Viimase paari nädala jooksul olen märganud, et Facebookis koguvad populaarsust quizid nagu "Where should you be living?", "What music best suits your personality?", "What does your birthday say about you?". Neile sekka ka veidi sürrimaid quize nagu "What car/city/language are you?" või siis selliseid, mille tähendusest ma pole aru saanud: "ke personaggio di puffi?" või "Che Fumetto Sei?" Mõned neiud on läbinud ka testi teemal "WHICH SEXY LADY ARE YOU?", mis huvitaval kombel ei ole aga olnud nii populaarne kui enese mõne keelena määratlemine, kuigi juba pealkiri tõotab, et seksikas oled sa nii või naa. Ja siis mõned ironiseerijad on postitanud mõtte nagu: "I would salute anyone who comes up with a "What quiz are you?" quiz." Ja täna hommikul sain ühelt sõbralt veel Facebooki kaudu nimekirja tema kolmest asjast. Kolm kohta, kus ta on käinud, kolm, kuhu tahaks minna, kolm teleseriaali, mida vaatad, kolm lemmiklooma, mis sul on olnud jne jne. Ülesandeks andis ta samasugune listi enda kohta koostada ja saata sõpradele, kes seda siis omakorda teeksid. "and please do not spoil the fun," ütles sõber.Kas just kokkusattumusena, aga igatahes juhtusin täna lugema Louisville´i Ülikooli professor Bronwyn Williamsi artiklit "What South Park Character Are You?: Popular Culture, Literacy, and Online Performances of Identity", kus autor uurib, kuidas noored esitlevad end virtuaalvõrgustikes nagu Facebook ja MySpace ning nende identifitseerimise seotusest poppkultuuriga.
Üks huvitavaimaid mõtteid Williamsi tööst on see, et sellised veebiküljed annavad meile ette mallid, kuidas ennast teistele oma konto kaudu esitleda (representeerida). Nii Facebookis, aga ka näiteks Orkutis, on kindlad lahtrid, mis tuleb sul täita (või täitmata jätta). Ja need teemad, mille kohta sinult küsitakse, puudutavad eelkõige poppkultuuri. Williams toob siin näidetena, kuidas noored identifitseerivad end muusika ja teleseriaalide kaudu, aga ka näiteks lisavad oma lehele application´i tulemusega testist "Milline South Parki tegelane sa oled?" Ta väidab, et isegi kui neil lehekülgedel küsitakse sinu poliitiliste või religioossete veendumuste kohta, siis enamjaolt jätavad inimesed neile vastamata. Seega jäävadki alles ainult mängulised teemad, nagu see, millist muusikat või multifilme sa tarbid.
Ma ei tahaks nõustuda, et tõsiste teemade kaudu end nendes virtuaalvõrgustikes üldse avada ei saa. Võivad ju lemmikfilmide või -raamatute loetelud koosneda väärtteostest, aga selge on, et pigem on tegemist meelelahutuslike saitidega. Üheks eredaks näiteks selle kohta, et inimesed tajuvad nende veebikülgede n-ö ootust näidata end "life is fun!" loosungi kaudu, on vahetustudengite käitumine, mis järgib üle maailma üht mustrit. Õhtuti pidudel käies tehakse teineteisest säravnaerusuiseid või purupurjus pilte, mis järgmisel hommikul veebi üles pannakse, ise samal ajal peokaaslaste piltidele kommentaare "küll oli crazy pidu" lisades.
Williams märgib veel, et need leheküljed ei sisalda kunagi küsimusi nagu näiteks "Mis on sinu jaoks praegu kõige põletavam ühiskondlik teema?" vms. Selliste teemade lisamise ettepanek naerdaks ilmselt arendajate poolt välja.
Siit jõuamegi olulise järelduseni, et sotisaalsete võrgustike mallid (need mida inglise k nimetatakse templates) lasevad inimestel end identifitseerida ainult piiratud kujul. Inimesed riputavad endast ainult ilusaimad pildid välja, vestlevad ainult pealiskaudsetel teemadel, teevad teste, mis ei näita nende kohta tegelikult mitte midagi (ja on vaid nipiks, et sa sellel saidil aina rohkem aega veedaksid, et neid numbreid ja klikke siis reklaamiandjale esitleda).
Ühest küljest ongi inimesele meelelahutust vaja. Miks mitte teada saada, milline auto ma oleksin. Aga selle teada saamiseks võin ma ka tänaval möödasõitvatest autodest näiteks seitsmenda endasuguseks nimetada, ja selles on sama palju tõtt kui Facebooki testis.
Mis ma tahan öelda, on see, et sellised leheküljed etteantud küsimustega õpetavad meid ainult piiratult mõtlema. Miks mul peab olema just kolm teleseriaali või kolm kodulooma? Või äkki olen ma imelik, et ma kolme seriaali ei vaatagi?
Mulle meenub siinkohal, kuidas ma pubekana naisteajakirjade maailmas esimesi samme tehes lugesin neid rubriike, kus mõnelt naised küsiti, milline mehetüüp talle enim meele järgi on. Kuigi mul endal vastassugupoolega lähimaid kokkupuuteid veel polnud, püüdsin minagi piirid paika panna - nii, mulle meeldivad ainult sellised ja sellised poisid. Kuni ühel päeval ühest järjekordsest ajakirjast lugesin kellegi vastust: "Mulle ei meeldi selline tüüpideks liigitamine. Ma tahan olla maailmale avatud." Ja sellest ajast saati olen minagi püüdnud mõelda, et iga inimene on erakordne, ja need vastassoo esindajad, kes on mulle aastate jooksul sümpatiseerinud, on olnud ka täiesti erinevad. Kuigi jah, võib-olla oleks elu lihtsam olnud, kui oleksin kõigilt esmalt teada saanud, mis South Parki tegelane ta on.
