisliikmeid umbes pool, aga nende edasijõudmine on seotud klaaslaega – ehk mida kõrgemale hakkad jõudma, seda suurem on surve ja vastutöötamine.”
Meesliikmed püüavad Mikko sõnul enda ümber valida neid, kes on pärit nendega samast sõpruskonnast, koolist või üliõpilasseltsist.
“Ja meeskandidaatide puhul pädevuskriteeriumite hindamist – kas ta on haritud, oskab keeli – ei ole ma seejuures mitte kunagi näinud.”
Oviir ütles, et kõrvutades naiskandidaatidele ringkondades kogutud hääli nende positsiooniga  valimisnimekirjades, võib sageli näha, et valija tõstaks oma häältega naiskandidaadi kõrgemale, kui seda on teinud erakond. “Seega valija valmisolek naisi valida on olemas, asi on kinni meie valimisseadustes ja erakondade mõttemaailmas.”

Oviir märkis ka, et teda pahandab, kuidas veel praegugi Eesti ajakirjanduses rõhutatakse kõrgel positsioonil
töötavate naiste sugu, nimetades neid naisjuhtideks või naispoliitikuteks. “Euroopas seda ei kasutata, naissoost juhte peetakse loomulikuks. Ja meeste puhul me ju tiitlile nende sugu ei lisa.”
Ka pikka aega erinevatel juhtivatel kohtadel töötanud Tea Varrak on kokku puutunud sellega, et meedias portreteeritakse naisi ja mehi erinevalt.
“Minust on kirjutatud palju, aga mitte kunagi ei ole ma pääsenud sellest, et kommenteeritakse minu juukseid. Meeste puhul ju ei alustata lugu sellega, et ta on kiilanev, vormist väljas või mida ta presidendi vastuvõtul kandis,” rääkis Varrak.

“Jah, meil on keerulisem võimu juurde jõuda,” nõustus Varrak poliitikutega. “Me läheme sinna teistmoodi, valime oma tee. Mulle on mehed otse öelnud, et olen täiesti valet teed läinud. Aga lõpuks on lugenud teadmised, argumendid.”
Varrak leidis, et vähemalt erasektoris tekitavad klaaslae sageli endale naised ise, olles liialt enesekriitilised
ja arad. “Mitu naist on kandideerinud Eesti Energia või Tallinna Sadama juhatuse esimehe kohale? Muidugi null. Me ei julge või ei tule selle pealegi, et sinna minna,” tõdes Varrak.
Ka siis, kui juba kõrgel ametipostil töötatatakse, kipuvad naised oma mõjukust alahindama. “Ma ei tundnud kunagi kantslerina, et mul on võim käes. Tagantjärele vaadates oli küll: otsuseid, mis sel ajal sai tehtud, ei oska enamik inimesi ehk ettegi kujutada.”
Siiski ei leidnud Varrak, et naistel oleks Eestis vähem võimalusi juhtideks saada kui mujal.

Kvoot tekitab tõrke

Konverentsil lahatud sookvootide vajalikkuse küsimusele vastasid nii Tea Varrak kui ka äsja Statoili juhiks tõusnud Kai Realo, et nemad kvoodipoliitikat ei poolda. “Kui sa oled kvoodiga määratud, siis jääb alati küsimus, kas ta valiti sinna sellepärast, et oli kvoot, või sellepärast, et ta oli kõige parem. Mina ei tahaks
juhina olla see inimene, kes peab alati tõestama, et ta ei ole kaamel või trofeenaine,” ütles Realo.
“Ma ei tahaks kindlasti olla see, kes võetakse tööle tänu kvoodile. See oleks alandav ja mul ei ole naisjuhina soodustusi vaja,” ütles Varrak.
Oviir selgitas, et kvoodipoliitikas siiski ei toimu valimine vaid soo alusel. “Konkursil hinnatakse esmalt ikka pädevuse järgi. Kui võrdsed kandidaadid on mees ja naine – siis valitakse see soopool, keda on vähem. Ega
see ei tähenda, et võetakse mingi klastri alusel, vaid ikka nii, et ta oli parim ja antud juhul vähem esindatud,” ütles Oviir.

Eesti naised ja võim

  • RIIGIKOGUS on 20 naissoost saadikut, valitsuses üks naisminister.
  • KOVde volikogude esimeeste seas oli 2011. aasta jaanuaris 19% naisi.
  • RIKASTE TOPI esisajas on naisivaid kaks, kusjuures nad on alles 84. ja 85. kohal.
  • SOOLINE palgalõhe on Eestis ELi suurim.
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...