Paljad Nikitad
Ja ma ikka mõtlen, et milliseid ideaale õpivad need väikesed tüdrukud, kes sellistest reklaamidest igapäevaselt mööda käivad...
Päris õudne
Teletorn sisustab laste vaheaega:
Sügisesel koolivaheajal pakume lisaks Teletorni külastamisele ka huvipakkuvaid tegevusi nii tüdrukutele kui ka poistele.
Tüdrukuid ootame 23. ja 25. oktoobril kell 12.00 või 13.30 osa võtma kosmeetikaalasest koolitusest, kus õpetatakse koostöös Grimmikooligameikimise algtõdesid ning kuidas kasutada õigesti Sinu kotis olevaid meigitarbeid. Seega võta kaasa oma meigikott ning tule koolitusele!
Poistele pakume võimalust lähemalt tutvust teha erinevate tehniliste mudelitega. Kuidas töötab üks mudelauto? Kuidas on masinad ehitatud? Kuidas masinad töötavad ning muu vajalik informatsioon raadioteel juhitavatest masinatest. Erinevaid automudeleid ja nende ehitust tutvustab Tõnis Lattik Eesti automudelispordi klubist. www.modelcar.ee .Tehnikahuvilisi ootame Teletorni 23. ja 24. oktoobril kell 12.00
Vajalik on eelregistreerimine! Oma osalemissoovist anna teada meiliaadressil ivar.kaldam@teletorn.ee Tule ise ja kutsu sõbrad ka kaasa!
Räägivad
Näitleja Elisabet Reinsalu, EPL, 28. september:
Ja ratsionaalsus või selline tegelikult mehelik mõtlemisvõime puudub mul ka. (Naerab.) Eks see ole meil pisut perekondlik… Mõnikord aga sunnin end, et ole nüüd mees ja seisa enese eest.
Mihkel Kärmas, "Pealtnägija", 2. oktoober (võttes kokku lugu, mis rääkis tülist täiskasvanud õe ja venna vahel, kus õde viskas venna aeda kõikvõimalikku saasta):
Ja ratsionaalsus või selline tegelikult mehelik mõtlemisvõime puudub mul ka. (Naerab.) Eks see ole meil pisut perekondlik… Mõnikord aga sunnin end, et ole nüüd mees ja seisa enese eest.
Mihkel Kärmas, "Pealtnägija", 2. oktoober (võttes kokku lugu, mis rääkis tülist täiskasvanud õe ja venna vahel, kus õde viskas venna aeda kõikvõimalikku saasta):
"Eesti keele seletav sõnaraamat", sõna "kriiskama" kasutamise näited lauses:
Naine pistis hirmust kriiskama. Joobnud seltskond kriiskas laulda. Vihane eit kriiskas kõigest kõrist needusi. Ta hüüdis seda lausa kriisates. „Ära puutu mind!” kriiskas naine.
Jah tõesti, sõnaraamatu koostajad on suutnud tuua lausa kolm näidet, kuidas naine kriiskab.
Kui mehi kujutataks nii nagu naisi
Kuigi kõiki neid protsente, mis videos välja tuuakse, ei saa ainult ja ainult reklaamitööstuse kaela ajada - elu on ikka märksa keerulisem -, siis need Kanada tudengid on muidu päris vaimukalt kogu selle reklaamide ja soode kujutamise teema kokku võtnud.
Kas Dove on siiras või silmakirjalik?
Eelmisel nädalal linkis keegi Facebookis seda Dove'i reklaamikampaaniat, kus naistel palutakse end kirjeldada ja kunstnik joonistab neist nende kirjelduste põhjal portree. Seejärel lastakse mõnel teisel naisel seda esimest naist kirjeldada ja joonistatakse selle põhjal teine portree. Ja siis pannakse see "katsealune" silmitsi kahe pildiga. Ja me järeldame koos selle naisega, et tal enesel on tunduvalt negatiivsem minapilt kui see, mida teised temas näevad. "Me oleme iseenese ilu suurimad kriitikud," ütleb lõpulause.
See oli 2006. aastal, kui ma olin Jyväskyläs vahetusüliõpilane ja kuulsin esimest korda Dove'i reklaamikampaaniast, mis julgustas naisi armastama end sellisena, nagu nad on. Oli loeng sotsiaalsest vastutustundlikkusest ja sotsiaalkampaaniate turundusest ning venelanna Olga tegi oma ettekande Dove'ist. Meile kõigile tundus see tore ja huvitav lähenemine ning kiitsime kampaaniat seminaris palju. Ning kogu maailmas sai see tunnustatud, võites ka Canne'is tähtsa auhinna.
Nende aastate jooksul on Dove tulnud välja järjest vaimukamate ja toredamate reklaamidega, mis kõik tahaks naistesse justkui süstida eneseusku, eneseaustust ja enesearmastust ja ülistada naissugu, ükskõik, milline selle konkreetne esindaja ka välja ei näeks.
AGA. Paraku on Dove osa suurest süsteemist, mis on visa muutuma. Dove'i endagi õlul on mõningad patud, mis räägivad risti vastu nende promotud sõnumile: näiteks on mitmes blogis viitatud, et Dove toodab Aasia turule nahka valgendavat deodoranti.
Mõned aastad tagasi pööras Greepeace ka tähelepanu sellele, et Unilever, mille megakontserni Dove kuulub, on üks suurim Indoneesia palmiõli ostjaid, aga seetõttu hävitatakse seal kohutavates kogustes vihmametsi. Greenpeace'i esindajad käisid ka Unileveri juhtidega kohtumas, kes lubasid asja parandada. Aga see kõik toimus 2008. aastal ja Greenpeace'i kodukalt ei leidnud ma infot, kas asi on ka muutunud. Ja paraku-paraku on kõlanud ka väited, et need samad Real Beauty kampaania pildid olid tegelikult photoshopitud. Retušeerimisgeenius Pascal Dangin ütles 2008. aastal New Yorkerile, et tema seda tegi ning et see "oli suur väljakutse teha nii, et kõikide nahk ja nägu näitaksid oma "läbisõitu", kuid et see ei näeks kole välja."
Ja kui vaadata laiemalt, et millised brändid kuuluvad veel Unileveri kontserni ning milliseid sõnumeid nende reklaamid edasi annavad, siis Dove'i heatahtlikkus on kõige selle kõrval vaid meetilk tõrvapotis:
"People see your face first," rõhutab Vaseline'i nahka valgendava kreemi reklaam.
Pond's käsib sul põhimõtteliselt koti pähe tõmmata, kui sul on vistrikud...
...ja ähvardab - küll vaevumärgatavalt, aga tegelikult otseselt -, et mees ei vaata sind enam, kui sa vanaks jääd ja nende kreemi ei kasuta, et seda õudust ära hoida.
Kogu Axe'i reklaamikeel on teada-tuntud oma seksistlikkuse poolest. Siin lihtsalt üks näide:
(Praegu käib Axe/Lynxil kampaania, mille raames korraldatud võistluse 22 võitjat lubavad nad kosmosesse lennutada - ainult et kogu reklaamikeel räägib meestest ja asjaolu, et naiskosmonaudid on ka olemas olnud, on reklaamides ära unustatud.)
Seda loetelu võiks jätkata. Kindlasti leidub Unileveri portfellis ka toite, mis lubavad anda megavähe kaloreid ja sipelgapihta või ongi ainult kaalulangetamiseks mõeldud jne.
Kogu selle sousti juures tekib tahes-tahtmata küsimus, kas Dove'i päris-ilu-kampaania ongi mõeldud ainult näiliseks lohutajaks. Et tegelikult ei usu Unilever absoluutselt sellesse ole-sina-ise-plämasse, aga see on lihtsalt üks geniaalne viis tarbijalojaalsust tekitada ja hoida. Et kui ülejäänud tööstus kritiseerib inimese loomulikku väljanägemist - kortse, vistrikke ja valgest rassist erinevat nahavärvust jne - ning kujutab naisi ullikestest seksikiisudena - siis see üks bränd kutsub nad oma sõbraliku tiiva alla ja ütleb, et te võite küll sellised olla, nagu te olete ja et te tegelikult ei pea kogu aeg endast seksile viitavaid signaale välja saatma, vaid võite valges puuvillases pesus ka käia.
Ühesõnaga - et te võite küll sellised veidrad olla. Sest noh, domineerival väärtuste väljal on Dove'i sõnumid ju tõesti ebanormaalsed ja veidrad. Aga just see töötabki nende kasuks, kuna see aitab neil eristuda. Sest niipea, kui kogu ülejäänud kosmeetikatööstus hakkaks samu väärtusi jagama, ei paistaks Dove enam mitte millegagi silma. Seega mida imet peakski Unileveri teised brändid end muutma, kui nad loovad praegu Dove'ile soodsat fooni ja hoiavad tema müügiargumenti?!
Järelikult võib öelda, et kuigi Dove räägib justkui ülejäänud ilutööstusele risti vastupidist keelt, siis paradoksaalsel kombel keerab ka see bränd tarbija ebakindluse, mille ülejäänud tööstus on tekitanud, oma rahamasinaks. Sest otsides lohutust sõnumitest, mis hõõruvad tarbijale nina alla tema mittevastamist ettedikteeritud ideaalidele, pöördub tarbija just Dove'i poole, kes peavooluga nõus ei ole.
Olgu see Dove nii siiras või silmakirjalik kui tahes - tegelikult huvitab see case on mind eelkõige seetõttu, et see tõestab taas kord, kuidas see, mis on kultuuris normaalsus, on defineerimise küsimus. Kogu reklaamitööstuse inimesed inimesed teavad seda tegelikult väga hästi. Ning järgnev reklaampiltide seeria - olgugi, et natuke silmakirjaliku sõnumi tootja poolt - on kultuuri konstrueerituse kauniks tõestuseks:
See oli 2006. aastal, kui ma olin Jyväskyläs vahetusüliõpilane ja kuulsin esimest korda Dove'i reklaamikampaaniast, mis julgustas naisi armastama end sellisena, nagu nad on. Oli loeng sotsiaalsest vastutustundlikkusest ja sotsiaalkampaaniate turundusest ning venelanna Olga tegi oma ettekande Dove'ist. Meile kõigile tundus see tore ja huvitav lähenemine ning kiitsime kampaaniat seminaris palju. Ning kogu maailmas sai see tunnustatud, võites ka Canne'is tähtsa auhinna.
Nende aastate jooksul on Dove tulnud välja järjest vaimukamate ja toredamate reklaamidega, mis kõik tahaks naistesse justkui süstida eneseusku, eneseaustust ja enesearmastust ja ülistada naissugu, ükskõik, milline selle konkreetne esindaja ka välja ei näeks.
AGA. Paraku on Dove osa suurest süsteemist, mis on visa muutuma. Dove'i endagi õlul on mõningad patud, mis räägivad risti vastu nende promotud sõnumile: näiteks on mitmes blogis viitatud, et Dove toodab Aasia turule nahka valgendavat deodoranti.
Mõned aastad tagasi pööras Greepeace ka tähelepanu sellele, et Unilever, mille megakontserni Dove kuulub, on üks suurim Indoneesia palmiõli ostjaid, aga seetõttu hävitatakse seal kohutavates kogustes vihmametsi. Greenpeace'i esindajad käisid ka Unileveri juhtidega kohtumas, kes lubasid asja parandada. Aga see kõik toimus 2008. aastal ja Greenpeace'i kodukalt ei leidnud ma infot, kas asi on ka muutunud. Ja paraku-paraku on kõlanud ka väited, et need samad Real Beauty kampaania pildid olid tegelikult photoshopitud. Retušeerimisgeenius Pascal Dangin ütles 2008. aastal New Yorkerile, et tema seda tegi ning et see "oli suur väljakutse teha nii, et kõikide nahk ja nägu näitaksid oma "läbisõitu", kuid et see ei näeks kole välja."
Ja kui vaadata laiemalt, et millised brändid kuuluvad veel Unileveri kontserni ning milliseid sõnumeid nende reklaamid edasi annavad, siis Dove'i heatahtlikkus on kõige selle kõrval vaid meetilk tõrvapotis:
"People see your face first," rõhutab Vaseline'i nahka valgendava kreemi reklaam.
Pond's käsib sul põhimõtteliselt koti pähe tõmmata, kui sul on vistrikud...
...ja ähvardab - küll vaevumärgatavalt, aga tegelikult otseselt -, et mees ei vaata sind enam, kui sa vanaks jääd ja nende kreemi ei kasuta, et seda õudust ära hoida.
Kogu Axe'i reklaamikeel on teada-tuntud oma seksistlikkuse poolest. Siin lihtsalt üks näide:
(Praegu käib Axe/Lynxil kampaania, mille raames korraldatud võistluse 22 võitjat lubavad nad kosmosesse lennutada - ainult et kogu reklaamikeel räägib meestest ja asjaolu, et naiskosmonaudid on ka olemas olnud, on reklaamides ära unustatud.)
Seda loetelu võiks jätkata. Kindlasti leidub Unileveri portfellis ka toite, mis lubavad anda megavähe kaloreid ja sipelgapihta või ongi ainult kaalulangetamiseks mõeldud jne.
Kogu selle sousti juures tekib tahes-tahtmata küsimus, kas Dove'i päris-ilu-kampaania ongi mõeldud ainult näiliseks lohutajaks. Et tegelikult ei usu Unilever absoluutselt sellesse ole-sina-ise-plämasse, aga see on lihtsalt üks geniaalne viis tarbijalojaalsust tekitada ja hoida. Et kui ülejäänud tööstus kritiseerib inimese loomulikku väljanägemist - kortse, vistrikke ja valgest rassist erinevat nahavärvust jne - ning kujutab naisi ullikestest seksikiisudena - siis see üks bränd kutsub nad oma sõbraliku tiiva alla ja ütleb, et te võite küll sellised olla, nagu te olete ja et te tegelikult ei pea kogu aeg endast seksile viitavaid signaale välja saatma, vaid võite valges puuvillases pesus ka käia.
Ühesõnaga - et te võite küll sellised veidrad olla. Sest noh, domineerival väärtuste väljal on Dove'i sõnumid ju tõesti ebanormaalsed ja veidrad. Aga just see töötabki nende kasuks, kuna see aitab neil eristuda. Sest niipea, kui kogu ülejäänud kosmeetikatööstus hakkaks samu väärtusi jagama, ei paistaks Dove enam mitte millegagi silma. Seega mida imet peakski Unileveri teised brändid end muutma, kui nad loovad praegu Dove'ile soodsat fooni ja hoiavad tema müügiargumenti?!
Järelikult võib öelda, et kuigi Dove räägib justkui ülejäänud ilutööstusele risti vastupidist keelt, siis paradoksaalsel kombel keerab ka see bränd tarbija ebakindluse, mille ülejäänud tööstus on tekitanud, oma rahamasinaks. Sest otsides lohutust sõnumitest, mis hõõruvad tarbijale nina alla tema mittevastamist ettedikteeritud ideaalidele, pöördub tarbija just Dove'i poole, kes peavooluga nõus ei ole.
Olgu see Dove nii siiras või silmakirjalik kui tahes - tegelikult huvitab see case on mind eelkõige seetõttu, et see tõestab taas kord, kuidas see, mis on kultuuris normaalsus, on defineerimise küsimus. Kogu reklaamitööstuse inimesed inimesed teavad seda tegelikult väga hästi. Ning järgnev reklaampiltide seeria - olgugi, et natuke silmakirjaliku sõnumi tootja poolt - on kultuuri konstrueerituse kauniks tõestuseks:
Pesureklaamitüdruk eksis kiivriplakatile
Aga jumala loogiline ju, et krossi ja rolleriga sõidetaksegi sellises polüamiidist läbipaistvas lahtise seljaga kostüümis. Nabast allapoole jääv keha ettepoole surutud ja fuck-me-kingad jalas.
Aitäh proua M-ile, ma ei tea, kas ta oma nime tahab avaldada, seepärast ma ei avalda.
Aitäh proua M-ile, ma ei tea, kas ta oma nime tahab avaldada, seepärast ma ei avalda.
"Naistele loodud"
"I need feminism because I'd like to buy technology without the presumption I want it in PINK!"
Briti tudengite ajaleht The Tab lasi noortel naistel ja meestel kirjutada, miks meil endiselt feminismi vaja on. Minu lemmikuks sai just see lause. Sest hiljti möödusin sellisest reklaamist:
Briti tudengite ajaleht The Tab lasi noortel naistel ja meestel kirjutada, miks meil endiselt feminismi vaja on. Minu lemmikuks sai just see lause. Sest hiljti möödusin sellisest reklaamist:
Long story short ehk mu eelmise postituse jätkuks
leidsin Facebookist sellised kümme vastuargumenti geide kooselude seaduslikule registreerimisele.
Pray the gay away* ehk perekonna päästmisaktsioon
Kuigi ma olen seda varem teinud, siis ma üldiselt ei vaevu enam oma aega raiskama igasugu homofoobide appikarjete peale. Need isikud kuulutavad häda ja viletsust kogu tsivilisatsioonile juhul, kui me vähegi aktsepteerime fakti, et nii kümnendik inimpopulatsioonist on samasoolistes suhetes, ning ideed, et ka sellistel inimestel on koht meie ühiskonnas ning õigus eeldada, et ühiskond läbi seadusandluse neid sama inimväärselt kohtleb kui heteroseksuaale.Ma ei näe heteroseksuaalina ning Eesti Vabariigi kodanikuna ühtki põhjust, miks meie riik ei võiks seadusandluses tegeleda samasooliste kooseluga, lihtsustades nende inimeste varaliste suhete reguleerimist ning kaitstes sellistes kooseludes kasvavaid lapsi. Ma ei tunne mitte kuidagi, et see minu õigusi riivab.
See on fakt, et homoseksuaalid on olemas, on alati olnud, et nad astuvad koosellu nagu heteroseksuaalidki ning et nad kasvatavad ka kooselus lapsi, mida tõesti, ei ole nad võimelised omavahel saama, aga ometi nad lapsi saavad ja kasvatavad. Ja kogu selle teema mahavaikimine - "teeme näo, et neid pole olemas" - on kõige silmakirjalikum ja lapsikum asi, mida saab riik teha. Kõik need lesbid ja homod on samasugused maksumaksjad nagu kõik heterod. Ja neil on samamoodi õigus elule, õigus sellele ühiskonnale. Ja nende lastel - ükskõik milline on nende orientatsioon - on samasugused õigused.
Niisiis, ma üldiselt end enam selliste argumentidega väitlemisele ei kuluta, aga kuna aga üks mu blogi lugeja pööras tähelepanu kristlaste kampaaniale "Kaitskem üheskoos perekonda!" ja nende kodulehekülje tekst on üks mõnus demagoogiline kompott - kuhu sisse on pistetud ka sooneutraalsete lasteaedade "probleem" -, siis ma võtan natuke sel teemal kaasa rääkida.
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on oma kodukal esitanud küsimuse: "Millised on homoliikumise eesmärgid ja nn kooseluseaduse tegelikud tagamaad?" ning siis muidugi ise ka sellele vastanud.
Demagoogia algab juba sellest küsimusest endast. Küsimuse sõnastus, eriti aga sõna "tegelikud" kasutamine annab lugejale ootuse, et nüüd kohe paljastatakse selle liikumise salaeesmärgid ja et kindlasti on need midagi kurikavalat. Et asja taga on suur vandenõu.
Järgnevates lõikudes jätkub sama retoorika.
Miks on vaja sellele (kooselu) seadusele vastu seista? Selle pärast, et antud seaduse läbisurumine on osa suuremast protsessist, mille tulemuseks on meie ühiskonna ja selle aluseks olevate kõlbeliste tõekspidamiste radikaalne ümbermuutmine ning põhiliste inimõiguste ja -vabaduste kitsendamine.
Seega - lugejat hirmutatakse, et homodel on käsil suurem protsess, mis ühiskonna kõlbelisi tõekspidamisi muudab. Esitatakse väide, justkui siiani oleks kõik ühiskonna kõlbelised tõekspidamised püsinud muutumatuna. Nüüd on saabunud aga mingi kuri vägi, kes kõik pea peale pöörab.
Ka on visatud õhku väide, et kellegi inimõigusi hakatakse kitsendama. Kuidas seda tehakse, seda pole selgitatud, aga igatahes on midagi hirmsat oodata.
Edasi jätkatakse samasugune hirmutamisega:
Kuigi kooseluseaduse koostajad ja selle toetajad räägivad vaid vajadusest anda täpsem õiguslik regulatsioon inimeste vahelistele suhetele, on seaduse tegelik tähendus ja mõju oluliselt laiem. Esiteks tähendaks selle seaduse vastuvõtmine samast soost isikute kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana ja seeläbi perekonna ühiskonna aluseks oleva institutsiooni tähenduse radikaalset ja meelevaldset ümbermääratlemist, hõlmates sellesse ka loomuvastased suhted. Selline õiguslik tunnustus oleks ka otseseks tunnustuseks homoseksuaalsele eluviisile ja annaks olulise panuse sellele ühiskondliku heakskiidu saavutamisse.
Ja siis jõuab kirjutaja suure "õudsa" tõeni, mis tegelikult küll kordab juba eespool öeldut: Homoliikumise tegelikuks lõpp-eesmärgiks on meie ühiskonna moraalsete hoiakute ja läbi aegade kestnud tõekspidamiste ümberkujundamine.
Homoseksuaale kujutatakse selles tekstis kui mingeid metslasi, kes "meelevaldselt" ja "loomuvastaselt" ühiskonnas asju ümber tahavad muuta. Saabumas on suuremat sorti homomäss.
Aga ma küsiks, kelle loomu vastased need homode suhted siis on? Homoseksuaalidele on homoseksuaalne suhe täiesti loomulik. Loomulikkus ja normaalsus on kultuuriliselt defineeritavad mõisted. Ehk siis tõde selles, mis on loomulik, ei ole tegelikult olemas. Need on kokkuleppelised küsimused.
Näiteks sada aastat tagasi tundus loomuvastane ka see, et naistel võiks valimistel olla hääletamis- ja kandideerimisõigus. Kindlapeale tundus seegi paljudele meestele (ehk isegi naistele) loomuvastane. Täna aga täiesti loomulik ja mõeldamatu, et võiks teisiti olla.
Teisest küljest tähendab sõna "loomulik" ka ju looduslikku. Homoseksuaaliks sünnitakse - seega on see ju loomulik.
Kirjutaja põhipoint on see, et perekonna mõiste defineeritakse ümber. Minu põhiküsimus on aga, et mis siis, kui defineeritakse? So what? Ja siinkohal on kangelasorganisatsioonil vastus varrukast võtta: Kui me traditsioonilise perekonna kaitseks otsustavaid samme ei astu, hakkab homoideoloogia pealetung Eesti ühiskonda radikaalselt ümber kujundama. Sellest ei jää puutumata mitte keegi.
Kuigi kirjutaja lubab, et mitte keegi ei jää "homoideoloogia" - milline kõlav, aga tähendusest tühi väljend - pealetungust mõjutamata, siis järgnevas näidete loetelus ei suutnud ma ühestki punktist leida, kuidas see siis konkreetselt mind mõjutama peaks.
No see selleks, küll nad suudaks mulle ka mõne ohu pea kohale kõlkuma välja mõelda.
Ohtude loetelust paistab silma esimene punkt, mis on ikka korralik demagoogia. Välja on toodud kaks justkui põhjus-tagajärg seoses väidet.
1. Meie lastele hakatakse rääkima homoseksuaalsest eluviisist kui igati tervest ja moraalsest eneseteostuse võimalusest.
Laste mängutoomine on osav võte. Lugeja silme ette tõuseb pilt suuresilmsest nunnust ja kaitsetust põnnist, kellele keegi - umbisikuline tegumood ei paljasta, kes täpselt - räägib, kuidas näiteks kaks onu "seda asja" teevad ja milline tervislik eneseteostus see on. Kohe hakkab jube ju, kui mõelda!
Sellest lausest paistab välja, et lapsi õpetatakse ja õhutatakse homoseksuaalsele eluviisile. Mitte see, et last õpetaks maailma aktsepteerima selle variatiivsuses ning sallima enesest erinevaid inimesi. Või ka iseennast juhul, kui ta sünnib siia ilma homoseksuaalsena.
2. Juba praegu surutakse koolidesse ja lasteaedadesse nn sooneutraalset kasvatust, mille kohaselt on mehelikkus ja naiselikkus väljamõeldised. Selline seksuaalkasvatus muudetakse lastele kohustuslikuks.
Ja nüüd tuuakse mängu teema, mis on paljuski seotud hoopis heteroseksuaalsete suhetega. Aga see sooneutraalsuse värk tundub ju mingi veider asi ning võimaldab vett sogada. Esimeses lauses asub lugupeet kirjutaja ümber lükkama väidet, mida on ühel või teisel moel tõestanud kümned teadlased - et sugu on sotsiaalselt konstrueeritud (bioloogiline pool on ka, aga naiselikkus ja mehelikkus on sotsiaalselt omandatud). Ta otseselt ei lükka seda väidet ümber, vaid esitab lause sellisel kujul, et lugeja ütleks: "No mida hekki - naiselikkus ja väljamõeldis! Ei saa olla."
Ja parim hirmutamine on muidugi väide mingist kohustuslikust kasvatusest. Ma tahaks näha seda, kuidas õpetaja või kasvataja lapsele käratab: "Käitu sooneutraalselt!" Äkki on sooneutraalsuse lähtekoht ikka see, et praegune traditsiooniline kasvatus seab kohustuslikud piirid "õigeks" meheks ja naiseks kasvamisele? Ja sooneutraalsuse poole püüdlemine püüab austada ja toetada inimese vaba tahet.
Kiriklik organisatsioon püüab siin sooneutraalsuse poole püüdlevat kasvatust näidata endale omase "käsi ja karista" kasvatusmeetodi kaudu, kuigi sooneutraalsuse alustalaks on pigem lähumine inimese vabaksolemisest ja vabast tahtest.
Siinkohal soovivad "perekonna päästjad" viidata oma jutuga ehk ka väitele, et sooneutraalse kasvatusega soodustatakse homoks kasvamist või et homoperekondades kasvavatest lastest saavad homod.
Homoseksuaalseks aga ju sünnitakse. Nett on samuti täis viiteid uuringutele, mis kinnitavad, et homoseksuaalsete vanematega kasvanud lastest on sama palju heteroid ja homosid kui ka heteroseksuaalsetes peres kasvanutest. Pealegi kui sellise väitega lagedale tulla, siis tekib küsimus, et kuidas heterote peredesse siis ikka ka homoseksuaale sünnib, kui neil seal mehelikkuse ja naiselikkusega kõik n-ö korras on.
Lõpetuseks. Selle sihtasutuse kristlased jutlustavad kõlbelisusest ja moraalist, mis on justkui pikalt-pikalt ühtmoodi olnud, olleks ühiskonna alustalaks. Mina ei tea, millises ühiskonnas nad elavad. Moraalsus ja kõlbelisus on ajas väga palju muutunud. Kunagi oli ka vallaslapse saamine suur katastroof, täna on üksikvanemad aktsepteeritud "nähtus". Ometi nad ju ka kasvatavad lapsi justkui "loomuvastaselt" - üks sugupool on peres esindamata.
Ja eelkõige ei saa ma aru, millest all the fuss selle abielu tähenduse muutumise ümber (kuigi praegu ju tegelikult abiellumisest ei räägitagi, aga nagu me lugesime, siis see on see jube lõpp-eesmärk). Juriidilises mõttes on abielu varaliste suhete reguleerimine. Sümboolses mõttes on see inimestevaheline truuduse ja teineteise toetamise tõotus. Mis vahet seal on, mis soost inimesed neid asju oma elus reguleerida tahavad? Need inimesed on koos vabatahtlikult.
Ja veel: kristlased väidavad, et homoseksuaalid tahavad perekonna tähendust radikaalselt ümber kujundada. See on taas odav demagoogia. Geikooselude seadustega reguleerimine ainult laiendab, mitte ei kujunda radikaalselt ümber perekonna täiendust.
Ja ma ikka üldse ei saa aru, et kui kristlus räägib sallimisest ja leplikkusest, siis kus on need väärtused homoseksuaalsuse käsitlemise juures.
* See postitus on ühtlasti pühendatud ka Erki Noolele. Andku jumal talle jõudu geide minema-ravimises ja ärapalvetamises. Tema ju arvab, et see on võimalik.
Tallinna lennujaamas
Inimeste fantaasial pole ikka piire! Näiteks välja mõeldes uusi ikoone, mis eristaksid naistele ja meestele mõeldud WC-sid. Aga kuhugi jääb fantaasia ikka pidama - nimelt sooliste stereotüüpide juurde. Võib ju öelda küll, et need Tallinna lennujaama WC-märgid on mõnes mõttes nagu uudsed. Kindlapeale aitavad need näiteks ameeriklastel paremini aru saada, millisesse tualetti nad peaksid sisenema (üks mu tuttav meessoost ameeriklane tahtis näiteks Kumus minna naiste poolele, kuna ta ei olnud kunagi näinud WC-del seda kolmnurkade süsteemi).
Aga samas teeb kurvaks, et naistele on peale seeliku riputatud külge ka süda. Südamega mõtlemine, emotsionaalsus ja kõik need muud pehmed väärtused.
Mehed aga... no nemad on puht ratsionaalsed olendid. Neil on mõttes ainult business. Või mida muud tähistab lips.
Miks ei oleks võinud mõlema märgi puhul kinkida nendele inimestele südant - sümboliseerimaks, et olenemata nendest kriipsujukudest on nagu ikkagi inimesed? Tähistavad inimesi, kellel hing sees. Nii oleks ju saanud ka inimeste nunnu-meetrile apelleerida ja omamoodi uudselt läheneda igavale WC märgile.
Või kui mehele taheti hirmsasti lipsu kaela riputada, siis miks ei oleks naisel võinud olla kaelas rätik või rinnas pross. Oleks ka olnud parem.
Aga noh, ei tea, äkki põhineb kujutatu mingil suurel statistikal ja seal näidatakse lennujaama keskmist reisijat - et kõige tihedamini lendavad mehed, kes lähevad äri ajama, ja naised, kes on mõne riigi love refugee´d.
Mäng on väikese inimese töö
Mängides laps õpib tundma maailma, kuhu ta on sündinud. Ja esimeste eluaastate jooksul õpetatakse lapsele ka selgeks, et see maailm on jaotatud kaheks - poisteks ja tüdrukuteks. Ning et poistel ja tüdrukutel on siin elus erinevad rollid täita. Rolle õppides annavad täiskasvanud lastele kätte siis näiteks selliseid mängukomplekte, mis ma ühest tavalisest Tallinna kesklinna mänguasjapoest leidsin.
Tüdrukud. Neid õpetatakse tegelema välimusega. Esmalt teiste - nukkude - ja siis iseenda omaga. Tooted on ilmselgelt suunatud ainult tüdrukutele.
Poisi. Nemad on tegutsejad. Nemad võitlevad ja tegelevad detektiivitööga. See, et tüdrukud võiksid ihaldada omale veepüssi või olla väikesed Miss Marpleid, on juba pakendite kujundusega välistatud.
Ka mängudes, kus endale võetakse konkreetsem roll, pakuvad mänguasjapoed kindlalt raamistatud kostüüme, mis eristavad tüdrukut ja poiste maailmu. Poisid on autod (taaskord viide aktiivsele tegevusele, seiklustele) ja tüdrukud mitte lihtsalt (passiivsed, ilulevad) Minnie-hiired, vaid hiired, kes on otsapidi ka Walt Disney printsessid.
Ma pole kunagi aru saanud ja ei hakka ka aru saama, misjaoks on kohe poodi sisenedes vaja poisid ja tüdrukud saata poe eri otstesse. Eelmised pildid on ühest teisest mänguasjade poest, aga siin on pilt Tallinna Kaubamaja uuest lasteosakonnast. Rüütlite rada ja printsesside allee (viimase lõpus ootab juuksur). Nii ilmal ja kitš ei saa olla!
Jelena
See võib ju nii näida, et fotopangast valitakse välja küllaltki juhuslik pilt. Olgu, päris juhuslikkusest rääkida ei saa. Õigemini et valitakse välja mõni pilt, mis püüab pilku ja kutsub artiklit lugema. Aga minu meelest on alatu, kui fotograafid apelleerivad vaataja nn tungidele ja asetavad spordifotol fookusesse naissportlase jalgevahe. Miks on vaja niimoodi inimest alandada?
Tellimine:
Postitused (Atom)
