Sa pole isiksus seni, kuni oled paks

Mu elukaaslane ei tea, mis asi on apelsinikoorenahk. Mõni aeg tagasi tuli see sõna jutuks ja ta ei teadnud. Pakkus midagi, aga täiesti mööda.

Sel hetkel mõtlesin küll, et kurat kui palju lihtsam on meeste elu. Naistele on sellest tsitrusnaha metafootist konstrueeritud vaenlane number üks, aga mehed isegi ei tea, et selline vaenlane võiks olemas olla.

Aga kui öelda "tselluliit", siis tõmbub nendegi nina vastikusest ja hirmust krimpsu. Nii et targu jätsin selle sõna osas oma mehe "valgustamata" - muidu hakkab ehk minugi kintse selle pilguga vaatama, et ehk on seal midagi sellist.

Aga jah, ma arvan, et ma ei tunne naistest kedagi, kes ise ei teaks ning tunneks kedagi, kes ei teaks, mida tähendab apelsinikoorenahk. Eesti keelde on see väljend (termin kõlab nagu liiga austavalt) tulnud arvatavasti inglise keelest - orange peel skinist. Huvitav, kas selle mure tselluliidi üle võtsime me varem või koos selle halvustava nimetusega üle?

Olgu kuidas on, igatahes täna on see üks mure, mis vähemalt lääne kultuuriruumi naisi ühendab. Mure, mida nad kõik koos kannavad. Nagu ütleb Naomi Wolf oma "Beauty Myth'is" - paradoksaalselt on just ilu (ühest küljest selle poole püüdlemine, teisest küljest selle üle omavahel konkureerimine) see, mis pakub naistele võimalust solidaarsuseks. "Kus mujal saavad naised tunda, et nad on üle maailma miljonite naistega positiivselt või ka negatiivselt ühinenud/ühendatud?" (lk 77).

Nii et julgen pakkuda, et olgu see Ameerika, Venemaa või mõni Ida-Euroopa riik - naised teavad seal, mis on apelsinikoorenahk. Igatahes on kogu rasvumisega seonduv nende naiste jaoks midagi õudsat ja häbiväärset. (No ja seda teavad juba mehed ka!)

Minu blogi lugeja Mats saatis mulle mõni aeg tagasi selle reklaami, mis siin postituse alguses on. Ta kirjutas, et pilt on tehtud Rumeenias Brani linnas ja see välireklaam paiknes parkimisplatsi kõrval, kus peatuvad tavaliselt turistide bussid, kuna seal läheduses asub Draakula loss.

Mida me siin pildi peal siis näeme... Esiteks kui reklaamis, või ükskõik millisel visuaalil, on esitatud tekst ja pilt koos, siis inimene märkab enne pilti ja alles siis loeb teksti. Vaatamegi siis esmalt pilti.

Selle võib jagada horisontaalselt kolmeks. Vasakul on meie poole seljaga üks naine, keskel on veepargi torud ja kolmandal pildi osal teine naine. Kohe märkame ka seda, et vasakpoolne, meie poole seljaga naine on kogukas, aga parempoolne naine nii kõhn, et isegi ribid paistavad välja.

Nüüd rändab pilk juba selle punase teksti peale, millest ka eestlane ilma raskusteta võib välja lugeda, et  reklaamitakse veeparki, mille nimi on Veeparadiis. Alumise teksti jaoks läheks juba vaja tõlki. Igatahes Google translatori järgi on seal kirjas: "Saavuta selline vorm/figuur."

Tegelikult poleks meil selleks, et reklaami sõnumist aru saada, seda lauset vajagi. Pildid esitavad selle niigi selgelt:
1) Vasakus kolmandikus on esitatud probleem - paks naine
2) Keskmises kolmandikus on esitatud probleemile lahendust pakkuv toode - veeparadiis
3) Paremas veerus on esitatud lahendus, reklaami lubadus - peenike naine

Kuigi reklaamlause "Saavuta selline figuur" on umbmäärane ja pole nagu aru saada, et milline siis neist kahest figuurist on see ihaldusväärne, siis me reklaamivaatajana saame muidugi sellest ilmeksimatult aru - see peenike naine.

Sellel, et reklaamile on valitud just naised, ma pikemalt ei peatugi. Ilmselge on reklaami sõnum, et just naised peavad pidevalt oma kehast teadlikud olema ja püüdma seda impruuvida. Selles pole midagi uut ja seda sõnmit annab pähe määrida enamikest kultuuriruumidest pärit naistele. Olgu siis turist Rumeenias või keegi muu.

Tähelepanuväärne on aga antud naiste positsioneerimine selles mõttes, et vasakpoolne naine on pandud pildile seljaga, parempoolne näoga. Jaa, reklaamitegijatel on siin muidugi praktiline põhjendus. Tegemist pole ühe ja sama naisega, kuigi sellist muljet püütakse jätta. Suht arusaadavalt kannab vasak naine parukat.

Siin on ka teine reklaamitegijate kasuks rääkiv aspekt - vasakpoolse naise puhul annab tagantpoolt näitamine välja tuua kõik tema küljevoldid ja pekise tagumiku. No et ikka võimalikult selge oleks, et ta on paks ja et meile võimalikult vastik see paks olemine tunduks.

Mulle natuke meenutab see tema kujutamine nagu mingit looma müümist. Sellist, kus karjakasvataja läheb patsutab hobuse tagumikule - siin tagumik kenasti fookuses -, katsub lihaste toonust ja vaatab loomale suhu.

Siin pole aga suu oluline. Nägu pole ka üldse oluline.

Kuigi võib-olla paksul on ka nägu, eksole. Võib-olla ta nägu isegi naeratab ja on õnnelik sellisena, nagu ta on. Aga see ei huvita kedagi. Ta on seljaga ja see on vaatajale sõnum, et ta häbeneb iseennast või kui mitte, siis peaks häbenema. Tema tunded ei loe, ta pole isiksus seni, kuni ta on paks.

Ausalt öeldes ei saa ma aru, miks naised endaga niimoodi teha lasevad. Kujutate ette, tulevad veepargi turundusinimesed jutuga: "Kuule meil on selline ja selline reklaami idee. Sina oled meil selline... paks ja ägeda tselluga. Tule, me paneme sulle paruka pähe ja siis sa saad kehastada meie selle peenikese tšiki halvemaid aegu." Ja inimene tegelt ka nõustub!

Sellest, et see reklaami lubadus on ilmselgelt üks suur vale, ma ei räägigi. Või vähemalt väga raske uskuda, et veepargis sulistamisega on võimalik nii palju alla võtta. Peab ikka kõva tahtmine ja paks nahk istumise all olema, et torust alla laskmisega kilosid kaotada. Või oot', see on ju just see, millest me lahti püüdsime saada... Sellest apelsinikoorenahast.
----------
Aga igatahes suur tänu Matsile selle eest, et ta mulle mõtisklemismaterjali saatis! Siiralt väga hea meel on, et mul on kaasamõtlejaid.