nad on paksuks läinud.
Postimees oli teinud temaga intervjuu. Ei tea, mis oli esialgne motiiv temaga rääkimiseks, aga igatahes otsustas ajakirjanik Linda Pärn lugu konstrueerides panna fookusesse selle asjaolu, et Käsper "on märganud, et naiste rõivanumbrid lähevad aastatega järjest suuremaks."
Okei, see teema võib-olla sobikski sinna Naine24, kus Postimees selle avaldas, aga sealt korjasid selle üles ka teised väljaanded. Iseenesestki mõista tegi seda Õhtuleht - seal ju ilmuvad pidevalt lood nagu "Katie Holmesil on tõeliselt niru rinnapartii". Kui ma ei eksi, siis nende paberlehes ilmus ka mingi Eesti naiste kaalu teemaline lugu. Nägin lehte läbilapates ainult pealkirja ja pilti, kus täiesti normaalses kaalus tüdruk, mitte naine, oli pandud imekitsastesse teksadesse, mida ta kinni üritas lukust tõmmata.
Õhtuleht Õhtuleheks, aga mulle üllatuslikult on ka maksumaksja raha eest töötava ERRi uudisteportaali toimetaja Oliver Kahu pidanud vajalikuks sel teemal ümberjutustuse teha. Vähe sellest, Eesti Ekspressi meelest oli teema nii oluline, et oma sellenädalase lehe Piits/Präänik/Ylös/Alas/Guud/Bääd rubriigis kirjutasid nad järgmiselt:
Bääd: PRISKUSE VOHAMINE Eesti naised käivad Põhjamaa sookaaslastega üht sammu, muutuvad aina lopsakamaks ja ostavad poest üha suuremaid rõivaid. Meenutame, et "paks laps, ilus laps" täiskasvanueas enam ei kehti!
Ühesõnaga Eesti meediaportaalid tekitasid täieliku meediapaanika, mille keskmes oli Eesti naise keha.
Aga küsiks õige korra, et mis oli selle teema uudisväärtus. Uudisväärtus on sündmuse see külg või aspekt, mille põhjal otsustab ajakirjanik, et see sündmus/teema on ajakirjanduse tähelepanu väärt.
"Uudise käsiraamatu" - ajakirjandustudengite ühe olulisema raamatu - autor Tiit Hennoste ütleb, et uudisväärtuse taustaks on kaks olulist arusaama:
- uudised on mõeldud lugejatele ja peavad vastama neile küsimustele, mis lugejal maailma kohta tekivad;
- uudised peavad lähtuma lugejate ja laiemalt ühiskonna huvidest ("Uudise käsiraamat", lk 29).
Huvi ei tähenda siinkohal mingit huviala või hobi, vähemalt reeglina mitte, vaid pigem eesmärke elus.
Uudisväärtust hinnatakse järgmise seitsme kriteeriumi järgi:
- mõjukus
- ebatavalisus/ootamatus/ülivõrdelisus
- prominentsus (tuntud, mõjukad inimesed on sündmusega seotud)
- konflikt
- sündmuse lähedus lugejale (nii füüsiliselt kui psüühiliselt)
- värskus
- päevakajalisus
Vaatame nüüd antud teemat uudisväärtuslikkuse külje pealt ja küsime, kas antud teema kajastamine oli põhjendatud. Ja millisest ühiskondlikust huvist see teema lähtus.
Kui vaadata uudisväärtusi, siis ainsana võiks see teema olla väärtuslik võib-olla seetõttu, et teema - kehakaal ja rõivad - on lugeja jaoks psüühiliselt lähedased. Võib-olla on tal endal raskusi sobivate rõivaste leidmisega. Võib-olla on ta ise mõelnud palju sellele, kuidas kaalus alla võtta.
Aga siin on oluline nüanss see, et ajakirjanik mitte ainult ei püüa aimata lugejale kordaminevaid teemasid ja neile oma artiklitega vastata - see on argument, millele meelelahutusmeedia alati apelleerib, öeldes, et me ju pakume rahvale seda, mida rahvas ise on küsinud - vaid ajakirjanik on ka ise selle olulisuse tootja ja õpetaja. Ajakirjandusel on ühe sotsialiseerimisagendina - reeglite, rollide ja väärtuste õpetajana - võim inimestele mõni teema oluliseks lähedaseks muuta. Kinnitada mõnda arusaama, õhutada sellest rääkima.
Mida Eesti meedia "tarkpead" hapukurgihooaja lõpuakordina tegid, oli see, et taastoodeti arusaama sellest, et meie naiste kehadega toimuv on uudisväärtuslik teema. On väärt kõneainet, kas meie naised kannavad 38 või nüüd juba nr 40 riideid.
Kui teised väljaanded pealtnäha raporteerisid vaid numbrimuutusest, andmata hinnangut, kas see on hea või halb muutus, siis Eesti Ekspress lisas siia juurde hinnangu, noomituse: "tuletame meelde!", et paksuks ei tohi minna, see on kole. Jah, just koledusest räägiti, mitte tervislikkusest.
Kui ma ütlesin, et teised väljaanded jäid neutraalseks vaid pealtnäha, siis pidasin silmas seda, et peidetud kujul sisaldas antud teema meediatähelepanu alla tõstmine juba ise negatiivset hinnangut. See muutus naise keha juures oli piisavalt konfliktne (veel üks uudiskriteerium), et vääriks n-ö trükimusta.
Eraldi teema on siinjuures soolisuse küsimus. "Tuletame meelde", et kogu lugu rääkis ju ainult naistest. Pani süü naiste õlule. Just naise, ja mitte mehe, kehaga toimuv oli luubi all. Kogu meelelahutusmeedia on ju täis "uudiseid", mis kajastavad seda, kuidas mõni naine oma kehaga midagi tegi, tema keha kuidagi muutus või ta oma keha mingil moel näitas. Naise kehast endast on saanud meediasündmus ja mida muud see tähendab, kui et taastoodetakse arusaama naisest kui dekoratiivsest objektist.
Muide, proua Marika vist peabki oma kliente asjadeks. Ajakirjanikule ütleb ta: "See on üleüldine trend, et põhjamaa inimesed on kasvanud - enne olid väiksemad nii rinnaümbermõõdult kui muudelt gabariitidelt." Kas gabariitidest ei räägita mitte enamasti autode ja muude masinate juures?
Tiit Hennoste kirjutab veel oma õpik/raamatus (lk 55), et uudiste valimise üks probleeme Eesti meedias on see, et lehed arvestavad uudiste valikul üha enam internetimeediale olulise kommenteerimisväärtusega, mis tähendab, et valitakse uudiseid, mis tooksid võimalikult palju kommentaare: sündmus ärritab, sündmuses on vastuolu lugejate eelarvamustega, see apelleerib emotsioonidele jne. Ja millel muul see teemavalik mängiski - loodeti, et inimesed, kes kannavad samasugust ideoloogiat nagu Ekspressi tarkpea, kes pidas olulisust paksus hukka mõista, hakkavad kommentaariumides emotsioonitsema.
Aga tuleme nüüd üldisema küsimuse, ühiskondliku huvi juurde. Mis võiks olla antud teema juures üldisem nurk, mis näitaks, et see on oluline paljudele ühiskonnaliikmetele? Kui teemast oleks räägitud näiteks rahvastiku rasvumise nurga alt, siis võiks siin näha mingit avalikku huvi. Et ohus on meie kui ühiskonna tervis, võib-olla tõuseb tervishoiusüsteemis tulevikus vajadus enam tegeleda ülekaalulisusest tulenevate probleemidega, mis tähendab, et me peame koolitama rohkem selle valdkonna spetsialiste ja andma kaaluküsimustega tegelejatele rohkem raha.
Siinkohal peame vaatama aga ajakirjaniku allikavalikut. Antud "uudise" allikaks ei olnud arst või uurija, vaid kõigest ühe poe müüja. Tema jutu põhjal ei saa mingeid järeldusi teha Eesti naiste rasvumise või mitterasvumise kohta. Olen surmkindel, et mõni treener võiks rääkida, et Eesti naised on hoopis hakanud tunduvalt rohkem oma tervise eest hoolitsema. Ja see teema sealt loost puudubki, seega puudub uudisloo ühiskondlik huvi.
Mõnes mõttes tundub isegi, et Kaubamaja tegi oma mainele antud teemapüstitusega kahju. Mina küll ei taha sinna minna rõivaid valima, teades et müüja läheb pärast kuskile üldistusi tegema teemal, et tema on pannud tähele - NB! Ka siin ei toetu ta kaubamaja müüginumbritele, vaid oma muljele - , et naised ostavad suuremaid rõivaid. Miks nad võtavad oma klientide kehi kirjeldada ja arvustada?
Üks asi on ajakirjaniku poolne fookuse valik loole. Aga miks üldse pidas proua Marika oluliseks riiete numbriteemast ajakirjanikule rääkida? Miks pidas ta seda asjaolu väärtuslikuks? Raske uskuda, et ta tahtis selle jutuga kuidagi naisi kiita, vaid pigem vastupidi.
Kahtlen sügavalt, kas sellest jutust vähimatki üldistust Eesti naiste kehakaalu kohta üldse teha saaks. Pika guugeldamise peale leian antud teema kohta ühe uudise versiooni, kus toetutakse ka Tervise Arengu Instituudi statistikale, nagu oleks 45% Eesti naistest ülekaalulised või rasvunud. Samas märgitakse ka, et Soome uuringut meie kohta väidavad muud. Samas pole öeldud, kas see number on siis aastatega kasvanud. Aga sellest piisab, et Ekspress võiks väita, et priskus VOHAB Eestis.
PS See arst.ee lehekülg, mis selle statistikanumbri avaldab, on uudisele juurde pannud sellise foto (vt paremal) ikka päris rasvunud inimesest, kelle pekk on muidugi rõhutatult kitsaste teksadega veel esile tõstetud. Jääb mulje, et 45% naisi justkui oleksidki selliste mõõtmetega.
Siinkohal tahaks n-ö krediiti anda hoopis Õhtulehe kommentaatoritele. Ma ei viitsinud üldiselt nende selleteemaliste lugude kommentaare lugeda, aga kiire pilguheit Õhtulehe esimestele kommentaaridele oli positiivselt üllatav: selle asemel, et "rasvuvat Eesti naissugu" sõimata, rääkisid kommentaatorid sellest, et rõivanumbrid võivad olla aastatega muutunud, igal tootjal on oma mõõdud ja keegi ütles, et alles pool aastat tagasi kirjutati, et oleme maailma kõhnemad.
Ma usun ka, et hoopis rõivasuuruste erinevustesse on koer maetud. Ja kui ka ei ole, kui meie naised on tõepoolest aastatega paksemaks läinud, siis tuleb sellest rääkida tervisespetsialistide mitte poemüüjatega. Ja tuleb rääkida nii meestest kui naistest, rahvastiku tervisest tervikuna, mitte ainult esitleda seda ühe sugupoole juures olulise teemana. Ja tuleb rääkida mitte ilu, vaid tervise diskursuses.
