Sookvoodid pole pseudoteema

See arvamuslugu ilmus ammu Äripäevas, aga et ta n-ö kaduma ei läheks, panen siia ka üles.

 

„See on pseudoteema muidugi,” ütles kolmapäevases Äripäevas Arco Vara nõukogu esimees Richard Tomingas, kui minu kolleeg tema arvamust börsifirma juhtkonnas sookvootide kehtestamise kohta küsis. Tomingas ütles ka, et neil pole juhtide hulgas naisi, sest keegi pole kandideerinud.

Ma nõustun Tomingaga, et erasektoris peaks laskma asjadel n-ö vabalt toimida – laskma inimestel ise kandideerida, mitte kedagi trahvihirmus „pukki panema”. Aga ma ei nõustu Tomingaga, et sookvootide üle arutlemine on pseudoteema. Just sellesama asja pärast, et Arco Varasse ja teiste ettevõtete juhtivatele kohtadele nii vähe naisi kandideerib. Kui üldse.

Ma ei toeta sookvootide kehtestamist ettevõtluses, küll aga poliitikas.

Naiste vähene võim ühiskonnas – olgu majanduslik või poliitiline – on tõesti probleem. Aga selle „ravimiseks” ärimaailmas ei sobi samad meetodid, mis poliitikas.

Poliitilisest on meeste ja naiste võrdne esindatud lihtsalt demokraatia ja õigluse küsimus. Naisi ja mehi on ühiskonnas umbes pooleks, esimesi veidi rohkemgi. Kuid poliitiline võim on meeste käes. Parteides on palju naissoost liikmeid, aga tõelises tipus ja otsustusprotsesside juures osalevad neist vähesed. Pea ainult meestest koosnev võimuladvik aga ei suuda kunagi tõeliselt naiste huve esindada.

Seda vähemalt senikaua, kuni ühiskond on korraldatud nii, et on sektorid, ametid, tööd, rollid ja kohustused, mida peetakse meeste, ja teised, mida peetakse naiste omaks. Selline maailma kaheks jaotamine tingib ka erinevad elukogemused ja seega on naistel kodanikena meestest mitmetes küsimustes erinevad huvid.

Sama kehtib ka riigiettevõtete kohta – nende naissoost rahastajaid, maksumaksjaid, on sama palju kui mehi, ja seepärast peaks ka juhtkonnas olema rohkem naisi.

Teine lugu on börsifirmadega. Kui näiteks selle ettevõtte investorite seas üldse naisi ei ole, ei pruugi naiste vähesus ettevõtte juhtkonnas ühegi naise huve üldse puudutada. Naissoost investorid võivad vabalt valida, kas soovivad paigutada raha ainult meeste juhitavasse ettevõttesse, või mitte. Samas seda, kas olla ainult meeste juhitava riigi kodanik, pole praktiliselt üldse võimalik valida.

Omaette küsimus on see, kas naisi juhtimisse mitte kaasates – olgu siis meelega või tahtmatult – ei kaota ettevõte naiskliente. Lihtsalt sellepärast, et nad ei oska nende kui tarbijagrupiga kuigi hästi suhelda, neid püüda. Naised on sageli peres ju need, kes teevad suuremaid ostuotsuseid. Ja naised on ka nõudlikumad tarbijad. Seega on naiste kaasamine tegelikult ka ettevõtte enda huvides.

Aga selle äratundmiseni peaks ettevõtjad jõudma vabatahtlikult, mitte sunniviisiliselt. Sund tekitab ainult trotsi ja võib viia olukorrani, et Eesti naised hakkavad veelgi vähem juhtivatele kohtadele kandideerima. Nagu on öelnud Kai Realo: „Mina ei tahaks juhina olla see inimene, kes peab alati tõestama, et ta ei ole kaamel või trofeenaine.”

Naisi peab ärisse tooma teisiti. Alustades väikeste tüdrukute enesekindlamaks kasvatamisest ja nende „meeste mängumaale” suunamisest. Ja juba täiskasvanud naiste julgustamisest võtta riske ja mitte end piirata mõtetega, et naisel ei sobi Tallinna Sadama nõukokku kandideerida.

Ja praegused naisjuhid ei peaks kartma olla pildis just seeläbi, et nad on naised ja juhid. Seeing is believing - kui tüdrukud ja naised näevad selliseid eeskujusid, hakkavad nad tajuma naise juhirolli normaalsusena.

Lõpetades sellega, et näiteks lapsega kojujäämine – mille ajal kaotavad naised sageli oma seni saavutatud positsiooni – oleks ka meeste ülesanne ja ühiskond peaks seda normaalseks.

Sellised n-ö leebemad lahendused on kindlasti keerulisemad ja aeganõudvamad kui kvoodi paikapanek. Aga nende efekt on kindlasti ühiskondlikult sügavam ja ka meeldivam – seda mõlemale sugupoolele.