Stiilse tüdruku bikiinipiirkond

Stiilse tüdruku bikiinipiirkond peab olema sile ja glamuurne, seda nõuab nii mood kui ka mehed ning kui Te olete kompleksivaba inimene, siis see teema on Teie jaoks eriti aktuaalne. Tundke ennast kindlana ja ihaldatuna.

Niimoodi kutsub sind karvadest vabanema Silkyway laserepilatsiooni kabinet. Kustub või peletab eemale? Minu puhul viimast. Aga selliseid tekste lugedes saab vähemalt naerda. On juba tükk aega saanud (ja natuke kurvastada). Igatahes on mul tekkinud idee koguma hakata just sellist infot, mis räägib meist - poistest ja tüdrukutest, noormeestest ja neidudest, naistest ja meestest ning kõigest sinna vahepeale jäävast.
Siia blogisse hakkan koguma jutte, lauseid, pilte, videosid, mis püüavad meile öelda, millised me olema peaksime. Õigemini - millised me olla "tohime" ja millised mitte. Selliseid sõnumeid on meie ümber uskumatult palju ja kohtades, kus me neid oodatagi ei oska. Aga mis kõige tähtsam - sellised sõnumid ei sünni iseenesest, ei kuku taevast ega tule lambist, vaid need on alati kellegi poolt loodud. Need sõnumid on oma loojale kasulikud. Need sõnumid toodavad võimu.
Ühest küljest on ju tore, kui keegi kuskil väidab, et omab võluvitsa, muudab sind nii stiilseks, et isegi sinu bikiinipiirkond seda on (ja mis veel toredam - kõik sinu pükstes või seeliku all peituv võib olla ka glamuurne!). Teisalt teeb aga kurvaks, kui elus ongi ainult üksainus võimalus, kuidas saada enesekindlaks ja ihaldatuks. Ning sealsamas jätab kõneleja ihaldusväärsuse ja enesekindluse mängust välja kõik need, kes enam vanuse poolest tüdruku nimetust ei kanna. Aga mis kõige kurvem: kõneleja käsib seda kõike teha seepärast, et seda MOOD ja MEHED nõuavad. Kas mood kukub taevast ja mehed sünnivad siia ilma teades, et iga ihukarv naise kehal on jälestust tekitav ja need peavad kindlasti to turn them off? Ei, meie väärtused (nagu näiteks mood!) on meie endi, inimeste, loodud. Meie nägemus ilust on elu jooksul teiste inimeste käest õpitud ja seda õpetame me ise teistele.
Sellest kõigest ma siin tahangi kirjutada. Sest ainult siis, kui me suudame selliseid sõnumeid läbi näha ja lahti harutada, võime me pöörata need enda kasuks. Siis suudame me nende üle isegi naerda ja vastuargumente leida. Või sõnumiga hoopis nõustuda, teades, et see on meie enda vaba valik.
Ja olgu ennatlikult öeldud, et mind ei innusta selleks kõigeks viha ilu-, meelelahutus- või pornotööstuse vastu, ei viha vastassoo suunas ega mõne oma eraelulise trauma väljaelamine. Mind motiveerib mängu ilu. Sellest ka blogi muretu nimi - murumängud - ning need rõõmsameelsed tüdrukud päisel hullamas.
Kuid kui meenutada, millise sõnapaariga koos on murumängud väljendiks kinnistunud, võib avastada, et selle lustliku nime taga on veel midagi...