Üks neist oli omandamas doktorikraadi Helsingi ülikoolis, mis andis talle lugejate silme ees justkui sotsiaalse kapitali. Doktorant, järelikult räägib ainult tõde. Umbes nagu filosoofiadoktor
Teine neist peaks nagu ajakirjanik olema, aga suutis õlleklaasi taga ajakirjanduse eetika ühe olulise osa, s.o oskuse jääda neutraalseks, sootuks unustada. Kirss tordil on tema vandeseltslaslik lõpunali: "Huvitav, kas sellise vestluse eest panevad homoõiguslased meid ka oma «kirikuvande» alla?"
Vooglaiu nime pärast guugeldades selgus, et ta on varemgi selliste homovastaste mõtteavaldustega esinenud. Kusjuures tuleb tunnistada, et tema kui ikkagi haritud inimese käes on tugevamad relvad, kui vaid nende inimeste käes, kes homoseksuaale emotsioonide ajel mutta tambivad. Tema sõnakasutus ja argumenteerimisoskus võivad uimastada. Lugeja võib mõnd keerulisemat mõttearendust lugedes tunda, et ah, küllap kõneleja juba teab, mida räägib, kuigi mina sellest päris täpselt aru ei saa.
Ühes oma varasemas kirjutises ning ka antud intervjuus püüab Vooglaid (Pulleritsu takkakiitmisel) maalida meile pilti homodest kui ühtedest suurtest demagoogidest, kelle "püüdlused homoseksuaalset käitumist ühiskonnas normaliseerida lähtuvad põhjalikult läbimõeldud strateegiast." Konstrueerida vaenlase müüti meile, normaalsetele inimestele. Kusjuures konkreetselt ei öeldagi, miks homod meile kahjulikud on. Räägitakse moraalirevolutsioonist, aga mis see tegelikult on või mis see meile halba teeb, ei ole tähtis. Eks iga muutus on ju halb, paistab intervjueeritav meile ütlevat.
Vaenlase konstrueerimise kaunis näide:
Osa sellest strateegiast on ühiskondliku tundlikkuse vähendamine homoseksuaalse käitumisega seonduvate küsimuste suhtes. Korrutatakse ühtesid ja samu irratsionaalseid loosungeid, võimalikult tihti ja valjult, kuni inimesed muutuvad lõpuks ükskõikseks ning võtavad need nn avaliku arvamuse pähe kriitikavabalt omaks.
Vooglaid räägib mingitest irratsionaalsetest loosungitest, apelleerides normaalsete inimeste mõistuslikkusele ja homode irratsionaalsusele.
Vooglaiu sõnul on "homoliikumise filosoofiliseks aluseks moraalirelativism ehk maailmavaade, mille kohaselt objektiivseid moraaliseadusi ei eksisteeri." See moraalirelativism on tema meelest ikka kurjast:
…see on mugav maailmavaade, mis on lihtsalt ühitatav nii moraalse lodevuse kui ka intellektuaalse laiskusega. Mis oleks ebamoraalse käitumise korral mugavam kui sisendada enesele, et moraaliseadused pole muud kui üks kultuuriliselt konstrueeritud ja iganenud müüt? Kahjuks jutlustatakse relativismi isegi meil käibel olevais kooliõpikuis.
Mulle ausalt ei mahu pähe, kuidas millegi – ka kultuuri ja väärtuste – nägemine suhtelisena võib viidata intellektuaalsele laiskusele? Kas see, et kui inimene väidab midagi, kuid suudab näha oma väitele ka vastuväiteid, ei viita mitte tema intellektuaalsusele, silmaklappideta elamisele?
Doktorant püüab läbi näha ja lammutada homoliikumise ideoloogiat, nimetades seda demagoogiaks ja manipuleerimiseks. Ainult et mul tekib küsimus, milline teine "liikumine" ei oleks sama demagoogiline. Kas see tema enda kristlus ja selle väärtused ei ole samasugune loosungite korrutamine ja ühe ideoloogia normaliseerimine.
Vooglaid jätkab vaenlase narratiivi loomist, rääkides, kuidas sallivus – seesama moraalirelativismist tulenev inimeste oskus – on osa tänapäeva tehnilis-materialistlikust maailmast ja see maailm on halb, sest seal teatakse paremini, kuidas omada (ja meelt lahutada), mitte kuidas olla (millegi suurema poole püüelda).
Nii, ja siis jõuab ta oma põhiväiteni:
Et sallivusest püütakse teha keskset väärtust, on materialistlik-relativistlikus maailmakäsitluses ainult ootuspärane. Ent ükski kogukond ei saa eksisteerida, olles avatud kõigele. Me ei salli vägistamist, varastamist ja ka paljut sellist, mida inimesed teevad oma vaba tahte alusel otseselt teisi kahjustamata.
Esiteks ei saa ma aru, kuidas materialism ja relativism ühte patta pannakse. Ja kuidas on see „väga ootuspärane“, et materialistlikus maailmas on sallivus keskne väärtus? Millest meile räägib kogu kommertsmaailm kui materialistliku maailma üks osasid? Ikka kindlatest viisidest, kuidas on õige käituda, välja näha, mida ihaldada (ja kuidas mitte).
Vooglaid jõuab oma ideedega välja selleni, kuidas sallivatest ühiskondadest on ainult üks samm totalitaarsete ühiskondadeni. Mul küll ei meenu ajaloost ükski totalitaarne ühiskond, kus homosid sallitakse, aga paistab, et Vooglaiu-Pulleritsu tandemi jaoks on homode sallimisel ja totalitaarsetel ühiskondadel siiski põhjus-tagajärg seos.
Kusjuures, nagu ütleb üks selle loo kommentaatoritest (kommentaare, põhiliselt homofoobseid, on muide kokku 300), et kogu sellest intervjuust ei tule ikka välja miks need homod siis on nii ohtlikud on.
Ja veel üks asi. Ma kardan, et enamik inimesi ei näe, et Vooglaid kritiseerib tegelikult just homoaktiviste, võib-olla homode suhtes üldiselt on ta isegi sallivam. Vähemalt tahaks loota, et ta käitub ise ka nende sõnade järgi:
Kristlikus tsivilisatsioonis on sallivuse all peetud silmas nõuet, et inimesi tuleb kohelda lugupidavalt isegi siis, kui me nendega ei nõustu.
Mul on endal ka tunne, et homoaktivistide seas ei ole tegelikult Vooglaiu sugustele võrdset vastast, kes valdaks retoorikat ja suudaks dekonstrueerida oma vastaste väiteid. Paistab vist, et targad homod Eestis ei ole püünele trüginud. See geiparaadindus ja muu homonduse palagan muudab aga justkui kõik homod barbariteks või metslasteks, kellele Helsingi ülikooli doktorantidel, kes pärit tsiviliseeritud maailmast, on lihtne igasuguseid diagnoose panna.
Pullekalt ootaks aga nüüd ajakirjanikuna oma vaenlaste poole samasuguse intervjuusooviga pöördumist. Aga seda on temalt vist palju tahta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar