Mäng on väikese inimese töö


Mängides laps õpib tundma maailma, kuhu ta on sündinud. Ja esimeste eluaastate jooksul õpetatakse lapsele ka selgeks, et see maailm on jaotatud kaheks - poisteks ja tüdrukuteks. Ning et poistel ja tüdrukutel on siin elus erinevad rollid täita. Rolle õppides annavad täiskasvanud lastele kätte siis näiteks selliseid mängukomplekte, mis ma ühest tavalisest Tallinna kesklinna mänguasjapoest leidsin.
Tüdrukud. Neid õpetatakse tegelema välimusega. Esmalt teiste - nukkude - ja siis iseenda omaga. Tooted on ilmselgelt suunatud ainult tüdrukutele.



 Poisi. Nemad on tegutsejad. Nemad võitlevad ja tegelevad detektiivitööga. See, et tüdrukud võiksid ihaldada omale veepüssi või olla väikesed Miss Marpleid, on juba pakendite kujundusega välistatud.





Ka mängudes, kus endale võetakse konkreetsem roll, pakuvad mänguasjapoed kindlalt raamistatud kostüüme, mis eristavad tüdrukut ja poiste maailmu. Poisid on autod (taaskord viide aktiivsele tegevusele, seiklustele) ja tüdrukud mitte lihtsalt (passiivsed, ilulevad) Minnie-hiired, vaid hiired, kes on otsapidi ka Walt Disney printsessid.

Ma pole kunagi aru saanud ja ei hakka ka aru saama, misjaoks on kohe poodi sisenedes vaja poisid ja tüdrukud saata poe eri otstesse. Eelmised pildid on ühest teisest mänguasjade poest, aga siin on pilt Tallinna Kaubamaja uuest lasteosakonnast. Rüütlite rada ja printsesside allee (viimase lõpus ootab juuksur). Nii ilmal ja kitš ei saa olla!

Jelena

See võib ju nii näida, et fotopangast valitakse välja küllaltki juhuslik pilt. Olgu, päris juhuslikkusest rääkida ei saa. Õigemini et valitakse välja mõni pilt, mis püüab pilku ja kutsub artiklit lugema. Aga minu meelest on alatu, kui fotograafid apelleerivad vaataja nn tungidele ja asetavad spordifotol fookusesse naissportlase jalgevahe. Miks on vaja niimoodi inimest alandada? 

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...