Tuleb tuttav ette

Foto: www.kirjastus.ee

Mitte, et ma naisteajakirjade vaenlane oleks ja sihilikult nende suhtes kriitilist kirjandust loeksin, aga kuna raamatus, mis mulle näppu juhtus, women mags´ide tarbimise efektist taaskord väga tabavalt kirjutati, tunnen vajadust loetust veidi siiagi kirja panna.

Mõni aeg tagasi tsiteerisin siin Susan J. Douglase Vogue´i lugemise tundeid.

Kui ma avan näiteks Vogue, vihastab ja võrgutab see mind üheaegselt. Olen tänulik pääsemise eest nartsissistlikku paradiisi, kus universumi keskmeks olen mina, ja solvunud, sest need rikkuse ja ilu saavutamatud standardid jätavad tõotatud maalt välja nii minu kui ka enamiku naistest, keda ma tunnen. Ma jumaldan materialismi, ma põlgan materialismi. Ma ihaldan enesekesksust, ma pean enesekesksust jubedaks. Ma tahan ilus välja näha, ma arvan, et selle tahtmine on kõige lollim eesmärk, mis kellelgi võiks olla. See ajakiri kütab mu ihasid, see ajakiri muudab mind sapiseks. Ja seda ei juhtu ainult siis, kui ma loen Vogue´i, seda juhtub pidevalt.
 
Naomi Wolfi raamatus "Ilumüüt" ("The Beauty Myth: How Images of Beauty Are Used Against Woman") räägib üks naine Douglasega päris sarnastest tunnetest, mis valdavad teda, kui ta naisteajakirju loeb:
Ma tarbin neid kui mingis mõttes enesepiinamisvahendeid. Nende abil kogen kummalist segu ootusärevusest ja eufooriast. Yes! Wow! Ma võin saada paremaks, alustades nüüd ja kohe! Vaata teda! Vaata ometi teda. Kuid hiljem tunnen ma, et peaksin viskama välja kõik asjad nii oma riide- kui ka külmkapist, ütlema oma poisile, et ta mulle enam kunagi ei helistaks, ja panema tule otsa kogu oma elule. Mul on häbi tunnistada, aga ma loen neid igal kuul.