Kihvtid!

 

Allikas: http://notsalmon.com/2011/10/15/love-oprahs-miss-representation-and-i-created-these-posters-to-further-spread-the-word-about-the-powerful-role-of-women-in-our-world/

Midavärki, H&M?

Mis neid tšikke ühendab? See, et neid ei ole päriselt olemas. H&M on suutnud toota küünilise näite sellest, kuidas moetööstus tarbijat eksitab. Nimelt antud H&Mi veebilehe modellide kehasid mitte ainult ei moonutata fotošoppimisega, vaid et need lausa tekitatakse arvutiga. Ja siis pannakse virtuaalselt loodud kehale pärisinimese peanupp otsa.

H&M tunnistas Rootsi lehele Aftonbladet, et nad tõesti on kleepinud mudelkehale pea otsa. Nad on võtnud poeaknalt tuttavad plastikust modellid, riietanud nad toodetesse, mida müüa tahavad, ja siis nn näomodellide näod I-le täpiks pannud.

"See illustreerib väga hästi, milliseid taevakõrguseid esteetilisi nõudmisi esitatakse naiste kehadele. Nõudmised on nii karmid, et H&M ei suuda leida üks modelli nii keha kui näoga, mis suudaks nende bikiine müüa," ütles Norra ajakirjanik ja feminist Helle Vaagland- Norra ajakirjanduses see teema tõstatatigi.
 
H&Mi pressiesindaja vaidleb vastu: "Asi pole ideaalides või perfektse keha näitamisest, vaid me teeme seda riiete esitlemiseks. Seda tehakse kõikide rõivaste, mitte ainult aluspesu puhul, ja nii naiste kui meeste riiete puhul."

Parempoolne Rootsi poliitik Lena Adelsohn Liljeroth , kes on olnud anoreksia ja buliimiahaigete assotsiatsiooni juht, ütles Aftonbladetile, et  kutsub inimesi üles moondunud iluideaalide boikoteerimisele ja ütles, et isegi kui noored inimesed on nendest ideaalidest teadlikud, ei tähenda see, et nad tarbijatena kriitilisemaks muutuksid. 

See H&Mi põhjendus, et nad teevad seda riiete parema esitlemise eesmärgil,  on küll kummaline. Kuidas siis kehad, mida olemas ei ole, suudavad paremini n-ö välja mängida rõivaste väljanägemise?  Ja kas selle kaudu ei jõuta täpselt selleni, mida Helle Vaagland ütles, et nõudmised kehadele (ja nagu H&Mi pressiesindaja ise küüniliselt ütleb ka meeste kehadele) on nii karmid, et nad ei suuda võtta päris inimest riideid demonstreerima, vaid kasutavad küborgeid. Ei tea, kas nende sihtgrupiks ongi küborgid?

Eks siin taga on ka kained rahalised kaalutlused, et nii ei pea modelle pikaks pildistamissessiooniks palkama, vaid tehakse näost klõps ära ja siis kleebitakse see plastiknuku külge, mis raha ei küsi. No aga pappi sellisel gigandil peaks ikka olema ja see näitab, kui küünilised suurkorporatsioonid tegelikult on.

Aa, ja siis vaadake seda anorektikut. See ei ole võimalik, et kellelgi nii peenikesel on veel nii peenike piht. Kui ta just lapsest saati korsetti ei kandnud nii, et ta roided väärarenesid.

 Aftonbladeti artikkel on siin ja Jezebel kirjutab siin.  

Aitäh Katrinile, kes uudist nägi ja mulle saatis.

Sport või erootika?

Mu kursaõde küsis Facebookis, mis ma arvan sellest videost - kas see on sport või erootika. Ma panen oma vastuse siia ka kirja:

Lasin oma teisel poolel ka seda videot vaadata. Ta ütles, et kui ei oleks teada postitantsu üldine raamistik - selle pärinemine stripiklubidest ja eesmärk iha tekitada - siis selle etteaste põhjal võiks postitantsu küll akrobaatikaks/spordiks lugeda. Ja antud etteaste põhjal võib eeldada, et selles postis ei ole midagi erootilist, et see tüdruku (ta ju etendas seal väikest plikat) on see lihtsalt üks mänguasi mitteseksuaalses tähenduses.

Pole muidugi küsimustki, et selline etteaste nõuab tugevat treenitut keha ja see justkui räägiks selle väite kasuks, et tegu on spordiga. Visuaalse poole pealt toetavad seda väidet veel tema sportlik riietus (mitte mingi pitspesu) ja see, et selgelt erootiliseks peetavaid liigutusi ta ju praktiliselt ei tee. Ta ei katsu oma rindu või hargivahet, nagu stripptantsu trennides õpetatakse ja nagu stripparid teead. Lisaks on taustamuusika selline muretu popplugu, mitte midagi sensuaalset. Need nagu neutraliseerivad kõik erootilised tähendused.

Teisest küljest kui võtta juurde postitantsu põhiline kontekst, siis on selles etteastes midagi lolitalikku. Napp kleidike, pikad paljad sääred ja keksumäng. Kui tegu oleks ainult sportlikku etteastega, ei oleks tüdrukul juuksed lahti (pikad juuksed kui naiselikkuse ja viljakuse sümbol), kleit ei läheks seljast ära „aegluubis“ ja posti otsa hüpates ei oleks esimene asi jalgu hargitades posti ümber keerutamine.

See jalgade hargitamine (eriti videos 1:55 peal) on võib-olla posti otsas midagi vältimatut – et mida muud seal ikka teha või kuidas teisiti posti otsas keerelda saakski. Aga samas see räägibki ju selle tantsu põhifunktsioonist – et naine asetab end situatsiooni, kus oma erootiliste tsoonide paljastamine on vältimatu ja neid eksponeerides püütakse kelleski iha tekitada.

Nii et eks see video on nii ja naa ja oleneb selle kui teksti lugeja interpretatsioonist. Aga, mis on mu meelest väga oluline – ja see mõtte autor on nüüd mu mees – see postitantsu populariseerimine, spordiklubidesse jõudmine ja see, et orgunnitakse võistlusi nagu spordialadelgi, näitab, et postitants on muutunud n-ö normaliseeritud tegevuseks, osaks igapäevaelust. Ja seega on see ju järjekordne näide peavoolukultuuri seksualiseerumisest.

Postitantsu trennis käimisel tekkinud mõtetest kirjutasin ma ka siin.

Rindadest

150-120 eKr valminud Veenuse skuptuurina jäädvustatud iluideaal kehtib Läänes tänaseni.

Mul on mitu sõpra, kes on jumala toredad, intelligentsed ja avatud meelega mehed, aga paistavad niimoodi viisakal, kuid siiski silmnähtaval moel häiritud olevat, kui ma olen seltskonnas mingi jutu jätkuks võtnud teemaks naiste rindade üleseksualiseerituse. Nad on valmis kõikidel soorollidega seotud teemadel minuga kaasa mõtlema, aga kui jutt rindadele läheb, siis ta tahaks parema meelega selle teema kohe lõpetada. Või tähendab rindadest talle küllap meeldiks rääkida küll, aga mitte sellises kontekstis.

Mu sõpruskond on just praegu selles eas, et tüdrukud hakkavad lapsi saama. Ja nüüd ma juba siit-sealt kuulen hirme, kuidas laste imetamisega rinnad alla võivad vajudd. No kõik teavad ju väljendit "nagu kivid sokis" ja just sellise hirmupildi naised minu ümber endale ja teistele silme ette manavad. Selle ärahoidmise kohta on üks sõbranna kuulnud näiteks, et tuleb kogu aeg rinnahoidjaga magada. Ja ise olen lugenud, et tuleb ainult sellili magada. Neid nõuandeid siis üksteisele ikka poetatakse.

Võib ju öelda küll, et kes sellest rindade äravajumisest siis nii huvitatud oleks. Ega ma ise ka kardan seda. Aga samas on kurb, kui lapse saamise rõõmu sellised hirmud ja kahetsused varjutavad. Või mis veel hullem - loobutakse lapse imetamisest, kuigi rinnapiimast saadavad ained laovad vundamendi lapse tervisele kogu eluks.

Aga kust tuleb selline hirm tegelikult? Miks ei ole naisel õigust lasta oma rindadel muutuda nii, nagu loodus on selle ette näinud (ja paljudel juhtudel ei muuda lastesaamine rindu ju tegelikult üldse nii palju)? Minu väide ongi see, et naiste rinnad on üleseksualiseeritud. Mitte et nad ei võiks olla seksualiseeritud, aga ainult seksiga seotud konnotatsioone neile omistataksegi.

Seetõttu käsitlevad mehed neid naise kehaosi kui ainult neile mõeldud mängukanne. Kui sellise ideoloogiaga kasvavad üles nii naised kui mehed ja kui siis tuleb välja, et rindadel on tegelikult ka mingisugune looduslik funktsioon - imetamine - siis tekitab see meestes tülgastust. Ja naistes, kes on harjunud oma rindu hindama sama pilguga, kui seda teeb ülejäänud ühiskond, tekitab see ahastust, kui imetamine rindade kuju mingil määral muudab.

Selle nädala Ekspress kirjutab feministlikust kunstnikust Fideelia-Signe Rootsist, kes tegi sel suvel performance'i "Äng", kõndides alasti ülakehaga 161 km Tartust Karepale. Väike-Maarja vallavanem (praegu on vallavanem Indrek Kesküla, ehk siis oli ka) kutsus talle selle peale politsei. Kunstnik arreteeriti ja teda peeti kaks tundi politseijaoskonnas kinni. Hiljem sai ta postiga sellise otsuse, kus oli muuhulgas kirjas: "Küll asub kohtuväline menetleja seisukohale, et ühiskond peab veel siiski taunitavaks naistel palja ülakehaga viibimist linnapildis ja seetõttu tuleb lugeda nimetatud käitumine avaliku korra rikkumiseks."



(Tore, et see kohtuväline menetleja suvatses oma seisukohaks võtta, et "siiski veel" on naisel palja ülakehaga linnapildis olek taunitav. See annab mingit lootust, et kunagi saabub aeg, kus see enam nii ei ole.)

Oluline on juhtumi juures see, Rootsi ei kannustanud midagi ekshibitsionismi laadset, vaid põhimõtteline küsimus: "Ma tahan, et valitseks põhimõtteline võrdõiguslikkus. See on minu eesmärk, mitte see, et ma tunneksin vajadust oma rindadega liputada või paljalt ringi käia. Mind häirib, et naise rinnad on tsenseeritud ja mehe omad mitte."

Ja ka Roots jõuab oma jutuga naiste rindade ja seksi seostamiseni: "Kunstiinimeste seas ei üllata alastiolek enam ammu kedagi. Aga ülejäänud rahvas on millegipärast veendunud, et alastolek seostub seksiga. /.../ Naiste rindadele on omistatud tugev seksuaalne alatoon /.../"

Selles, et naiste rindade funktsioone võiks mõtestada ka kuidagi natuke teisiti, on Lääne ühiskonna inimest muidugi väga raske veenda. Kui tüdrukul hakkavad rinnad kasvama, õpetatakse teda neid varjama ja häbenema. Õigupoolest märkasin sel suvel rannas, et tänapäeval müüakse juba ka päris väikestele tüdrukutele koos ujumispükstega ribasid, millega oma olematud rinnad kinni katta (toodetes nagu ujumisasjades annab soo järgi segmenteerimine suuremaid müüginumbreid). Ja mida suuremaks rinnad pubekaajaga kasvavad, seda suurem saab olema neid ümbritsev salapära.

Rinnad pannakse teiste pilkude eest "luku taha". Keelatud vili on aga teaduspoolest kõige magusam. Selle, mille ühiskond on ära peitnud, seda on nüüd jälle meestel põnev lahti koorida ja avastada. Samasugust elevust tekitab rindade paljastamine (meelega või kogemata) tänapäeval meelelahutusmeedias, kus sellest on tehtud eraldi meediasündmus (nagu ka rindade suurusest, kujust jms).

Seda, et rindade fetišeerimise näol ei ole tegu millegi n-ö loomulikuga (kuigi on ka teooriaid, et seksuaalvahekorras koeraasendist misjonäri üleminekuga muutusid meeste jaoks rinnad "uueks" tagumikuks ehk erutavaks objektiks), võib tuua näiteid muudest kultuuridest, kus naisi on õpetatud peitma muid kehaosi.

Danesi ja Perron kirjutavad "Kultuuride analüüsis", et inimesel kui liigil ei ole kurameerimine mitte üksnes bioloogiline refleks, vaid see on ka ajaloo ning traditsiooni tulemus - looduse ja kultuuri koostöö tulemus. Eri kultuurides tajutakse teatud kehaosi erootilisuse tähistajatena. Nad viitavad Helen Coltoni raamatule "The Gift of the Touch", kus Colton küsis eri ühiskondades elavatelt naistelt, et kui nad kümbleksid alasti ning võõras satuks neile peale, siis millise kehaosa nad kinni kataks.

 Selgus, et islami naine kataks näo. Hiina naine peidaks jalad. Sumatra naine varjaks põlved. Samoa naine naba. Lääne naine kataks ühe käsivarrega rinnad ja teisega genitaalpiirkonna (lk 111).

Seega on rindade seksuaalobjektiks kujunemine just meie kultuurile omane.
Kui aga keegi püüab rindade kultuurilist tähendust teisiti - ja Rootsi juhtumi puhul võrdõiguslikult - defineerida, siis tekib teatud paanika. Vallavanem kutsub politsei, sest naise rindade avalikus ruumis näitamine on midagi häbiväärset, keelatut.

Minu meessoost sõbrad ongi sellest "valest" definitsioonist häiritud. Nad tunnevad, et rindadelt seksuaalsuse loori äratõmbamisega võetakse neilt ära mingid mänguasjad, mida teda ümbritsev kultuur on õpetanud neid armastama ja ihaldama. Ja millele ligipääsule nad mehena tunnevad ka teatud mõttes eksklusiivse õiguse olevat.

Ühest küljets ei ole rindade erotiseerimises mitte midagi halba, vaid ikka vastupidi. Ainult et jama ongi siis, kui kaotatakse reaalsustaju, et tegelikult on rindadel olemas ka mingi muu funktsioon peale naudingu pakkumise mehele ja naisele endale. Ja see on Lääne kultuuris - aga millest muust maailma kultuur täna enamasti koosnebki - juhtumas.

Äge värk

USA arvutiteadlane Hany Farid on koos oma kolleegide ja üliõpilastega loonud tarkvara, mis suudab ära tunda selle, kui fotod on töödeldud, kirjutas eile The New York Times.

Ma ei leidnud küll kohta, kust seda endale alla laadida saab, aga Faridi kodukal saab vaadata, kuidas mõningaid kuulsuste ja tavaliste inimeste pilte on moonutatud.

Üks asi häiris mind enda mõtete juures, kui ma neid before-after pilte klikkisin ja võrdlesin. Realistlike piltide puhul leidsin end paar korda mõtlemas: "Oi, kas ta on tõesti päriselt selline." Eriti Kim Cattrali pildi puhul. Järelikul on ka mina nii ära - ütleksin, et mürgitatud - nende fotošopitud Sex and the City promopiltide poolt, nii et loomulik viiekümnendates naine tekitab alguses mingi negatiivse reaktsiooni.

NYT viitab veel Skandinaavia riikide feministidele, kes on välja käinud idee, et kui fotot on töödeldud, siis tuleks selle juurde lisada fotošhoppimise aste skaalal 1...5. See on päris hea idee, mis - nagu kirjutab see sait - is not coming soon enough.

Albumi esitlus

Olen nüüd umbes kaks aastat kogunud erinevaid pildilisi killukesi sellest, kuidas toidetakse erinevate meediumide - eelkõige reklaamide ja meelelahutusmeedia kirjatükkide - abil stereotüüpe soorollidest ja kuidas püütakse paljastuse ja seksi abil meedia tarbija tähelepanu. Siit paremalt leiate albumi, kuhu valiku neist näidetest olen üles pannud.
 Need pildid on eelkõige naistest ja see ei ole tegelikult juhuslik. Naisi ongi reklaamides rohkem ja naistele on üles ehitatud kollane ajakirjandus.

Kuulsin hiljuti, et näiteks ajakirjakaantele ei soovita meediaprofessionaalid panna mehi, sest see ei müü. Nii ongi, et nii meesteajakirjade kaantel ilutsevad poolpaljad tibid kui ka naisteajakirjade esiküljelt vaatavad vastu naised.
Meediaproffide sõnul ei müüvat meeste pildiga ajakirjad sellepärast, et naised teevad enamiku tarbimisotsustest, kaasa arvatud ajakirjade-ajalehtede ostmise. See on tegelikult huvitav teema laiemalt, et kuigi meestel on enamasti suuremad sissetulekud, siis otsuotsuseid teevad naised. Ja tootjad on hiljaaegu endale seda teadvustama hakanud. Näiteks Volvos lasti naistel disainida üks auto, olgugi, et see ei läinud tootmisse.

Aga huvitav on, miks naised siis meestega ajakirju ei osta? See on kindlasti peenem psühholoogiline mäng ja keegi võiks seda teemat võtta akadeemilisemalt uurida. Aga ma pakun, et kuna naised on ajalooliselt dekoratiivelemendid ja naised on need, kes peavad püüdma tähelepanu, siis selle rolli tõttu pannakse nad ka ajakirjade kaantele. Nad peavad püüdma tähelepanu ja ajakirja kui toodet müüma. Ja selles mõttes ei ole vahet, kas ostja on mees või naine, sest mõlemad on harjunud naisi kui objekte nägema (male gaze'i teooriast rääkisin lähemalt siin).

Selles minu albumis on veel mitmeid näiteid sellest, kuidas täiesti loomulik on, et reklaamnägu on naine ka juhul, kui toode ei ole näiteks ainult meestele suunatud. Kui aga sihtgrupp on selgelt mees, on naised reklaamis selgemalt seksualiseeritud kui naine naise või n-ö sootu sihtgrupiga "rääkides".

Võrrelge näiteks Medemise reklaame Hawaii Ekspressi veebilehe või autopesula reklaamiga. Medemisel on fookuses naise sääred, üldiselt on naine veel päris siivas (välja arvatud Anu Saagimi karvutu tutt). Ja mis tähelepanuväärne - naisel on nägu. Isegi kuulus nägu. Ta on inimene. Aga meestele suunatud reklaamides on naine kas a) selgelt väljakutsuv või b) naine "lõigatud" osadeks. Ta on selgemalt asjastatud - temast on sageli järgi vaid pepu või sääred.

Teine teema, millest ma ka oma magistritöös kirjutasin ja mis mind selle albumi materjali kogumisel on huvitanud, on kultuuri seksualiseerimine. Lühidalt öeldes see, kuidas seksist rääkimine, paljastatud kehad, pornotööstuse esteetika jms tungivad igapäevaellu, sealhulgas peavoolumeediasse. Albumist leiate näiteid, kuidas ilmateate uudist annab müüa läbi paljaste kannikate ja kuidas majanduslehe meelelahutuslik uudisnupp "10 kõige kummalisemat maksu" mängitakse välja paljaste kannikatega.

Kusjuures Tiit Hennoste peaks vist "Uudise käsiraamatusse" kirjutama sisse uue uudisväärtuse kriteeriumi: naise keha. Naiste kehaga toimuv - olgu see seotud tema kaaluga, laste saamisega või selle keha paljastamisega - ületab meelelahutusmeedias pidevalt uudiskünnise. Correction: sellest see meedia koosneb ja toitubki. Võetakse tekitada uudiseid sellest, millised on õiged naiste rinnad (ideoloogia: õigeid võib ollagi ainult ühte "sorti"). Ja kui näiteks Heidy Purgal juhtus, et fotol jäid paistma tema aluspüksid, siis Õhtuleht vorpis sellest uudise, et Purga välgutas aluspesu. Nagu ta oleks seda ise tahtnud teha.

Mõnuga pannakse portaalide avauudisteks naiste kannikaid ja rindu, kui aga vähegi saab.


Minu meelest kirsiks tordi peal on leid, kuidas Mart Laar, kes peaks iseenesest olema tõsiselt võetav poliitik, viskas ka väikse seksile viitava nalja oma Twitteri postituses. Aga vaatke siis albumist ise!

Oh issand, millest selline naiivsus!

Add caption

Elena Rossini, kes väntab praegu filmi "The Illusionist", millele ma ka natuke toetusraha andsin, sai nüüd lõpuks kätte selle Marie Claire "Love Your Body" erinumbri. Nüüd kirjutab ta, et see on täielik läbikukkumine: ajakirjas on küll see armasta-oma-keha artikkel, aga isegi selle sisse on pikitud suurkorporatsioonide piitspeenikeste ja äraretušeeritud modellidega reklaamid. Rääkimata ülejäänud numbrist, kus inimene pannakse hate-your-body dieedile, leht lehe haaval. Alates esikaanest.

Noh, aga just sellest ma mõni aeg tagasi kirjutasingi - et naisteajakirjad ei saa saagida oksa, millel nad ise istuvad, hakates kritiseerima oma reklaamiandjate viise end reklaamida ja sisendades inimestele, et nad on tegelikult ilma kogu selle ilutööstuse-kräpita (oo, Evelin, palun võta see teema ka üles! Kuigi ma ei usu, et sa seda teed) ka ilusad ja armastust väärt. Mida muud sealt oligi oodata.

Jõulupeoks pekk peitu

http://issuu.com/ekspressmeedia/docs/eenaine0311_2/1

Kust tulevad jutud, et ajakirjandusse saab artikleid OSTA? Üheks nende juttude allikaks on sellised kommertsväljaanded nagu Eesti Ekspressi lisa EE Naine. Ükskõik, mis lehega on tegu, tasuks jätta meelde, et sellised lisad on alati tehtud reklaami müümise eesmärgil ja seal seisvatesse "artiklitesse" tuleb suhtuda kriitikaga.

EE Naine tõi meieni eelmisel nädalal artikli "Kuidas jõulupeol seksikas välja näha?" Ühest küljest tundub nagu Ekspressi toimetus annaks meile selles osas nõu. Tegelikult on see pesutootja LaSenza reklaamtekst.


Aga teksti retoorikast. Lugesin kuskilt hiljuti suurepärast mõtet, kuidas reklaamid tekitavad meis tunde, et meil on midagi viga, kuid ostes reklaamitavaid tooteid, ostame me tagasi oma enesekindlust ja normaalseks muutumist. See tekst on ju suurepärane näide selle kohta. Võite sealt lugeda, kuidas peita kehavead (püstitatakse probleem) ja kuidas vormiv pesu teeb imet (toode pakub lahendust).

Lisaks siis korratakse üle ka see, milline on ilus keha: kõrge büsti, peenikese talje ja vormitud tagumikuga.
Vot nii. Jõuluks seksikaks!


Tänud taaskord Liisile, kes mu tähelepanu sellele tekstile pööras.

Tiisleri habeme kaitseks

http://pilt.delfi.ee/picture/8590343/

"Peseme ta puhtaks!"
"Peseme!"
"Aga sarved? Viilime ära!"
"Viilime!" 

Eile õhtul näitas "AK Nädala" lõpus, kuidas raadio spordireporter Tarmo Tiisleril kärbiti habet, sest ta hakkab nüüd televisioonis tööle. Tiisler on muidu põline habemik ja ütles Õhtulehele, et ta kaks korda aastas ajab habet ja nüüd olla siis see aeg kätte jõudnud.
"AK Nädala" lõppu pandud klipp Tiisleri juuksuritoolis istumisest oli pealtnäha humoorikas küll, aga mulle meenus "Nukitsamehe" filmist see eespool tsiteeritud koht, kus Nukitsamees pesti puhtaks ja viiliti sarved ära, püüdes metsalast normaliseerida.

Tore on, kui Tiisler sellega nõus oli ja habemeajamisaeg jälle kätte jõudis. Aga siiski ma ei saa aru, miks ei võiks Tiisler sellise pikema habemega tele-eetris olla?

Pakun, et selle põhjendus kõlab umbes nii, et see jätab kasimatu ja ebakorrektse mulje. Aga mina ütlen, et eelkõige võiks inimene saada olla tema ise.

Ole kriitiline selle suhtes, mida näed, ja ära võrdle end kellegagi, kes on läbi teinud 20 tundi retušeerimist.

Aitäh Liisile, kes saatis mulle lingi sellele veebiküljele, mis näitab, kuidas ajakirjade kaantel tüdrukuid moondatakse ja kehtivate ilunormide järgi vormitakse.
Ma olen väga nõus selle lehekülje koostajatega, kes ütlevad, et photoshoppimise eest me ei pääse. Veel vähem pooldan ma neid konservatiive, kes leiavad, et sellised asjad tuleks ära keelata. Aga ma usun just meediatarbijate õpetamisse, mida ka see lehekülg proovib teha.