Eesti noored mehed on üsna traditsioonilised – edu mudel näeb ette uhke auto ja ilusa naise. Samas ei kujuta edu mudel seda, et olen avatud meelega ja salliv. See on Eesti puhul huvitav fenomen.
Tänaseks endine soolise võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv Postimehes.
Feministid väidavad, et naised surutakse ettekirjutatud soorollide järgi elama ja see jätab nad võrdsetest võimalustest ilma. Siinkohal pööratakse pilgud etteheitvalt meeste poole. Paraku tundub sageli, et naised ise teevad kõik selleks, et suguõed jätkaks sadu aastaid kehtinud normide järgi elamist. Ja neid, kes traditsioonilistest ootustest kõrvale kalduvad, kostitakse süütunnet äratavate repliikide, suhtumiste ja küsimustega.
Kirjanik Tiina Laanem Postimehes.
Olenemata soost arvavad autojuhid, et mehed on roolis julgemad ja kompetentsemad, naised aga arad, pigem saamatud ja alluvad. Autojuhtimist peetakse lausa meeste tööks – mehe jaoks on koguni kohustuslik olla roolis parem kui naine!
Liisi Moosaar Postimehes.
Homo"debatt" Postimehes ehk ühepoolne sõnavõtt
Minu teadvusesse jõudis selline isik nagu Varro Vooglaid alles mõned päevad tagasi, kui juhtusin lugema Postimehest Priit Pulleritsu temaga tehtud intervjuud. Intervjuuks oli seda tegelikult palju nimetada, pigem oli see transkriptsioon sellest, kuidas kaks homoseksuaalsuse normaliseerumise vastast (kui neid homofoobideks nimetada, väidaksid mehed, et tegu on demagoogiaga, piirdume siis leebe nimetusega) paistsid õlleklaasi taga kokku saanud olevat ja siis maailma asju paika panevat.
Üks neist oli omandamas doktorikraadi Helsingi ülikoolis, mis andis talle lugejate silme ees justkui sotsiaalse kapitali. Doktorant, järelikult räägib ainult tõde. Umbes nagu filosoofiadoktorMai Loog. Ikkagi ju doktorikraadiga!
Teine neist peaks nagu ajakirjanik olema, aga suutis õlleklaasi taga ajakirjanduse eetika ühe olulise osa, s.o oskuse jääda neutraalseks, sootuks unustada. Kirss tordil on tema vandeseltslaslik lõpunali: "Huvitav, kas sellise vestluse eest panevad homoõiguslased meid ka oma «kirikuvande» alla?"
Vooglaiu nime pärast guugeldades selgus, et ta on varemgi selliste homovastaste mõtteavaldustega esinenud. Kusjuures tuleb tunnistada, et tema kui ikkagi haritud inimese käes on tugevamad relvad, kui vaid nende inimeste käes, kes homoseksuaale emotsioonide ajel mutta tambivad. Tema sõnakasutus ja argumenteerimisoskus võivad uimastada. Lugeja võib mõnd keerulisemat mõttearendust lugedes tunda, et ah, küllap kõneleja juba teab, mida räägib, kuigi mina sellest päris täpselt aru ei saa.
Ühes oma varasemas kirjutises ning ka antud intervjuus püüab Vooglaid (Pulleritsu takkakiitmisel) maalida meile pilti homodest kui ühtedest suurtest demagoogidest, kelle "püüdlused homoseksuaalset käitumist ühiskonnas normaliseerida lähtuvad põhjalikult läbimõeldud strateegiast." Konstrueerida vaenlase müüti meile, normaalsetele inimestele. Kusjuures konkreetselt ei öeldagi, miks homod meile kahjulikud on. Räägitakse moraalirevolutsioonist, aga mis see tegelikult on või mis see meile halba teeb, ei ole tähtis. Eks iga muutus on ju halb, paistab intervjueeritav meile ütlevat.
Vaenlase konstrueerimise kaunis näide:
Osa sellest strateegiast on ühiskondliku tundlikkuse vähendamine homoseksuaalse käitumisega seonduvate küsimuste suhtes. Korrutatakse ühtesid ja samu irratsionaalseid loosungeid, võimalikult tihti ja valjult, kuni inimesed muutuvad lõpuks ükskõikseks ning võtavad need nn avaliku arvamuse pähe kriitikavabalt omaks.
Vooglaid räägib mingitest irratsionaalsetest loosungitest, apelleerides normaalsete inimeste mõistuslikkusele ja homode irratsionaalsusele.
Vooglaiu sõnul on "homoliikumise filosoofiliseks aluseks moraalirelativism ehk maailmavaade, mille kohaselt objektiivseid moraaliseadusi ei eksisteeri." See moraalirelativism on tema meelest ikka kurjast:
…see on mugav maailmavaade, mis on lihtsalt ühitatav nii moraalse lodevuse kui ka intellektuaalse laiskusega. Mis oleks ebamoraalse käitumise korral mugavam kui sisendada enesele, et moraaliseadused pole muud kui üks kultuuriliselt konstrueeritud ja iganenud müüt? Kahjuks jutlustatakse relativismi isegi meil käibel olevais kooliõpikuis.
Mulle ausalt ei mahu pähe, kuidas millegi – ka kultuuri ja väärtuste – nägemine suhtelisena võib viidata intellektuaalsele laiskusele? Kas see, et kui inimene väidab midagi, kuid suudab näha oma väitele ka vastuväiteid, ei viita mitte tema intellektuaalsusele, silmaklappideta elamisele?
Doktorant püüab läbi näha ja lammutada homoliikumise ideoloogiat, nimetades seda demagoogiaks ja manipuleerimiseks. Ainult et mul tekib küsimus, milline teine "liikumine" ei oleks sama demagoogiline. Kas see tema enda kristlus ja selle väärtused ei ole samasugune loosungite korrutamine ja ühe ideoloogia normaliseerimine.
Vooglaid jätkab vaenlase narratiivi loomist, rääkides, kuidas sallivus – seesama moraalirelativismist tulenev inimeste oskus – on osa tänapäeva tehnilis-materialistlikust maailmast ja see maailm on halb, sest seal teatakse paremini, kuidas omada (ja meelt lahutada), mitte kuidas olla (millegi suurema poole püüelda).
Nii, ja siis jõuab ta oma põhiväiteni:
Et sallivusest püütakse teha keskset väärtust, on materialistlik-relativistlikus maailmakäsitluses ainult ootuspärane. Ent ükski kogukond ei saa eksisteerida, olles avatud kõigele. Me ei salli vägistamist, varastamist ja ka paljut sellist, mida inimesed teevad oma vaba tahte alusel otseselt teisi kahjustamata.
Esiteks ei saa ma aru, kuidas materialism ja relativism ühte patta pannakse. Ja kuidas on see „väga ootuspärane“, et materialistlikus maailmas on sallivus keskne väärtus? Millest meile räägib kogu kommertsmaailm kui materialistliku maailma üks osasid? Ikka kindlatest viisidest, kuidas on õige käituda, välja näha, mida ihaldada (ja kuidas mitte).
Vooglaid jõuab oma ideedega välja selleni, kuidas sallivatest ühiskondadest on ainult üks samm totalitaarsete ühiskondadeni. Mul küll ei meenu ajaloost ükski totalitaarne ühiskond, kus homosid sallitakse, aga paistab, et Vooglaiu-Pulleritsu tandemi jaoks on homode sallimisel ja totalitaarsetel ühiskondadel siiski põhjus-tagajärg seos.
Kusjuures, nagu ütleb üks selle loo kommentaatoritest (kommentaare, põhiliselt homofoobseid, on muide kokku 300), et kogu sellest intervjuust ei tule ikka välja miks need homod siis on nii ohtlikud on.
Ja veel üks asi. Ma kardan, et enamik inimesi ei näe, et Vooglaid kritiseerib tegelikult just homoaktiviste, võib-olla homode suhtes üldiselt on ta isegi sallivam. Vähemalt tahaks loota, et ta käitub ise ka nende sõnade järgi:
Kristlikus tsivilisatsioonis on sallivuse all peetud silmas nõuet, et inimesi tuleb kohelda lugupidavalt isegi siis, kui me nendega ei nõustu.
Mul on endal ka tunne, et homoaktivistide seas ei ole tegelikult Vooglaiu sugustele võrdset vastast, kes valdaks retoorikat ja suudaks dekonstrueerida oma vastaste väiteid. Paistab vist, et targad homod Eestis ei ole püünele trüginud. See geiparaadindus ja muu homonduse palagan muudab aga justkui kõik homod barbariteks või metslasteks, kellele Helsingi ülikooli doktorantidel, kes pärit tsiviliseeritud maailmast, on lihtne igasuguseid diagnoose panna.
Pullekalt ootaks aga nüüd ajakirjanikuna oma vaenlaste poole samasuguse intervjuusooviga pöördumist. Aga seda on temalt vist palju tahta.
Üks neist oli omandamas doktorikraadi Helsingi ülikoolis, mis andis talle lugejate silme ees justkui sotsiaalse kapitali. Doktorant, järelikult räägib ainult tõde. Umbes nagu filosoofiadoktor
Teine neist peaks nagu ajakirjanik olema, aga suutis õlleklaasi taga ajakirjanduse eetika ühe olulise osa, s.o oskuse jääda neutraalseks, sootuks unustada. Kirss tordil on tema vandeseltslaslik lõpunali: "Huvitav, kas sellise vestluse eest panevad homoõiguslased meid ka oma «kirikuvande» alla?"
Vooglaiu nime pärast guugeldades selgus, et ta on varemgi selliste homovastaste mõtteavaldustega esinenud. Kusjuures tuleb tunnistada, et tema kui ikkagi haritud inimese käes on tugevamad relvad, kui vaid nende inimeste käes, kes homoseksuaale emotsioonide ajel mutta tambivad. Tema sõnakasutus ja argumenteerimisoskus võivad uimastada. Lugeja võib mõnd keerulisemat mõttearendust lugedes tunda, et ah, küllap kõneleja juba teab, mida räägib, kuigi mina sellest päris täpselt aru ei saa.
Ühes oma varasemas kirjutises ning ka antud intervjuus püüab Vooglaid (Pulleritsu takkakiitmisel) maalida meile pilti homodest kui ühtedest suurtest demagoogidest, kelle "püüdlused homoseksuaalset käitumist ühiskonnas normaliseerida lähtuvad põhjalikult läbimõeldud strateegiast." Konstrueerida vaenlase müüti meile, normaalsetele inimestele. Kusjuures konkreetselt ei öeldagi, miks homod meile kahjulikud on. Räägitakse moraalirevolutsioonist, aga mis see tegelikult on või mis see meile halba teeb, ei ole tähtis. Eks iga muutus on ju halb, paistab intervjueeritav meile ütlevat.
Vaenlase konstrueerimise kaunis näide:
Osa sellest strateegiast on ühiskondliku tundlikkuse vähendamine homoseksuaalse käitumisega seonduvate küsimuste suhtes. Korrutatakse ühtesid ja samu irratsionaalseid loosungeid, võimalikult tihti ja valjult, kuni inimesed muutuvad lõpuks ükskõikseks ning võtavad need nn avaliku arvamuse pähe kriitikavabalt omaks.
Vooglaid räägib mingitest irratsionaalsetest loosungitest, apelleerides normaalsete inimeste mõistuslikkusele ja homode irratsionaalsusele.
Vooglaiu sõnul on "homoliikumise filosoofiliseks aluseks moraalirelativism ehk maailmavaade, mille kohaselt objektiivseid moraaliseadusi ei eksisteeri." See moraalirelativism on tema meelest ikka kurjast:
…see on mugav maailmavaade, mis on lihtsalt ühitatav nii moraalse lodevuse kui ka intellektuaalse laiskusega. Mis oleks ebamoraalse käitumise korral mugavam kui sisendada enesele, et moraaliseadused pole muud kui üks kultuuriliselt konstrueeritud ja iganenud müüt? Kahjuks jutlustatakse relativismi isegi meil käibel olevais kooliõpikuis.
Mulle ausalt ei mahu pähe, kuidas millegi – ka kultuuri ja väärtuste – nägemine suhtelisena võib viidata intellektuaalsele laiskusele? Kas see, et kui inimene väidab midagi, kuid suudab näha oma väitele ka vastuväiteid, ei viita mitte tema intellektuaalsusele, silmaklappideta elamisele?
Doktorant püüab läbi näha ja lammutada homoliikumise ideoloogiat, nimetades seda demagoogiaks ja manipuleerimiseks. Ainult et mul tekib küsimus, milline teine "liikumine" ei oleks sama demagoogiline. Kas see tema enda kristlus ja selle väärtused ei ole samasugune loosungite korrutamine ja ühe ideoloogia normaliseerimine.
Vooglaid jätkab vaenlase narratiivi loomist, rääkides, kuidas sallivus – seesama moraalirelativismist tulenev inimeste oskus – on osa tänapäeva tehnilis-materialistlikust maailmast ja see maailm on halb, sest seal teatakse paremini, kuidas omada (ja meelt lahutada), mitte kuidas olla (millegi suurema poole püüelda).
Nii, ja siis jõuab ta oma põhiväiteni:
Et sallivusest püütakse teha keskset väärtust, on materialistlik-relativistlikus maailmakäsitluses ainult ootuspärane. Ent ükski kogukond ei saa eksisteerida, olles avatud kõigele. Me ei salli vägistamist, varastamist ja ka paljut sellist, mida inimesed teevad oma vaba tahte alusel otseselt teisi kahjustamata.
Esiteks ei saa ma aru, kuidas materialism ja relativism ühte patta pannakse. Ja kuidas on see „väga ootuspärane“, et materialistlikus maailmas on sallivus keskne väärtus? Millest meile räägib kogu kommertsmaailm kui materialistliku maailma üks osasid? Ikka kindlatest viisidest, kuidas on õige käituda, välja näha, mida ihaldada (ja kuidas mitte).
Vooglaid jõuab oma ideedega välja selleni, kuidas sallivatest ühiskondadest on ainult üks samm totalitaarsete ühiskondadeni. Mul küll ei meenu ajaloost ükski totalitaarne ühiskond, kus homosid sallitakse, aga paistab, et Vooglaiu-Pulleritsu tandemi jaoks on homode sallimisel ja totalitaarsetel ühiskondadel siiski põhjus-tagajärg seos.
Kusjuures, nagu ütleb üks selle loo kommentaatoritest (kommentaare, põhiliselt homofoobseid, on muide kokku 300), et kogu sellest intervjuust ei tule ikka välja miks need homod siis on nii ohtlikud on.
Ja veel üks asi. Ma kardan, et enamik inimesi ei näe, et Vooglaid kritiseerib tegelikult just homoaktiviste, võib-olla homode suhtes üldiselt on ta isegi sallivam. Vähemalt tahaks loota, et ta käitub ise ka nende sõnade järgi:
Kristlikus tsivilisatsioonis on sallivuse all peetud silmas nõuet, et inimesi tuleb kohelda lugupidavalt isegi siis, kui me nendega ei nõustu.
Mul on endal ka tunne, et homoaktivistide seas ei ole tegelikult Vooglaiu sugustele võrdset vastast, kes valdaks retoorikat ja suudaks dekonstrueerida oma vastaste väiteid. Paistab vist, et targad homod Eestis ei ole püünele trüginud. See geiparaadindus ja muu homonduse palagan muudab aga justkui kõik homod barbariteks või metslasteks, kellele Helsingi ülikooli doktorantidel, kes pärit tsiviliseeritud maailmast, on lihtne igasuguseid diagnoose panna.
Pullekalt ootaks aga nüüd ajakirjanikuna oma vaenlaste poole samasuguse intervjuusooviga pöördumist. Aga seda on temalt vist palju tahta.
Stiilipuhas esitlus tuimestab lukkseppade haistmismeele
Nüüd tunnistan üles oma mitte ainsa, aga peamise kiiksu, mida saab minu vastu kompromiteeriva faktina kasutada. Juhul, kui keegi tahab näidata, et ka mina ei suuda jätta tõsiselt võtmata kõiki neid ideaale, mida lammutada püüan. Seega: mulle meeldivad pikad mehed. Ja ma ei suudaks enda partnerina näha endast lühemat meest.
Aga seda enam hindan ma naisi, kes seda suudavad. Sest see reegel, et mees peab olema naisest pikem, on tobe ja inimeste endi väljamõeldud, millel praktilisuse või ratsionaalsusega pole mitte mingit pistmist. Või kas on?
Ma olen kuulnud oma sõbrannasid rääkimas sellest - ja kullap toimivad minu enda mõttemustrid mehelikkusest samamoodi -, kuidas nad vajavad enda kõrvale suurt meest, kellele toetuda ja kelle kõrval end turvaliselt tunda. Mulle meenuvad kõik need kohad filmidest, kus paarikesed lebavad hämaralt valgustatud toa põrandal karusnahksel vaibal, olles just sooritanud überromantilise armustseeni, ja siis malbelt teineteisega vestlevad. Esiplaanil on alati naine, kelle strateegilisi piirkondi katab tekk. Teda embab ja tema seljatagust soojendab (loe: kaitseb) laiaõlgne mees. Väga harva asetatakse filmides mees ja naine teistpidi. Naine ju ei suudaks kaitsta meest selle salapärase ohu eest, mis nende selja taga asuvast kaminast võib välja hüpata!
Ma ei tea ühtki tõestust sellele, et suuremad mehed suudavad ka tegelikult pakkuda suuremat turvalisust kui väiksemat kasvu mehed. Esiteks, mis turvalisust meil igapäevases elus üldse vaja läheb. Kas meid ähvardab pidevalt mingi oht, mille eest see suur mees meid kaitsma peab? Ja kui see oht peaks tõesti saabuma - päti või looduskatastroofi näol -, siis mille alusel me võime loota, et see suur mees sellega paremini toime tuleb? Sellises olukorras hakkamasaamine sõltub kümnest muust asjast kui pikkusest.
Ma olen kunagi sattunud ühte tantsutrenni, kus üks mees, kes oli minust pea jagu lühem, heitis minu 179 sentimeetrise keha üle enda selja nii, et ma arugi ei saanud. Loomulikult maandusin ma turvaliselt - see oli ju tantsutrenn, mitte fightclub - aga ma olen kindel, et hädaohus suudaks see tantsija heita pikali ka minu kasvu mehi. Ta oli selleks treenitud, tal olid teise inimese kehaga ümberkäimiseks teadmised (mitte kasv).
Minu 179 sentimeetrise kasvu juurest jõuan järgmise põhjuseni, miks mulle arvatavasti meeldivad endast suuremad mehed. Sest siis tunnen mina end temaga võrreldes väiksemana. Ja patriarhaalse ühiskonna naised ju PEAVAD olema väiksed nunnukesed, keda mees võib raskusteta sülle võtta või üle õla visata ja teha temaga, mida heaks arvab. Vahel kangastub mulle silme ette minu pulmapäeva nightmare, kus mu mees üritab mind, nagu romantikareeglid ette näevad, tõsta üle meie ühise kodu lävepaku. Ja kuna ma olen selline kolge, kukume mõlemad ja mu hurmav kleit on rikutud. Pluss mehe sinised põlved ja täielik läbikukkumine naabrite silmis!
Ühel minu eelmisel noormehel olid minuga ühesuurused käelabad ja kuigi ma püüdsin sellest mööda vaadata, siis mingitel hetkedel hakkas see mind kohutavalt häirima. No ma ju ei saanudki enda väikest kätt tema suurde peopessa panna, nagu olema "peab". Mitte, et ma oleks tahtnud tema käsi muuta, vaid ikka enda omi väiksemaks teha.
Hiljuti rääkis mu teine pool, kuidas tema sõbrad n-ö kiitsid kollektiivselt heaks ühe kolmanda sõbra väljavalitud tüdruku, sest see oli väike blondiin. Ma olen ka nende kuttide endi autodes näinud istumas samasuguseid väikseid blondiine. Nad ise ei ole meeste kohta just eriti pikad.
Seega selles võrdluses, kus mees on minust suurem, tunnen mina end hästi, kuna olen ühiskonnale aktsepteeritavam, justkui väike nunnu blondiin.
Ma ei tea, mida peavad tundma mehed, kelle kohta ei saa öelda, et tema on juba "mehe mõõtu". Ma ei tea, kui palju juurdlevad nad selle üle, kas nende peopesad on piisavalt suured, õlad piisavalt laiad ja see seal allpool naba piisavalt pikk. Võib-olla veidi vähem kui naised kõige selle üle, mida naistelt oodatakse. Ajalooliselt on ju pidanud naised olema võrgutaja või objekti rollis. Mehed on olnud pigem need, kes läikivast klaaskommikausist selle ahvatlevaima kompveki välja valivad. Kuigi jah, ka ajalooliselt räägitakse ju väikese mehe kompleksist, mis olla vaevanud näiteks Napoleoni.
Arvatavasti ajal, mil reklaamitööstus on hakanud meestele õpetama samasugust võrgutaja rolli, mõtlevad uued meeste põlvkonnad kindlasti enda "meheks sobimisele" aina enam. (Ja ma ei tea, kas naisena peaksin ma rõõmustama selle üle, et mehi represseeritakse nüüd naistega samal moel, või kurvastama, et oleme nüüd kõik langemas ühte lõksu.) Meestele õpetatakse aga endiselt, et nad ei tohi nutta ja olla pehmekesed, seetõttu nad oma hirmudest ja ängidest ka nii palju ei räägi.
Hiljuti leidsin ühe humoorika teksti mehelt, kes veidi oma peas toimuvale võitlusele valgust heidab. See ei ole seotud küll tema keha "sobivusega", vaid tema teadmiste või tegevust aktsepteeritavaks pidamisega. Jutt käib sellest, kuidas ta oma autot parandusse viib:
Tehnikaga kokku puutudes olen alati pidanud valvas olema. Napid teadmised jagaja töökorraldusest või kardaaniristist on nii mõnigi kord mu mehelikkuse kahtluse alla seadnud. Sestap olen nüüdki rehvide pärast ärevil.
Huvitav, et on olemas terve rida nn meestetöid, mille oskus peaks poisslastele justkui emapiimaga tulema. Enamasti võtab keskmine pereisa elektriku, torumehe, autoremodilukksepa või IT-mehe kojukutsumist isikliku solvanguna. Mis hetkest professionaalide poole pöörduda tohib, on teadmata.
Igal juhul pääsen seekord suuremate ektsessideta - tõenäoliselt mõjub usaldusväärselt minu julge avang tööde vastuvõtja juures: "Teema selline, et pöörates ja pidurdades käib esisilla kandis ragin läbi. Enda arvates pooltelje ots. Mõtlesin, et parem, kui mehed üle vaatavad, enne kui ise alla lähen." Hetkeks tundub küll, et ehk sai vint üle keeratud, kuid ei - stiilipuhas esitlus tuimestab lukkseppade haistmismeele. Edasi kõneldakse minuga kui võrdsega.
(Rasmus Rask, "Ehast koiduni, aga soft", esseekogumikus “Tilliga ja tillita: retsepte Eesti feministidelt”)
Aga seda enam hindan ma naisi, kes seda suudavad. Sest see reegel, et mees peab olema naisest pikem, on tobe ja inimeste endi väljamõeldud, millel praktilisuse või ratsionaalsusega pole mitte mingit pistmist. Või kas on?
Ma olen kuulnud oma sõbrannasid rääkimas sellest - ja kullap toimivad minu enda mõttemustrid mehelikkusest samamoodi -, kuidas nad vajavad enda kõrvale suurt meest, kellele toetuda ja kelle kõrval end turvaliselt tunda. Mulle meenuvad kõik need kohad filmidest, kus paarikesed lebavad hämaralt valgustatud toa põrandal karusnahksel vaibal, olles just sooritanud überromantilise armustseeni, ja siis malbelt teineteisega vestlevad. Esiplaanil on alati naine, kelle strateegilisi piirkondi katab tekk. Teda embab ja tema seljatagust soojendab (loe: kaitseb) laiaõlgne mees. Väga harva asetatakse filmides mees ja naine teistpidi. Naine ju ei suudaks kaitsta meest selle salapärase ohu eest, mis nende selja taga asuvast kaminast võib välja hüpata!
Ma ei tea ühtki tõestust sellele, et suuremad mehed suudavad ka tegelikult pakkuda suuremat turvalisust kui väiksemat kasvu mehed. Esiteks, mis turvalisust meil igapäevases elus üldse vaja läheb. Kas meid ähvardab pidevalt mingi oht, mille eest see suur mees meid kaitsma peab? Ja kui see oht peaks tõesti saabuma - päti või looduskatastroofi näol -, siis mille alusel me võime loota, et see suur mees sellega paremini toime tuleb? Sellises olukorras hakkamasaamine sõltub kümnest muust asjast kui pikkusest.
Ma olen kunagi sattunud ühte tantsutrenni, kus üks mees, kes oli minust pea jagu lühem, heitis minu 179 sentimeetrise keha üle enda selja nii, et ma arugi ei saanud. Loomulikult maandusin ma turvaliselt - see oli ju tantsutrenn, mitte fightclub - aga ma olen kindel, et hädaohus suudaks see tantsija heita pikali ka minu kasvu mehi. Ta oli selleks treenitud, tal olid teise inimese kehaga ümberkäimiseks teadmised (mitte kasv).
Minu 179 sentimeetrise kasvu juurest jõuan järgmise põhjuseni, miks mulle arvatavasti meeldivad endast suuremad mehed. Sest siis tunnen mina end temaga võrreldes väiksemana. Ja patriarhaalse ühiskonna naised ju PEAVAD olema väiksed nunnukesed, keda mees võib raskusteta sülle võtta või üle õla visata ja teha temaga, mida heaks arvab. Vahel kangastub mulle silme ette minu pulmapäeva nightmare, kus mu mees üritab mind, nagu romantikareeglid ette näevad, tõsta üle meie ühise kodu lävepaku. Ja kuna ma olen selline kolge, kukume mõlemad ja mu hurmav kleit on rikutud. Pluss mehe sinised põlved ja täielik läbikukkumine naabrite silmis!
Ühel minu eelmisel noormehel olid minuga ühesuurused käelabad ja kuigi ma püüdsin sellest mööda vaadata, siis mingitel hetkedel hakkas see mind kohutavalt häirima. No ma ju ei saanudki enda väikest kätt tema suurde peopessa panna, nagu olema "peab". Mitte, et ma oleks tahtnud tema käsi muuta, vaid ikka enda omi väiksemaks teha.
Hiljuti rääkis mu teine pool, kuidas tema sõbrad n-ö kiitsid kollektiivselt heaks ühe kolmanda sõbra väljavalitud tüdruku, sest see oli väike blondiin. Ma olen ka nende kuttide endi autodes näinud istumas samasuguseid väikseid blondiine. Nad ise ei ole meeste kohta just eriti pikad.
Seega selles võrdluses, kus mees on minust suurem, tunnen mina end hästi, kuna olen ühiskonnale aktsepteeritavam, justkui väike nunnu blondiin.
Ma ei tea, mida peavad tundma mehed, kelle kohta ei saa öelda, et tema on juba "mehe mõõtu". Ma ei tea, kui palju juurdlevad nad selle üle, kas nende peopesad on piisavalt suured, õlad piisavalt laiad ja see seal allpool naba piisavalt pikk. Võib-olla veidi vähem kui naised kõige selle üle, mida naistelt oodatakse. Ajalooliselt on ju pidanud naised olema võrgutaja või objekti rollis. Mehed on olnud pigem need, kes läikivast klaaskommikausist selle ahvatlevaima kompveki välja valivad. Kuigi jah, ka ajalooliselt räägitakse ju väikese mehe kompleksist, mis olla vaevanud näiteks Napoleoni.
Arvatavasti ajal, mil reklaamitööstus on hakanud meestele õpetama samasugust võrgutaja rolli, mõtlevad uued meeste põlvkonnad kindlasti enda "meheks sobimisele" aina enam. (Ja ma ei tea, kas naisena peaksin ma rõõmustama selle üle, et mehi represseeritakse nüüd naistega samal moel, või kurvastama, et oleme nüüd kõik langemas ühte lõksu.) Meestele õpetatakse aga endiselt, et nad ei tohi nutta ja olla pehmekesed, seetõttu nad oma hirmudest ja ängidest ka nii palju ei räägi.
Hiljuti leidsin ühe humoorika teksti mehelt, kes veidi oma peas toimuvale võitlusele valgust heidab. See ei ole seotud küll tema keha "sobivusega", vaid tema teadmiste või tegevust aktsepteeritavaks pidamisega. Jutt käib sellest, kuidas ta oma autot parandusse viib:
Tehnikaga kokku puutudes olen alati pidanud valvas olema. Napid teadmised jagaja töökorraldusest või kardaaniristist on nii mõnigi kord mu mehelikkuse kahtluse alla seadnud. Sestap olen nüüdki rehvide pärast ärevil.
Huvitav, et on olemas terve rida nn meestetöid, mille oskus peaks poisslastele justkui emapiimaga tulema. Enamasti võtab keskmine pereisa elektriku, torumehe, autoremodilukksepa või IT-mehe kojukutsumist isikliku solvanguna. Mis hetkest professionaalide poole pöörduda tohib, on teadmata.
Igal juhul pääsen seekord suuremate ektsessideta - tõenäoliselt mõjub usaldusväärselt minu julge avang tööde vastuvõtja juures: "Teema selline, et pöörates ja pidurdades käib esisilla kandis ragin läbi. Enda arvates pooltelje ots. Mõtlesin, et parem, kui mehed üle vaatavad, enne kui ise alla lähen." Hetkeks tundub küll, et ehk sai vint üle keeratud, kuid ei - stiilipuhas esitlus tuimestab lukkseppade haistmismeele. Edasi kõneldakse minuga kui võrdsega.
(Rasmus Rask, "Ehast koiduni, aga soft", esseekogumikus “Tilliga ja tillita: retsepte Eesti feministidelt”)
Tellimine:
Postitused (Atom)
