How does it feel to...

... be verbally harassed? Ehk kuidas intelligentsed naised ja mehed teevad läbi huumori selgeks, mis on Robin Thicke'i "Blurres Lines" videos valesti.

Kas Dove on siiras või silmakirjalik?

Eelmisel nädalal linkis keegi Facebookis seda Dove'i reklaamikampaaniat, kus naistel palutakse end kirjeldada ja kunstnik joonistab neist nende kirjelduste põhjal portree. Seejärel lastakse mõnel teisel naisel seda esimest naist kirjeldada ja joonistatakse selle põhjal teine portree. Ja siis pannakse see "katsealune" silmitsi kahe pildiga. Ja me järeldame koos selle naisega, et tal enesel on tunduvalt negatiivsem minapilt kui see, mida teised temas näevad. "Me oleme iseenese ilu suurimad kriitikud," ütleb lõpulause.

See oli 2006. aastal, kui ma olin Jyväskyläs vahetusüliõpilane ja kuulsin esimest korda Dove'i reklaamikampaaniast, mis julgustas naisi armastama end sellisena, nagu nad on. Oli loeng sotsiaalsest vastutustundlikkusest ja sotsiaalkampaaniate turundusest ning venelanna Olga tegi oma ettekande Dove'ist. Meile kõigile tundus see tore ja huvitav lähenemine ning kiitsime kampaaniat seminaris palju. Ning kogu maailmas sai see tunnustatud, võites ka Canne'is tähtsa auhinna.
Nende aastate jooksul on Dove tulnud välja järjest vaimukamate ja toredamate reklaamidega, mis kõik tahaks naistesse justkui süstida eneseusku, eneseaustust ja enesearmastust ja ülistada naissugu, ükskõik, milline selle konkreetne esindaja ka välja ei näeks.

AGA. Paraku on Dove osa suurest süsteemist, mis on visa muutuma. Dove'i endagi õlul on mõningad patud, mis räägivad risti vastu nende promotud sõnumile: näiteks on mitmes blogis viitatud, et Dove toodab Aasia turule nahka valgendavat deodoranti.

Mõned aastad tagasi pööras Greepeace ka tähelepanu sellele, et Unilever, mille megakontserni Dove kuulub, on üks suurim Indoneesia palmiõli ostjaid, aga seetõttu hävitatakse seal kohutavates kogustes vihmametsi. Greenpeace'i esindajad käisid ka Unileveri juhtidega kohtumas, kes lubasid asja parandada. Aga see kõik toimus 2008. aastal ja Greenpeace'i kodukalt ei leidnud ma infot, kas asi on ka muutunud. Ja paraku-paraku on kõlanud ka väited, et need samad Real Beauty kampaania pildid olid tegelikult photoshopitud. Retušeerimisgeenius Pascal Dangin ütles 2008. aastal New Yorkerile, et tema seda tegi ning et see "oli suur väljakutse teha nii, et kõikide nahk ja nägu näitaksid oma "läbisõitu", kuid et see ei näeks kole välja."

Ja kui vaadata laiemalt, et millised brändid kuuluvad veel Unileveri kontserni ning milliseid sõnumeid nende reklaamid edasi annavad, siis Dove'i heatahtlikkus on kõige selle kõrval vaid meetilk tõrvapotis:

"People see your face first," rõhutab Vaseline'i nahka valgendava kreemi reklaam.

Pond's käsib sul põhimõtteliselt koti pähe tõmmata, kui sul on vistrikud...

...ja ähvardab - küll vaevumärgatavalt, aga tegelikult otseselt -, et mees ei vaata sind enam, kui sa vanaks jääd ja nende kreemi ei kasuta, et seda õudust ära hoida.

Kogu Axe'i reklaamikeel on teada-tuntud oma seksistlikkuse poolest. Siin lihtsalt üks näide:

(Praegu käib Axe/Lynxil kampaania, mille raames korraldatud võistluse 22 võitjat lubavad nad kosmosesse lennutada - ainult et kogu reklaamikeel räägib meestest ja asjaolu, et naiskosmonaudid on ka olemas olnud, on reklaamides ära unustatud.)

Seda loetelu võiks jätkata. Kindlasti leidub Unileveri portfellis ka toite, mis lubavad anda megavähe kaloreid ja sipelgapihta või ongi ainult kaalulangetamiseks mõeldud jne.

Kogu selle sousti juures tekib tahes-tahtmata küsimus, kas Dove'i päris-ilu-kampaania ongi mõeldud ainult näiliseks lohutajaks. Et tegelikult ei usu Unilever absoluutselt sellesse ole-sina-ise-plämasse, aga see on lihtsalt üks geniaalne viis tarbijalojaalsust tekitada ja hoida. Et kui ülejäänud tööstus kritiseerib inimese loomulikku väljanägemist - kortse, vistrikke ja valgest rassist erinevat nahavärvust jne - ning kujutab naisi ullikestest seksikiisudena - siis see üks bränd kutsub nad oma sõbraliku tiiva alla ja ütleb, et te võite küll sellised olla, nagu te olete ja et te tegelikult ei pea kogu aeg endast seksile viitavaid signaale välja saatma, vaid võite valges puuvillases pesus ka käia.

Ühesõnaga - et te võite küll sellised veidrad olla. Sest noh, domineerival väärtuste väljal on Dove'i sõnumid ju tõesti ebanormaalsed ja veidrad. Aga just see töötabki nende kasuks, kuna see aitab neil eristuda. Sest niipea, kui kogu ülejäänud kosmeetikatööstus hakkaks samu väärtusi jagama, ei paistaks Dove enam mitte millegagi silma. Seega mida imet peakski Unileveri teised brändid end muutma, kui nad loovad praegu Dove'ile soodsat fooni ja hoiavad tema müügiargumenti?!

Järelikult võib öelda, et kuigi Dove räägib justkui ülejäänud ilutööstusele risti vastupidist keelt, siis paradoksaalsel kombel keerab ka see bränd tarbija ebakindluse, mille ülejäänud tööstus on tekitanud, oma rahamasinaks. Sest otsides lohutust sõnumitest, mis hõõruvad tarbijale nina alla tema mittevastamist ettedikteeritud ideaalidele, pöördub tarbija just Dove'i poole, kes peavooluga nõus ei ole.

Olgu see Dove nii siiras või silmakirjalik kui tahes - tegelikult huvitab see case on mind eelkõige seetõttu, et see tõestab taas kord, kuidas see, mis on kultuuris normaalsus, on defineerimise küsimus. Kogu reklaamitööstuse inimesed inimesed teavad seda tegelikult väga hästi. Ning järgnev reklaampiltide seeria - olgugi, et natuke silmakirjaliku sõnumi tootja poolt - on kultuuri konstrueerituse kauniks tõestuseks:

Jelena

See võib ju nii näida, et fotopangast valitakse välja küllaltki juhuslik pilt. Olgu, päris juhuslikkusest rääkida ei saa. Õigemini et valitakse välja mõni pilt, mis püüab pilku ja kutsub artiklit lugema. Aga minu meelest on alatu, kui fotograafid apelleerivad vaataja nn tungidele ja asetavad spordifotol fookusesse naissportlase jalgevahe. Miks on vaja niimoodi inimest alandada? 

Grillkanadest

Samal ajal kui Eesti nahaarstid on teinud ettepaneku keelustada alaealistele solaariumid , on Rootsis lahvatanud skandaal, et H&M on oma bikiinireklaamide modellid muutnud liiga päevitunuks.
Suht naeruväärselt kõlab H&Mi pressiinimese vabandus: "We are sorry if we have upset anyone with our latest swimwear campaign. It was not our intention to show off a specific ideal or to encourage dangerous behaviour, but was instead to show off our latest summer collection."
 Mis jutt see on, et nende eesmärk polnud teatud ideaali näidata, vaid lihtsalt oma suvekollektsiooni. Aga pange siis need bikiinid kartulikotile selga, kui te ideaale ei propageeri. Ühe turundusinimese suust ei saa rumalamat juttu kõlada. Lisaks ta jahub veel sellest, et tüdruk oligi tumedama nahaga. Aga no siin on ilmselgelt talle vunki peale keeratud.
Kiidusõnad Eesti nahaarstidele. Ainult et ma ei saa aru, miks nad ainult alaealistest räägivad, kui melanoomi haigestumise hulk kasvab vanusegrupis 15-29. Need kõik ei ole ju alaealised.
Nahaarstid peaks jõulisemalt teadvustama solaariumi ohte mitte ainult mõnele riigiametile, vaid nende vastutustundetute artiklite kõrval avaldama ka laiatarbemeedias oma seisukohti.
Aga tõsi ta on - olen isegi lugenud naisteajakirjade artikleid, mis väidavad, et solaarium on ohutum kui tavaline päike. Alles eile istusin trenni oodates ühe SPA kabineti ukse taga toolil ja lugesin nende teenuste brošüürist, kuidas solaarium "parandab ainevahetust ja annab ühtlase jume".

Midavärki, H&M?

Mis neid tšikke ühendab? See, et neid ei ole päriselt olemas. H&M on suutnud toota küünilise näite sellest, kuidas moetööstus tarbijat eksitab. Nimelt antud H&Mi veebilehe modellide kehasid mitte ainult ei moonutata fotošoppimisega, vaid et need lausa tekitatakse arvutiga. Ja siis pannakse virtuaalselt loodud kehale pärisinimese peanupp otsa.

H&M tunnistas Rootsi lehele Aftonbladet, et nad tõesti on kleepinud mudelkehale pea otsa. Nad on võtnud poeaknalt tuttavad plastikust modellid, riietanud nad toodetesse, mida müüa tahavad, ja siis nn näomodellide näod I-le täpiks pannud.

"See illustreerib väga hästi, milliseid taevakõrguseid esteetilisi nõudmisi esitatakse naiste kehadele. Nõudmised on nii karmid, et H&M ei suuda leida üks modelli nii keha kui näoga, mis suudaks nende bikiine müüa," ütles Norra ajakirjanik ja feminist Helle Vaagland- Norra ajakirjanduses see teema tõstatatigi.
 
H&Mi pressiesindaja vaidleb vastu: "Asi pole ideaalides või perfektse keha näitamisest, vaid me teeme seda riiete esitlemiseks. Seda tehakse kõikide rõivaste, mitte ainult aluspesu puhul, ja nii naiste kui meeste riiete puhul."

Parempoolne Rootsi poliitik Lena Adelsohn Liljeroth , kes on olnud anoreksia ja buliimiahaigete assotsiatsiooni juht, ütles Aftonbladetile, et  kutsub inimesi üles moondunud iluideaalide boikoteerimisele ja ütles, et isegi kui noored inimesed on nendest ideaalidest teadlikud, ei tähenda see, et nad tarbijatena kriitilisemaks muutuksid. 

See H&Mi põhjendus, et nad teevad seda riiete parema esitlemise eesmärgil,  on küll kummaline. Kuidas siis kehad, mida olemas ei ole, suudavad paremini n-ö välja mängida rõivaste väljanägemise?  Ja kas selle kaudu ei jõuta täpselt selleni, mida Helle Vaagland ütles, et nõudmised kehadele (ja nagu H&Mi pressiesindaja ise küüniliselt ütleb ka meeste kehadele) on nii karmid, et nad ei suuda võtta päris inimest riideid demonstreerima, vaid kasutavad küborgeid. Ei tea, kas nende sihtgrupiks ongi küborgid?

Eks siin taga on ka kained rahalised kaalutlused, et nii ei pea modelle pikaks pildistamissessiooniks palkama, vaid tehakse näost klõps ära ja siis kleebitakse see plastiknuku külge, mis raha ei küsi. No aga pappi sellisel gigandil peaks ikka olema ja see näitab, kui küünilised suurkorporatsioonid tegelikult on.

Aa, ja siis vaadake seda anorektikut. See ei ole võimalik, et kellelgi nii peenikesel on veel nii peenike piht. Kui ta just lapsest saati korsetti ei kandnud nii, et ta roided väärarenesid.

 Aftonbladeti artikkel on siin ja Jezebel kirjutab siin.  

Aitäh Katrinile, kes uudist nägi ja mulle saatis.

The Body Issue

Foto on võetud Jezebeli lehelt.

Jezebel annab teada, et LAVi Marie Claire annab välja kehateemalise eriväljaande, mis on pühendatud sellele, et inimesed oma keha armastaksid. Ja nad on palunud reklaamiagentuuridel mõelda välja reklaamid, mille sõnumiks peakski olema oma kehaga sõbraks olemine.
Õilis sõnum küll, aga mind ajavad sellised asjad natuke närvi. Kunagi ammu ostsin lennukisse lugemiseks ühe samasuguse mingi Briti body issue naisteajakirja (correction: Cosmo's 'Love Your Body' issue'), kus peatoimetaja oma toimetajaveerus jahus ikka nii- ja naapidi teemal, et ei tea, kust see nii suur viha oma kehade vastu ikka tuleb.

Õhtune täiendus, kui leidsin ajakirja üles: But like women up and down in the country, everyone has bits of their body they don't like. There is always somebody on diet and someone else who doesn't realise just how gorgeous she really looks.
So one day we all sat down and asked, 'Why?' Why do we give ourselves such hard time about the way we look? (OMG, Cosmo peatoimetaja räägib siukest pläma.) If your body is healthy and does the job it's meant to do does it really matter if your thighs have the texture of grapefruits... jne. Lõpus soovitab selja sirgu ajada ja end armastada.

Ma ei tea, kas see naine Louise Court oligi lammas või mängis lammast. Sest kuidagi pidi ju selle 3500 tähemärki täis kirjutama ja siis jõudma järelduseni, et oma keha vastu tuleb ikka hell olla. (Kujutan ette, kuidas nad toimetuse koosolekul pliksidega ümber laua istusid ja, jalg üle põlve ning pastakas suus, why-oh-why arutlesid.)

Siis oli ajakirjas paar armasta-oma-keha-artiklit, mille vahel aga igapäevased retušeeritud ideaal-utoopiliste kehade ja nägudega neidistega reklaamid.

Selliseid eriväljaandeid ikka aegajalt ilmutavad kõik suured ajakirjad. Nagu Cosmo läinud kevadel ja. Mingi aeg oli Anne&Stiili esiküljel meikimata Heidy Purga ja see oli suur meediasündmus. Igasugu portaalid kisendasid: Isssssand jumal, Heidy poseerib ilma meigita! ja ma ka liitusin Facebookis loodud leheküljega "Olen ilus, loomulikult".

Eks toimetus muidugi hoolega valis ka, keda esiküljele panna, et päris tont välja ei näeks. Noh, nende arvates tont. Sest meikimata olek on ju ebaloomulik.

Kummaline, eks. Et loomulik olek on järjest ebaloomulikum. Ja naisteajakirjade ERI-väljaanded tegelikult just seda arusaama taastoodavadki, et loomulik olek ja oma keha armastamine on erandlikud, normist hälbivad. Sest selleks tuleb välja anda eriväljaanne.

Mind jubedalt huvitab, et mis saaks siis, kui Heidyst või kellest iganes oleks tehtud üks tavaline persoonilugu ja selle juurde pilte tehes oleks Heidy teatanud, et ta tahaks olla pildil ilma meigita. Huvitav, kuidas oleks ajakirja tegijad sellele reageerinud? Olen suht kindel, et teda oleks tahetud ümber veenda. Või kui seda oleks lubatud, siis vähemalt oleks see teema loos välja toodud, võib-olla sellega artiklit alustatutki. Justkui vabandades, et meil seekord selline "näotu" esikaanestaar on.

Aga miks siis vabandada? Sest ajakirjade peamine sissetulekuallikas tellijate raha kõrval tuleb reklaamiandjatelt. Ja kosmeetikatööstus on suur-suur - õigemini põhiline - reklaamiandja. Kui ajakirjas hakkakski ainult loomulike nägudega naised ilmuma, siis ei saaks piltide kõrvale väikselt kirjutada, mis firma toodanguga on meik tehtud ja kust armas lugeja seda endale soetada saab. Ja kõik need utoopilised huuled paokil cucci-preilid tunduks way ülepingutanud oma meigiga.

Naisteajakirjandus ei saa iialgi lahti end toitvast moe- ja ilutööstusest, nende väärtuste edasikandmisest, ja seetõttu on see "Goddess! Yes, we mean YOU!" nende poolt esitatuna pagana silmakirjalik sõnum.

PS Ma ei saa aru, miks see Heidy sellises häbelikus poosis seal Anne&Stiili esiküljel on. Miks ta ei võiks rõõmsalt naeratada ja olla uhke enda üle? Praeguse pildi järgi tundub nagu ta tegelt üldse ei tahaks, et temast pilti tehakse. Meigita olek on tõsine asi.

PPS Lugege siit nende Marie Claire reklaamide kriitikat ka. Olen igati nõus, et need neli, mida esitletakse, on suht vaimuvaesed. Nagu üks kommentaator ütleb: "I don't honestly think they believe the message they're trying to spread, and until they do, no thanks."
Aga kes see ikka tahab saagida seda oksa, millel ise istutakse.

Photoshopimaania

Me lähme fotot shoppima,

kes tahab pilku köita?

Kas, armas sõber, tahad sa

ka pekid seljast heita? 

Kui suhelda ajakirjanikuna suurettevõtetega ja kui juhtub, et sa ei saa antud isikust pilti teha - näiteks teed telefoniintervjuud või inimene ise ütleb, et täna jäi pea pesemata ja ta ei taha pildile tulla -, siis suunavad pressiesindajad sind ettevõte pildipanka firma kodulehel või saadavad sulle ise selle inimese pildi, kellest sa kirjutad.

Ja millised pildid siis sealt vastu vaatavad? Keskealised mehed ja naised, kelle kortsud on Photoshopiga kõrvade taha tõmmatud, punnid retušeeritud ja jume ühtlustatud. Võib-olla hambaid ka valgendatud ja silmadesse rõõmsat läiget lisatud. Ma räägin siinkohal eelkõige suurtest rahvusvahelistest ettevõtetest, Eesti firmade puhul ma õnneks sellise nähtusega veel kokku puutunud pole. Sest Eesti inimestega saab reeglina ikka silmast silma kohtuda või kui seekord mitte, siis on ajalehe pildipangas temast suure tõenäosusega mõni varasem klõps. Aga meil on ju valimiste eel tänavad ja ajaleheküjed täis photoshopi-poliitikuid.

Ma vaatan, et isegi Barbi Pilvre, hakates poliitikuks, lasi oma pildi kerge retuši alt läbi ja oma raamatu "Minu võitlused" tagaküljel kasutas Kroonikas ilmunud photoshopitud pilti. Õnneks see viimane on küll suhteliselt mõõdukalt töödeldud.

Võiks ju eeldada, et Barbi Pilvre on sellise reaalsuse moonutamise vastu. Ma tahaks loota. Aga noh, eks ta peab ka poliitikuna ennast oma pakendi ehk välimuse kaudu müüma, mänguga kaasa minema. Küllap polnud tal erakonnas õigust selle kohta üldse midagi öeldagi. Kõik toimus kui masinavärk: üks päev toimus erakonnarahva kollektiivne ülespildistamine ja kedagi ei informeeritudki, et fotograaf oma kuvariekraanil veidike kortse ja pekki ära kaotab. Seda ei peetud vajalikuks, sest see on ju normaliseeritud tegevus. Digi-ajastul ei sea seda enam keegi kahtluse alla, kas võiks ka kuidagi teisiti.

Juba kunagi varem (see oli millalgi talvel) tahtsin siin kirjutada sellest, kuidas mind häirib see, et meie presidendiproua end Facebookis töödeldud piltidega representeerib. Olen tema konto laikija ja tegin tookord  tema profiilipiltidest screenshoti.

Nagu näha, on kuuest pildist neli suuremal või vähemal määral töödeldud. Kõige võltsim näeb välja see valges suvekleidis pilt, kus Evelinile on mingi plastmassist nahk valatud. Mul tekib küsimus, et kui Evelin Ilves seisab naturaalsuse eest toidulaual, siis miks ei seisa ta loomulikkuse eest ka välimuses. Loomulik olemise sõnumit annaks ju ilusti siduda Evelini teise agenda ehk sporditegemise propageerimisega. Ehk siis midagi sellist, et tunne end hästi oma keha liigutades ja pekki selle kaudu kaotades, mitte ära püüa volte arvutis ära kaotada.

Evelin oma piltidel ehk pekke retušeerinud polegi, vaid kortse. Need ju ei kao sporti tehes. Aga küsimus on tegelikult selles, kuidas me kortse defineerime. Kas need on kogemuse, väärikuse ja teadmiste sümboliks või need on midagi jubedat ja häbenemisväärset, mille tõttu nende omaniku väärtus inimesena meie silmis kohe langeb?

Kui meil oleks eeskujusid, kes suudaksid kanda oma kortse uhkusega ja näidata, et see võib tegelikult täitsa cool olla, muutuks ka suhtumine. Te ütlete, et see pole võimalik? 90ndatel polnud varakapitalistlikus Eestis võimalik ka see, et sekkarites šoppamist oleks popiks peetud. Täna on vintage'i kandmine auasi. Eesti naised katavad püüdlikult oma hallid juuksed värviga, Rootsi naised kannavad halli pead uhkusega. Ja mitte halle kiharaid võimalikult lühikeseks lõigates, et need võimalikult vähe tähelepanu saaks, vaid ikka pikkadena. Kõik on defineerimise küsimus.

Aga praegu õpib igaüks juba varajases nooruses, et kortsud on defineeritavad just selle teise, negatiivse, versiooni läbi. Nende tekkimist tuleb jumala eest vätida. Mis siis, et need kaks diagonaalset kortsu meie suunurkade ja põskede piirile tekivad naeratamisest. Mis sest, et sama lugu on nende kanavarvastega meie silmade ümber. Persse need mõnusad emotsioonid, peaasi, et ma peegelsileda näolapiga hauda jõuaksin!

Naisi (ja nüüd järjest enam ka mehi) õpetatakse, et 20ndates tuleb oma nahka pidevalt niisutada, ennetamaks kuivust ja seekaudu kortse, 30ndates tuleb hakata kasutama esimesi kortsukesi ennetavaid imerohte ja aastate lisandudes aina vägevamaid versioone sellest. Ma olen seda kõike kreemimaailma reklaamidest õppinud. Kui ma olin puberteet ja jubeda aknega võitlesin, ütles mulle mu kosmeetik lohutades, et vähemalt tekivad sul kortsud kuiva näonahaga tüdrukutest hiljem. Mul on see tema lause siiani meeles, ju siis oli see teema minu jaoks tähtis, teadsin juba siis, et kortsud on midagi vastikut. Ootasin jubedalt aega, kus kõik ilusate näolappidega piigad kortsuliselt ringi käivad ja mina võidukalt, vinnidest ja ka veel kortsudest puhta näoga, ringi rallin.

No ja kui siia juurde lisada veel naistele pähetambitav üldine ideoloogia, et meie ülim ülesanne elus on ilus (poppkultuur lisab: "... ja pandav") välja näha, siis pole ime, et positiivset tähelepanu pälvivad need pildid inimestest, mis ei ole töödeldud, kui vastupidi. Ja presidendiproua põeb, et ta FB pilt pole ilma töötlusprogrammist läbi käimata aktsepteeritav. Võiks öelda, et tänapäeval töötleb iga endast lugupidav inimene ikka pilti enne, kui see avalikkuse pilgu alla sattub.

Kõik naisteajakirjad, kaasa arvatud Eesti Naine, mida ma olen ikka vähe väärikamaks pidanud, panevad oma kaanele naisi, keda ei ole päriselus olemas. Kui Anne ja Stiil tegi numbri, milles poseerisid meigita naised, oli see suur meediasündmus. Ja kuigi soov selle taga võis olla hea, põlistas see teadmist, et meigita ja töötlemata teiste inimeste ees olek on midagi ebatavalist, ebaloomulikku, mida üldiselt ei tohiks juhtuda.

Ma võiksin veel kuidagi leppida sellega, et sellist moondunud reaalsust näidatakse meile reklaamides. Nende ülesanne ongi meile muinasjutumaailma müüa ja panna end mingite ideaalide poole püüdlema. Tegelikult on see muidugi inimeste petmine, sest see reklaamitav toode ei muuda meid kunagi selliseks, nagu lubatakse, aga okei.

Mis mind enam häirib, ongi see, et ma pean ajalehes, mis peaks olema ikkagi reaalsuse peegeldus, kasutama nende ettevõtete tehtud muinasjutumaailma pilte. Või ma pean valijana valima plastmassnäoga poliitikute vahel, nagu tegu oleks iludusvõistlusega.

Ja mis seal salata, mind häirib ka see, et minuski tekib esimesena kadedus, kui mõni sõbranna on endast photoshopitud pildi Facebooki üles laadinud ja seal "nii hea välja näeb". Kuigi ma saan aru, et see tegelikult ei ole ju päris tema. Ja kindlasti tunneb tema end omal pool arvutiekraani uhkena, kuna laike ja kommentaare stiilis "Issand, sa näed siin nii teistsugune välja", "Oo, milline iludus/sekspomm/kaunitar!" tuleb nagu seeni pärast vihma.

Iga tõekspidamine on ühiskonnas kellelegi kasulik ja kellelegi mitte. Photoshoppimise normaalsuseks muutumine, mille kaudu kaotame me reaalsustaju ja kotime järjest enam seda "pakendit", millega meie oleme siia ilma sündinud, ei ole kindlasti kasulik meile. See on kasulik neile, kes tekitavad meis ebakindlust, soovi olla keegi teine, näha välja teistsugune ja panevad meid selle poole püüdlema.

Täna saatsin ma omalt poolt teele 25 taala, et saaks reaalsuseks üks film, mis räägib meedias ilmuvate fotode/filmide kaudu illusioonide loomisest ja sellest, kuidas neid inimeste vastu ära kasutatakse. Selle pealkiri saab olema "The Illusionists" ja alapealkiri ütleb sedasama, millest ma täna kirjutasin - et ebakindlus müüb. USA filmimaailm on suht reguleeritud, suured filmikompaniid saavad dikteerida filmide sisu ja seepärast on Elena Rossini otsustanud teha filmi neist sõltumata ehk kogudes filmi tegemiseks raha iseseisvalt. Pea 300 krooni on ka minu jaoks suur raha, eriti kui seda saata kuskile teisele poole maailma inimestele, keda sa kunagi ei tunne ega saagi tundma. Aga ma olen selle projekti käivitumist pikemalt jälginud - kunagi postitasin siiagi Elena tehtud antud filmi teemalise video, mind veensid Elena argumendid, miks ta seda filmi teha tahab, aga eelkõige tahan ma väga väga uskuda, et sellest tuleb midagi huvitavat, põnevat ja vaatajat vabastavat. Teades mõnd inimest, kes filmis esineb, on märgid paljulubavad. Jään huviga ootama.

 PS Ja reality checkiks võite vaadata siia.

Kaks olulist probleemi, aga üks natuke silmakirjalikult kõnelejalt

 

Paljud meist teavad, et kosmeetikatoodete firma Dove kasutab oma reklaamides naistekehasid nende variatiivsuses. Eks needki naised on castingu läbi teinud ja mingite kriteeriumite järgi sobivateks modellideks valitud, aga sellegi poolest on need naised reaalsemale elule lähemal kui ülejäänud 99,99% kosmeetikatoodete reklaamis kasutatavatest Photoshopitud kont-naistest. Kusjuures ega Dove on ka need naised kergelt üle puuderdanud, ma olen kindel. 

Aga siiski on nende valikud ja sõnumid (teate ju ka seda nende reklaami valmimise videot) tervitatavad, olgugi, et need on avaldatud mitte ainult heatahtlikul, humaansuse ja loomulikkuse väärtustamise eesmärgil, vaid ikka selleks, et me Dove'i tooteid ostma hakkaks.

Sellest ülemisest reklaamist on näha, et Dove on loonud ka Self-Esteemi fondi, mis siis arvatavasti tegeleb naiste (ja meeste) enesehinnangut ja eneseusku parandavate programmide või nende toetamisega. Ja selle ülemise video sõnum on ju tegelikult väga oluline. "Räägi oma lapsega enne, kui temaga räägib meedia."

Ühes (päris heas, aga natuke eklektilises) filmis (mida saab sealt striimides vaadata) soovitati püüda oma last hoida meediast võimalikult palju eemal, käia temaga õues jalutamas, mängida, lugeda raamatuid. Ja hakata ka noorest peast õpetama, millised on keha funktsioonid - et näiteks rinnad ei ole ainult meeste ahvatlemiseks, vaid järglaste toitmiseks. 

Ma arvan, et osaliselt see isegi toimiks, vähemalt eas, kui lapse jaoks on veel autoriteetideks tema vanemad, mitte sõbrad. Aga esiteks on ju vahel vaja kasutada lapsehoidjana telekat, kus talle kõik see p...sk pähe valatakse ning hetkel, kui ta kodust järjest rohkem eemal on, pommitavad teda need sõnumid igal tänaval, iga poe vaateaknal, iga kioski ajalehtede kaantel... Ja ma kardan, et paljud praegused Eesti lapsevanemad, kes on üles kasvanud, nagu minagi, selle esimese tarbimisühiskonna põlvkonnana, on ise nii brainwashed, et nad ei oska õpetada last suhtuma kriitiliselt nendesse sõnumitesse, kuna keegi ei ole neid endid õpetanud. Nad vaevlevad ise mõtete küüsis, kas nad on ikka endiselt ilusad, kas laps ei ole nende kõhtu välja venitanud ning kas oleks ikka pidanud last rinnaga toitma.

Võib-olla ma teen neile lapsevanematele liiga - oh oleks see nii, et teengi! -, aga meediakriitika (media literacy) õpetamine Eestis on alles lapsekingades. Miks peaks üks keskmine 20-30ndates noor inimene teadma midagi ühiskonna ja sh meedia konstrueeritusest? Ja kui ta ka teab, siis kust saab ta ühiskonnas piisavalt tuge, et nende imperatiivsed sõnumid välja naerda, neist üle olla?

Aga tulles tagasi selle Dove'i kampaania juurde, siis Greenpeace on teinud päris teravmeelse video, keerates selle visuaalse keele Dove'i kahjuks ja asjaolule, millest Dove ei räägi.

Me peaks ikka järjest rohkem hakkama küsima, kust tuleb see toode, mida me kasutame, ja kust on tulnud selle toote tooraine.