Stiilipuhas esitlus tuimestab lukkseppade haistmismeele

Nüüd tunnistan üles oma mitte ainsa, aga peamise kiiksu, mida saab minu vastu kompromiteeriva faktina kasutada. Juhul, kui keegi tahab näidata, et ka mina ei suuda jätta tõsiselt võtmata kõiki neid ideaale, mida lammutada püüan. Seega: mulle meeldivad pikad mehed. Ja ma ei suudaks enda partnerina näha endast lühemat meest.
Aga seda enam hindan ma naisi, kes seda suudavad. Sest see reegel, et mees peab olema naisest pikem, on  tobe ja inimeste endi väljamõeldud, millel praktilisuse või ratsionaalsusega pole mitte mingit pistmist. Või kas on?
Ma olen kuulnud oma sõbrannasid rääkimas sellest - ja kullap toimivad minu enda mõttemustrid  mehelikkusest samamoodi -, kuidas nad vajavad enda kõrvale suurt meest, kellele toetuda ja kelle kõrval end turvaliselt tunda. Mulle meenuvad kõik need kohad filmidest, kus paarikesed lebavad hämaralt valgustatud toa põrandal karusnahksel vaibal, olles just sooritanud überromantilise armustseeni, ja siis malbelt teineteisega vestlevad. Esiplaanil on alati naine, kelle strateegilisi piirkondi katab tekk. Teda embab ja tema seljatagust soojendab (loe: kaitseb) laiaõlgne mees. Väga harva asetatakse filmides mees ja naine teistpidi. Naine ju ei suudaks kaitsta meest selle salapärase ohu eest, mis nende selja taga asuvast kaminast võib välja hüpata!

Ma ei tea ühtki tõestust sellele, et suuremad mehed suudavad ka tegelikult pakkuda suuremat turvalisust kui väiksemat kasvu mehed. Esiteks, mis turvalisust meil igapäevases elus üldse vaja läheb. Kas meid ähvardab pidevalt mingi oht, mille eest see suur mees meid kaitsma peab? Ja kui see oht peaks tõesti saabuma - päti või looduskatastroofi näol -, siis mille alusel me võime loota, et see suur mees sellega paremini toime tuleb? Sellises olukorras hakkamasaamine sõltub kümnest muust asjast kui pikkusest.
Ma olen kunagi sattunud ühte tantsutrenni, kus üks mees, kes oli minust pea jagu lühem, heitis minu 179 sentimeetrise keha üle enda selja nii, et ma arugi ei saanud. Loomulikult maandusin ma turvaliselt - see oli ju tantsutrenn, mitte fightclub - aga ma olen kindel, et hädaohus suudaks see tantsija heita pikali ka minu kasvu mehi. Ta oli selleks treenitud, tal olid teise inimese kehaga ümberkäimiseks teadmised (mitte kasv).
Minu 179 sentimeetrise kasvu juurest jõuan järgmise põhjuseni, miks mulle arvatavasti meeldivad endast suuremad mehed. Sest siis tunnen mina end temaga võrreldes väiksemana. Ja patriarhaalse ühiskonna naised ju PEAVAD olema väiksed nunnukesed, keda mees võib raskusteta sülle võtta või üle õla visata ja teha temaga, mida heaks arvab. Vahel kangastub mulle silme ette minu pulmapäeva nightmare, kus mu mees üritab mind, nagu romantikareeglid ette näevad, tõsta üle meie ühise kodu lävepaku. Ja kuna ma olen selline kolge, kukume mõlemad ja mu hurmav kleit on rikutud. Pluss mehe sinised põlved ja täielik läbikukkumine naabrite silmis!
Ühel minu eelmisel noormehel olid minuga ühesuurused käelabad ja kuigi ma püüdsin sellest mööda vaadata, siis mingitel hetkedel hakkas see mind kohutavalt häirima. No ma ju ei saanudki enda väikest kätt tema suurde peopessa panna, nagu olema "peab". Mitte, et ma oleks tahtnud tema käsi muuta, vaid ikka enda omi väiksemaks teha.
Hiljuti rääkis mu teine pool, kuidas tema sõbrad n-ö kiitsid kollektiivselt heaks ühe kolmanda sõbra väljavalitud tüdruku, sest see oli väike blondiin. Ma olen ka nende kuttide endi autodes näinud istumas samasuguseid väikseid blondiine. Nad ise ei ole meeste kohta just eriti pikad.
Seega selles võrdluses, kus mees on minust suurem, tunnen mina end hästi, kuna olen ühiskonnale aktsepteeritavam, justkui väike nunnu blondiin.

Ma ei tea, mida peavad tundma mehed, kelle kohta ei saa öelda, et tema on juba "mehe mõõtu". Ma ei tea, kui palju juurdlevad nad selle üle, kas nende peopesad on piisavalt suured, õlad piisavalt laiad ja see seal allpool naba piisavalt pikk. Võib-olla veidi vähem kui naised kõige selle üle, mida naistelt oodatakse. Ajalooliselt on ju pidanud naised olema võrgutaja või objekti rollis. Mehed on olnud pigem need, kes läikivast klaaskommikausist selle ahvatlevaima kompveki välja valivad. Kuigi jah, ka ajalooliselt räägitakse ju väikese mehe kompleksist, mis olla vaevanud näiteks Napoleoni.
Arvatavasti ajal, mil reklaamitööstus on hakanud meestele õpetama samasugust võrgutaja rolli, mõtlevad uued meeste põlvkonnad kindlasti enda "meheks sobimisele" aina enam. (Ja ma ei tea, kas naisena peaksin ma rõõmustama selle üle, et mehi represseeritakse nüüd naistega samal moel, või kurvastama, et oleme nüüd kõik langemas ühte lõksu.) Meestele õpetatakse aga endiselt, et nad ei tohi nutta ja olla pehmekesed, seetõttu nad oma hirmudest ja ängidest ka nii palju ei räägi.

Hiljuti leidsin ühe humoorika teksti mehelt, kes veidi oma peas toimuvale võitlusele valgust heidab. See ei ole seotud küll tema keha "sobivusega", vaid tema teadmiste või tegevust aktsepteeritavaks pidamisega. Jutt käib sellest, kuidas ta oma autot parandusse viib:

Tehnikaga kokku puutudes olen alati pidanud valvas olema. Napid teadmised jagaja töökorraldusest või kardaaniristist on nii mõnigi kord mu mehelikkuse kahtluse alla seadnud. Sestap olen nüüdki rehvide pärast ärevil. 
Huvitav, et on olemas terve rida nn meestetöid, mille oskus peaks poisslastele justkui emapiimaga tulema. Enamasti võtab keskmine pereisa elektriku, torumehe, autoremodilukksepa või IT-mehe kojukutsumist isikliku solvanguna. Mis hetkest professionaalide poole pöörduda tohib, on teadmata.
Igal juhul pääsen seekord suuremate ektsessideta - tõenäoliselt mõjub usaldusväärselt minu julge avang tööde vastuvõtja juures: "Teema selline, et pöörates ja pidurdades käib esisilla kandis ragin läbi. Enda arvates pooltelje ots. Mõtlesin, et parem, kui mehed üle vaatavad, enne kui ise alla lähen." Hetkeks tundub küll, et ehk sai vint üle keeratud, kuid ei - stiilipuhas esitlus tuimestab lukkseppade haistmismeele. Edasi kõneldakse minuga kui võrdsega.

(Rasmus Rask, "Ehast koiduni, aga soft", esseekogumikus “Tilliga ja tillita: retsepte Eesti feministidelt”)