Kaubamaja uus pesuosakond

Ma elan vist mingis täielikus illusioonide maailmas. Või miks muidu pani mind niivõrd üllatama see, kui ma läksin Tallinna kaubamajja omale pesu ostma ja proovikabiinide juurde jõudnuna tundus mulle ühtäkki, nagu oleksin tavalise kaubamaja kabiini asemel kohe-kohe lavale astumas. Mõne varietee või striptiisiklubi.

Teatavasti tehti Kaubamajas hiljaaegu naise osakonnas remonti. Osade kummaliste dekoratiiv-metallkonstruktsioonide üle, mis sinna paigutati, olen ma jõudnud juba imestamas käia. Need näevad kuidagi üheksakümnendad välja. Ok, maitse asi...

Aga pesuosakonda polnud ma veel varem jõudnud. Nii et alguses võttis isegi positiivselt üllatama, kui nägin proovikabiinide ees sellist eraldi ruumi, mille vanaroosad seinad ja kuldsete äärtega mosaiiktükkidest kokku pandud peeglid meenutasid mingit kolmekümnendate interjööri. Üks pluss nende üheksakümnendate võrede vastu.

Riietusruumi sisemuses oli kasutatud samasugust vanaroosa ja kuldsega värvilahendust. Seina peal köitis mu tähelepanu - ilmselt just nii, nagu oligi ette nähtud juhtuma - kuldsel barokilike joontega lüliti, millel peal kolm nuppu. Neist igaühe juurde veidi pidulik-vanaaegse fondiga kirjutatud:

- Mahe päevavalgus

- Sume õhtuvalgus

- Vallatu öövalgus

- Kutsu teenindaja!

Esmalt tegi see loetelu mulle lihtsalt nalja. Et on erinevate valguste loetelu ja siis järsku "Kutsu teenindaja!" Väheke sürr või ootamatu nimekirja lõpp. Või äkki pakub teenindaja omalt poolt mingi neljanda valguslahenduse? (Või nagu mu elukaaslane ütles, kui talle sellest loetelust rääkisin: "Kutsu teenindaja! Ta teeb sulle meest.")

Ühesõnaga sai riietuskabiinis proovida seda, kuidas pesu erinevates valgustes välja näeb. mis ühest küljest tundus päris kelmikas idee. Aga mida rohkem ma selle peale mõtlesin, sest rohkem mind see kelmikus ka häirima hakkas.

Ma olin tulnud pesupoodi, et osta pesu endale ja midagi sellist, mis oleks mõnus ja praktiline. Aga sellel hetkel, kui ma nägin neid nuppe, rammis keegi Kaubamaja sisekujundaja mulle oma pesuostu-paradigmaga sisse. Sest tema ütles: "Vaata, kuidas see pesu näeb välja sellises ja selles teises valguses. Vaata, milline sa näed erinevates valgustes välja. Vaata, milline sa kellelegi teisele paistad."

Eriti muidugi viitas sellele sõnumile see vallatu öövalguse nupp, mis otse loomulikult lasi mu peale paista roosal valgusel. Selle üle, miks vallatlemine on taandatud just roosale värvile, ma praegu ei jõua arutleda. Aga ilmselgelt öeldi mulle selle nupuga: "Kujuta end selles romantilises roosas valguses mehe ees seismas."

Jah, tegelikult oleks "Kutsu teenindaja!" nupu asemel pidanud olema "Kutsu Carmen Electra!" nupp. Aga eks see tuleb pärast järgmist remonti.

Ehk siis sain kaubamaja riietusruumis kiirelt teada, et pesu ei osta naised mitte iseendale - tähtis pole ennekõike see, kuidas see pesutükk seljas tundub, vaid see, kuidas ta seljas välja näeb. Teistele paistab. Pesu ostmine on seotud naise dekoratiivse funktsiooniga. Ja teiseks on pesu ostmine alati seotud naise seksuaalsusega. Vallatlemisega.

Seda sõnumit kannavad nüüd ka Kaubamaja pesuosakonna mannekeenid, kes sind osakonda sisenedes esimese asjana tervitavad. Need kujud ei seisa enam ainult püsti, vaid lamavad ka kõhuli maas, nii et nende kipspepu on meile kõigile vaadata. Patsutada võid ka, kui tahad.

Et miks ma siis illusioonide maailmas elan? Just nimelt sellepärast, et ma läksin lihtsalt ühel tööpäeva õhtul kiiret praktilist shopingut tegema, aga mind pandi kliendina hoopis mingisse varieteetantsija rolli. Mulle tundus see täiesti ootamatu, aga mulle vist ei ole kohale jõudnud, et pesu müümise diskursus selline ja ainult selline ongi. Ma ju ise olen ka Linette reklaamikeele muutumisest kirjutanud.

Kusjuures ma ei taha üldse öelda, et praktiline pesu ei võiks ka hea välja näha. Ega ka mitte seda, et naistel ei võiks seksikaid pesukomplekte kummutisahtlis - ja seljas - olla. Aga heal/ilusal väljanägemisel ja pane-mind-väljanägemisel on vaks vahet.

Tegelikult kannavad ju naised enamiku ajast oma pesu lihtsalt igapäevasituatsioonides ja praktilistel eesmärkidel. Ja tegelikult on ka enamik kaupsi pesuosakonna pesust lihtsalt ilus ja praktiline. Aga seda müüakse meile ikka miskipärast ainult ja ainult selle mine-nüüd-kohe-kedagi-selle-balconette'i-ja-nende-tangadega-võrgutama-diskursuse kaudu.

Täna leidsin siis Kaubamaja ajakirjast ka pildid nende uuest pesuosakonnast. Sorry, pesubuduaarist - nii nad seda nüüd kutsuvad. Seal fotodel on näha ka see nelja lüliti süsteem. Ja sealt piltidelt paistab siis ära, milliseid kliente Kaubamaja enda juurde ootab. Heh.

Ma ei taha teada, mida peavad tundma need naised, kes näiteks tulevad sinna kõige praktilisemal ja proosalisemal eesmärgil oma trimmivat pesu või tõesti, puuvillaseid kõrge värvli ja väikeste lillekestega vanainimese trussikuid ostma. Naised, kes ei mahu sellesse iluideaali, mida need kaubamaja ajakirja modellid kannavad. Või rasedad naised. Nad võivad end selles buduaarinduses ikka väga ebamugavalt tunda. Ja ega ma saa ka aru, miks n-ö tavalised naised peaksid sellist asja nautima.

Kusjuures, rasedate kujutamisest reklaamides rääkides, siis täna sõitsin just Jõe tänaval mööda ühest pesupoest, kus oli akna peal kolm posterit, ühe peal neist rase naine. Ja temast oli tehtud samasugune seksikiisu nagu kahest teisest. Seda eelkõige seeläbi, et temalgi oli lastud näole manada see pane-mind duck face. Ehk siis naine ei tohi ka raseduse ajal olla midagi muud kui mehele silmailu. Ei tohi olla tulevane ema.