Murumängud

Naiste esindatus Oscari-filmides

2012-02-28T10:42:00.002+02:00

Kalju Komissarov on kunagi öelnud, et selleks, et kuus meest saaksid teatrilaval omi asju ajada, on vaja üht naist. Seega teatrirollide suhe kahe soo vahel on üks kuuele. Aga kuidas on kinoga? See video annab vastuse Oscari-filmide ja Hollywoodi näitel.

2012-02-02T12:55:00.002+02:00

Kui Eesti juhtiv majandusleht otsib oma meeskonda peaga töötajat projektijuhi ametikohale, siis juuresoleval illustreerival pildil on prillidega noormees, kes hoiab käega peast kinni ja naeratab targasti – tähelepanu mees mõtleb! Kui samas kõrval olevas töökuulutuses otsib sama väljaanne peaga töötajat telemarketingi konsultandiks, siis pildil on kujutatud preilikest, kelle olulisemaks pea küljes olevaks töövahendiks on kõrv ja libe keel. Alateadlikult antakse mõista, et mõtlemist vajavasse juhi ametisse sobiks paremini meesterahvas ja telefoni vastu võtma pigem naisterahvas.

Marek Reinaasilt hea ülevaade mitte nii lihtsasti märgatavast ja võib-olla mittetahtlikustki diskrimineerimisest töökuulutustes.

Kes Tallinnas, see vaadaku näiteks Eesti Energia klienditeenindajate reklaame trammipeatustes jm.

My skin feels like plastic!

2012-01-11T14:27:00.001+02:00

Fotoshop by Adobé from Jesse Rosten on Vimeo.
Vauvaviuva! Mina olen ka täiesti seda meelt, et just huumor aitab meil saada üle ma-pean-olema-selline kompleksidest ja aita meil õppida end armastama. 10 punkti sellele videole.

Külalispostitus: Anne jõulukaart

2012-01-02T13:36:00.000+02:00

2012. aasta minu blogis avab külalispostitus. Autor eelistas anonüümseks jääda.

http://naistemaailm.ee/anne_ja_stiili_joulukaart

Hiljuti saadeti mulle näha ajakirja Anne ja Stiil jõulukaart. Ausalt öeldes tekitas see minus segadust. Hea küll, ma saan aru, et naisteajakiri, aga kas tõesti peab oma lugejale häid jõule soovima anorektlisie prostituudi abil?
Ma olen siiani aru saanud, et A&S peaks pigem nagu olema naisele, kes on progressiivne, iseseisev ja edukas. Sellelt fotolt aga vaatab vastu odava (võiks isegi öelda, et võika) meigiga anorektik, kes näib olevat narkouimas (vaata vaid neid silmi, kaine inimese muljet ta küll ei jäta!) ja kelle käed on vööga kinni köidetud. Kas ajakiri üritab oma lugejatele edastada sõnumit, et naised peaksid teadma, mis on nende koht? Pead olema nii kõhn, et puusaluud paistavad kaugele? Lisaks riietu nagu lits, tõmba end pilve ja lase rihmaga kinni siduda, et teistel (ilmselt siis meestel?) oleks võimalik sinu üle kergesti domineerida?
Mulle kui naisele mõjub see jõulukaart alandavana. Eriti, kuna selle levitajaks on naistele mõeldud ajakiri.

P.S. kui ma küsisin arvamust ühelt naiselt, kelle tööks on teisi inimesi riietada, arvas tema, et ma lihtsalt ei saa aru, mis on stiil. Ma ei teagi, ilmselt on tal õigus ja tuleb lihtsalt möönda, et maitsed on erinevad ning nende üle ei vaielda.

Mida teie arvate? (See küsimus kõlab täiega elu24-likult, aga mind/meid päriselt ka huvitaks.)

Lapsed, häid jõule! Ja õppige soorollid selgeks.

2011-12-24T08:00:00.000+02:00

Ausalt öeldes pidin pikali kukkuma, kui sõber Mihkli juures tema korteriomaniku nimele saabunud Anttila avanud olin.
No vaadake seda poissi. No vaadake ometi! Milline jõuline asend - jalad harkis, julgelt ettepoole kummarduv ja otse kaamerasse vaatav. Tagasihoidlik, ilma hammasteta naeratus. Vasakul alumisel pildil käed taskus poos, mis tuttav nii paljudelt täiskasvanud modellidega reklaampiltidelt. Ja samasugune maskuliinne käes taskus kutt ka järgmisel leheküljel (üleval paremal nurgas).
Kui vanad need poisid võivad olla? See ülikonnas ehk 11? Ma ei usu, et tal häälemurretki olnud on, aga "õiged" meeste kehahoiakud on talle selgeks saanud.
Seevastu tütarlaps tema kõval - kellele kõrged kontsad alla pandud - naeratab kaamerasse märksa malbemalt. Vaadake ta käsi. Ta hoiab oma sõrmi hellemalt-graatsilisemalt koos, kui ülikonnas poiss. Kui tal taskud oleks, siis loomulikult oleks täiesti välistatud, et ta käed peokleidi taskusse paneks. See ei ole ju viisakas. Ühele tüdrukule.
Soorollide selgeks õppimine ja õpetamine algab aga juba märksa väiksemate laste puhul. Mitmed reklaamide uurijad on pannud tähele, kuidas poisid on reklaampiltidel alati aktiivses tegevuses või jõulisemas asendis, tüdrukud aga passiivsetes poosides.
Anttila geeniused on ka oma lapsmodellide puhul samu koode kasutanud. Käed taskus poisikesest ma juba rääkisin. Aga vaadake neid tüdrukuid. Kas saab veel ingellikum olla, kui nemad!?
Samamoodi pesu ja ööriiete lehtedel. Poiss kiikab, autopildiga pidžaama seljas, kaugusesse - valmis seiklusteks. Teise pildi peal on action juba käimas - kutt tulistab meid.
Aga mida teevad tüdrukud? Tüdrukud on passiivsemas asendis ja justkui enesekaitseks on voodi jaluts nende ees. Rääkimata sellest, et neil on muidugi soospetsiifilistes värvides ja tegelastega pidžaamad seljas (sugudele n-ö sobilikest värvidest kirjutasin siin).
Aga kas teile mitte ei tundu, et see tüdrukon vastikult - ütleksin isegi, et perversselt - seksuaalsesse poosi pandud? Miks ta niimoodi põlvitab? Miks tema on voodi äärel, aga poiss mitte? Ma keeldun uskumast, et see on juhuslik. Isegi kui piltide autorid seda väidaksid. Sest juhuslik on ta vaid sedavõrd, kuivõrd need visuaalid tunduvad sugudele "omased" ja "loomulikud".
Mina nende laste asemel ei sooviks jõuluvanalt sel aastal mitte auto- või printsessipidžaamat, vaid intelligentsemaid ja avatuma meelega täiskasvanud inimesi enda ümber.

Ja sedasama täiskasvanuile endile ka.

Häid pühi!

Ivo Rull menukirjanike kehadest

2011-12-19T16:49:00.000+02:00

Menukirjanike tüüpiline turundusnipp on enne järjekordse raamatu ilmumist tõmmata meelelahutusmeedia tähelepanu eeskätt oma kehale – ja seda paljastavale, katvale, täitvale kui läbistavale. Kui poseerida seltskonnakroonikas, käia jutusaadetes ning lahata suhteportaalis oma eraelu, siis pööbel ostab ka uudisteose. Ilma irooniata, nii paraku ongi.
/.../
Vaadake tähelepanelikult meie menukirjanikest klantsajakirjades ja kõmuportaalides avaldatud pilte. Naiste lühikesed seelikud või kõrged kontsad, sügavad dekolteed või meelad poosid ning meeste musklid või tattoo’d, autod või tsiklid ütlevad tuhat korda rohkem kui nende raamastatud sõnad.

Kehakeel on internatsionaalne ja üldjuhul tõlkimist mittevajav kommunikatsioonivahend, mille olemusest on kirjutatud sadu käsiraamatuid. Põhilise joonena läbib neid mõte, et kehakeelega annavad inimesed aimu oma varjatud, sageli ka iseendale teadvustamata soovidest ja suhtumistest.

Imago on kiirsuhtlus ning osa autoreid suudab kõik olulise ära öelda kaamerate ees. Ülejäänud loojad peavad pingutama teksti ja süžeega, pusima ja rassima sümbolite, kujundite ja sõnastuslike nüanssidega. Minu kaastunne!
/.../
Kui nõukaaegne menukirjanikus saamise tee Eestis käis reeglina läbi parteikomitee ja KGB, siis moodne menukirjanik võrsub üldjuhul ajakirjandusest või popkultuurist.

Suure osa moodsate menukite tarbimisedust võib kanda kõditavate teemade (seks, narko, vangla, allilm jmt) käsitlemise või bravuurika sõnakasutuse (ikka need neljatähelised sõnad) arvele. Pluss kõnekas kehakeel kõikvõimalikes meediakanalites.

Ivo Rulli arvamuslugu Postimehes on siin.

Kihvtid!

2011-12-14T14:27:00.001+02:00

Allikas: http://notsalmon.com/2011/10/15/love-oprahs-miss-representation-and-i-created-these-posters-to-further-spread-the-word-about-the-powerful-role-of-women-in-our-world/

Midavärki, H&M?

2011-12-13T18:39:00.001+02:00

Mis neid tšikke ühendab? See, et neid ei ole päriselt olemas. H&M on suutnud toota küünilise näite sellest, kuidas moetööstus tarbijat eksitab. Nimelt antud H&Mi veebilehe modellide kehasid mitte ainult ei moonutata fotošoppimisega, vaid et need lausa tekitatakse arvutiga. Ja siis pannakse virtuaalselt loodud kehale pärisinimese peanupp otsa.

H&M tunnistas Rootsi lehele Aftonbladet, et nad tõesti on kleepinud mudelkehale pea otsa. Nad on võtnud poeaknalt tuttavad plastikust modellid, riietanud nad toodetesse, mida müüa tahavad, ja siis nn näomodellide näod I-le täpiks pannud.

"See illustreerib väga hästi, milliseid taevakõrguseid esteetilisi nõudmisi esitatakse naiste kehadele. Nõudmised on nii karmid, et H&M ei suuda leida üks modelli nii keha kui näoga, mis suudaks nende bikiine müüa," ütles Norra ajakirjanik ja feminist Helle Vaagland- Norra ajakirjanduses see teema tõstatatigi.

H&Mi pressiesindaja vaidleb vastu: "Asi pole ideaalides või perfektse keha näitamisest, vaid me teeme seda riiete esitlemiseks. Seda tehakse kõikide rõivaste, mitte ainult aluspesu puhul, ja nii naiste kui meeste riiete puhul."

Parempoolne Rootsi poliitik Lena Adelsohn Liljeroth , kes on olnud anoreksia ja buliimiahaigete assotsiatsiooni juht, ütles Aftonbladetile, et kutsub inimesi üles moondunud iluideaalide boikoteerimisele ja ütles, et isegi kui noored inimesed on nendest ideaalidest teadlikud, ei tähenda see, et nad tarbijatena kriitilisemaks muutuksid.

See H&Mi põhjendus, et nad teevad seda riiete parema esitlemise eesmärgil, on küll kummaline. Kuidas siis kehad, mida olemas ei ole, suudavad paremini n-ö välja mängida rõivaste väljanägemise? Ja kas selle kaudu ei jõuta täpselt selleni, mida Helle Vaagland ütles, et nõudmised kehadele (ja nagu H&Mi pressiesindaja ise küüniliselt ütleb ka meeste kehadele) on nii karmid, et nad ei suuda võtta päris inimest riideid demonstreerima, vaid kasutavad küborgeid. Ei tea, kas nende sihtgrupiks ongi küborgid?

Eks siin taga on ka kained rahalised kaalutlused, et nii ei pea modelle pikaks pildistamissessiooniks palkama, vaid tehakse näost klõps ära ja siis kleebitakse see plastiknuku külge, mis raha ei küsi. No aga pappi sellisel gigandil peaks ikka olema ja see näitab, kui küünilised suurkorporatsioonid tegelikult on.

Aa, ja siis vaadake seda anorektikut. See ei ole võimalik, et kellelgi nii peenikesel on veel nii peenike piht. Kui ta just lapsest saati korsetti ei kandnud nii, et ta roided väärarenesid.

Aftonbladeti artikkel on siin ja Jezebel kirjutab siin.

Aitäh Katrinile, kes uudist nägi ja mulle saatis.

Sport või erootika?

2011-12-11T14:01:00.000+02:00

Mu kursaõde küsis Facebookis, mis ma arvan sellest videost - kas see on sport või erootika. Ma panen oma vastuse siia ka kirja:

Lasin oma teisel poolel ka seda videot vaadata. Ta ütles, et kui ei oleks teada postitantsu üldine raamistik - selle pärinemine stripiklubidest ja eesmärk iha tekitada - siis selle etteaste põhjal võiks postitantsu küll akrobaatikaks/spordiks lugeda. Ja antud etteaste põhjal võib eeldada, et selles postis ei ole midagi erootilist, et see tüdruku (ta ju etendas seal väikest plikat) on see lihtsalt üks mänguasi mitteseksuaalses tähenduses.

Pole muidugi küsimustki, et selline etteaste nõuab tugevat treenitut keha ja see justkui räägiks selle väite kasuks, et tegu on spordiga. Visuaalse poole pealt toetavad seda väidet veel tema sportlik riietus (mitte mingi pitspesu) ja see, et selgelt erootiliseks peetavaid liigutusi ta ju praktiliselt ei tee. Ta ei katsu oma rindu või hargivahet, nagu stripptantsu trennides õpetatakse ja nagu stripparid teead. Lisaks on taustamuusika selline muretu popplugu, mitte midagi sensuaalset. Need nagu neutraliseerivad kõik erootilised tähendused.

Teisest küljest kui võtta juurde postitantsu põhiline kontekst, siis on selles etteastes midagi lolitalikku. Napp kleidike, pikad paljad sääred ja keksumäng. Kui tegu oleks ainult sportlikku etteastega, ei oleks tüdrukul juuksed lahti (pikad juuksed kui naiselikkuse ja viljakuse sümbol), kleit ei läheks seljast ära „aegluubis“ ja posti otsa hüpates ei oleks esimene asi jalgu hargitades posti ümber keerutamine.

See jalgade hargitamine (eriti videos 1:55 peal) on võib-olla posti otsas midagi vältimatut – et mida muud seal ikka teha või kuidas teisiti posti otsas keerelda saakski. Aga samas see räägibki ju selle tantsu põhifunktsioonist – et naine asetab end situatsiooni, kus oma erootiliste tsoonide paljastamine on vältimatu ja neid eksponeerides püütakse kelleski iha tekitada.

Nii et eks see video on nii ja naa ja oleneb selle kui teksti lugeja interpretatsioonist. Aga, mis on mu meelest väga oluline – ja see mõtte autor on nüüd mu mees – see postitantsu populariseerimine, spordiklubidesse jõudmine ja see, et orgunnitakse võistlusi nagu spordialadelgi, näitab, et postitants on muutunud n-ö normaliseeritud tegevuseks, osaks igapäevaelust. Ja seega on see ju järjekordne näide peavoolukultuuri seksualiseerumisest.

Postitantsu trennis käimisel tekkinud mõtetest kirjutasin ma ka siin.

Rindadest

2011-12-10T09:00:00.000+02:00

150-120 eKr valminud Veenuse skuptuurina jäädvustatud iluideaal kehtib Läänes tänaseni.

Mul on mitu sõpra, kes on jumala toredad, intelligentsed ja avatud meelega mehed, aga paistavad niimoodi viisakal, kuid siiski silmnähtaval moel häiritud olevat, kui ma olen seltskonnas mingi jutu jätkuks võtnud teemaks naiste rindade üleseksualiseerituse. Nad on valmis kõikidel soorollidega seotud teemadel minuga kaasa mõtlema, aga kui jutt rindadele läheb, siis ta tahaks parema meelega selle teema kohe lõpetada. Või tähendab rindadest talle küllap meeldiks rääkida küll, aga mitte sellises kontekstis.

Mu sõpruskond on just praegu selles eas, et tüdrukud hakkavad lapsi saama. Ja nüüd ma juba siit-sealt kuulen hirme, kuidas laste imetamisega rinnad alla võivad vajudd. No kõik teavad ju väljendit "nagu kivid sokis" ja just sellise hirmupildi naised minu ümber endale ja teistele silme ette manavad. Selle ärahoidmise kohta on üks sõbranna kuulnud näiteks, et tuleb kogu aeg rinnahoidjaga magada. Ja ise olen lugenud, et tuleb ainult sellili magada. Neid nõuandeid siis üksteisele ikka poetatakse.

Võib ju öelda küll, et kes sellest rindade äravajumisest siis nii huvitatud oleks. Ega ma ise ka kardan seda. Aga samas on kurb, kui lapse saamise rõõmu sellised hirmud ja kahetsused varjutavad. Või mis veel hullem - loobutakse lapse imetamisest, kuigi rinnapiimast saadavad ained laovad vundamendi lapse tervisele kogu eluks.

Aga kust tuleb selline hirm tegelikult? Miks ei ole naisel õigust lasta oma rindadel muutuda nii, nagu loodus on selle ette näinud (ja paljudel juhtudel ei muuda lastesaamine rindu ju tegelikult üldse nii palju)? Minu väide ongi see, et naiste rinnad on üleseksualiseeritud. Mitte et nad ei võiks olla seksualiseeritud, aga ainult seksiga seotud konnotatsioone neile omistataksegi.

Seetõttu käsitlevad mehed neid naise kehaosi kui ainult neile mõeldud mängukanne. Kui sellise ideoloogiaga kasvavad üles nii naised kui mehed ja kui siis tuleb välja, et rindadel on tegelikult ka mingisugune looduslik funktsioon - imetamine - siis tekitab see meestes tülgastust. Ja naistes, kes on harjunud oma rindu hindama sama pilguga, kui seda teeb ülejäänud ühiskond, tekitab see ahastust, kui imetamine rindade kuju mingil määral muudab.

Selle nädala Ekspress kirjutab feministlikust kunstnikust Fideelia-Signe Rootsist, kes tegi sel suvel performance'i "Äng", kõndides alasti ülakehaga 161 km Tartust Karepale. Väike-Maarja vallavanem (praegu on vallavanem Indrek Kesküla, ehk siis oli ka) kutsus talle selle peale politsei. Kunstnik arreteeriti ja teda peeti kaks tundi politseijaoskonnas kinni. Hiljem sai ta postiga sellise otsuse, kus oli muuhulgas kirjas: "Küll asub kohtuväline menetleja seisukohale, et ühiskond peab veel siiski taunitavaks naistel palja ülakehaga viibimist linnapildis ja seetõttu tuleb lugeda nimetatud käitumine avaliku korra rikkumiseks."

(Tore, et see kohtuväline menetleja suvatses oma seisukohaks võtta, et "siiski veel" on naisel palja ülakehaga linnapildis olek taunitav. See annab mingit lootust, et kunagi saabub aeg, kus see enam nii ei ole.)

Oluline on juhtumi juures see, Rootsi ei kannustanud midagi ekshibitsionismi laadset, vaid põhimõtteline küsimus: "Ma tahan, et valitseks põhimõtteline võrdõiguslikkus. See on minu eesmärk, mitte see, et ma tunneksin vajadust oma rindadega liputada või paljalt ringi käia. Mind häirib, et naise rinnad on tsenseeritud ja mehe omad mitte."

Ja ka Roots jõuab oma jutuga naiste rindade ja seksi seostamiseni: "Kunstiinimeste seas ei üllata alastiolek enam ammu kedagi. Aga ülejäänud rahvas on millegipärast veendunud, et alastolek seostub seksiga. /.../ Naiste rindadele on omistatud tugev seksuaalne alatoon /.../"

Selles, et naiste rindade funktsioone võiks mõtestada ka kuidagi natuke teisiti, on Lääne ühiskonna inimest muidugi väga raske veenda. Kui tüdrukul hakkavad rinnad kasvama, õpetatakse teda neid varjama ja häbenema. Õigupoolest märkasin sel suvel rannas, et tänapäeval müüakse juba ka päris väikestele tüdrukutele koos ujumispükstega ribasid, millega oma olematud rinnad kinni katta (toodetes nagu ujumisasjades annab soo järgi segmenteerimine suuremaid müüginumbreid). Ja mida suuremaks rinnad pubekaajaga kasvavad, seda suurem saab olema neid ümbritsev salapära.

Rinnad pannakse teiste pilkude eest "luku taha". Keelatud vili on aga teaduspoolest kõige magusam. Selle, mille ühiskond on ära peitnud, seda on nüüd jälle meestel põnev lahti koorida ja avastada. Samasugust elevust tekitab rindade paljastamine (meelega või kogemata) tänapäeval meelelahutusmeedias, kus sellest on tehtud eraldi meediasündmus (nagu ka rindade suurusest, kujust jms).

Seda, et rindade fetišeerimise näol ei ole tegu millegi n-ö loomulikuga (kuigi on ka teooriaid, et seksuaalvahekorras koeraasendist misjonäri üleminekuga muutusid meeste jaoks rinnad "uueks" tagumikuks ehk erutavaks objektiks), võib tuua näiteid muudest kultuuridest, kus naisi on õpetatud peitma muid kehaosi.

Danesi ja Perron kirjutavad "Kultuuride analüüsis", et inimesel kui liigil ei ole kurameerimine mitte üksnes bioloogiline refleks, vaid see on ka ajaloo ning traditsiooni tulemus - looduse ja kultuuri koostöö tulemus. Eri kultuurides tajutakse teatud kehaosi erootilisuse tähistajatena. Nad viitavad Helen Coltoni raamatule "The Gift of the Touch", kus Colton küsis eri ühiskondades elavatelt naistelt, et kui nad kümbleksid alasti ning võõras satuks neile peale, siis millise kehaosa nad kinni kataks.

Selgus, et islami naine kataks näo. Hiina naine peidaks jalad. Sumatra naine varjaks põlved. Samoa naine naba. Lääne naine kataks ühe käsivarrega rinnad ja teisega genitaalpiirkonna (lk 111).

Seega on rindade seksuaalobjektiks kujunemine just meie kultuurile omane.
Kui aga keegi püüab rindade kultuurilist tähendust teisiti - ja Rootsi juhtumi puhul võrdõiguslikult - defineerida, siis tekib teatud paanika. Vallavanem kutsub politsei, sest naise rindade avalikus ruumis näitamine on midagi häbiväärset, keelatut.

Minu meessoost sõbrad ongi sellest "valest" definitsioonist häiritud. Nad tunnevad, et rindadelt seksuaalsuse loori äratõmbamisega võetakse neilt ära mingid mänguasjad, mida teda ümbritsev kultuur on õpetanud neid armastama ja ihaldama. Ja millele ligipääsule nad mehena tunnevad ka teatud mõttes eksklusiivse õiguse olevat.

Ühest küljets ei ole rindade erotiseerimises mitte midagi halba, vaid ikka vastupidi. Ainult et jama ongi siis, kui kaotatakse reaalsustaju, et tegelikult on rindadel olemas ka mingi muu funktsioon peale naudingu pakkumise mehele ja naisele endale. Ja see on Lääne kultuuris - aga millest muust maailma kultuur täna enamasti koosnebki - juhtumas.

Äge värk

2011-11-30T09:58:00.001+02:00

USA arvutiteadlane Hany Farid on koos oma kolleegide ja üliõpilastega loonud tarkvara, mis suudab ära tunda selle, kui fotod on töödeldud, kirjutas eile The New York Times.

Ma ei leidnud küll kohta, kust seda endale alla laadida saab, aga Faridi kodukal saab vaadata, kuidas mõningaid kuulsuste ja tavaliste inimeste pilte on moonutatud.

Üks asi häiris mind enda mõtete juures, kui ma neid before-after pilte klikkisin ja võrdlesin. Realistlike piltide puhul leidsin end paar korda mõtlemas: "Oi, kas ta on tõesti päriselt selline." Eriti Kim Cattrali pildi puhul. Järelikul on ka mina nii ära - ütleksin, et mürgitatud - nende fotošopitud Sex and the City promopiltide poolt, nii et loomulik viiekümnendates naine tekitab alguses mingi negatiivse reaktsiooni.

NYT viitab veel Skandinaavia riikide feministidele, kes on välja käinud idee, et kui fotot on töödeldud, siis tuleks selle juurde lisada fotošhoppimise aste skaalal 1...5. See on päris hea idee, mis - nagu kirjutab see sait - is not coming soon enough.

Albumi esitlus

2011-11-27T15:26:00.001+02:00

Olen nüüd umbes kaks aastat kogunud erinevaid pildilisi killukesi sellest, kuidas toidetakse erinevate meediumide - eelkõige reklaamide ja meelelahutusmeedia kirjatükkide - abil stereotüüpe soorollidest ja kuidas püütakse paljastuse ja seksi abil meedia tarbija tähelepanu. Siit paremalt leiate albumi, kuhu valiku neist näidetest olen üles pannud.
Need pildid on eelkõige naistest ja see ei ole tegelikult juhuslik. Naisi ongi reklaamides rohkem ja naistele on üles ehitatud kollane ajakirjandus.

Kuulsin hiljuti, et näiteks ajakirjakaantele ei soovita meediaprofessionaalid panna mehi, sest see ei müü. Nii ongi, et nii meesteajakirjade kaantel ilutsevad poolpaljad tibid kui ka naisteajakirjade esiküljelt vaatavad vastu naised.
Meediaproffide sõnul ei müüvat meeste pildiga ajakirjad sellepärast, et naised teevad enamiku tarbimisotsustest, kaasa arvatud ajakirjade-ajalehtede ostmise. See on tegelikult huvitav teema laiemalt, et kuigi meestel on enamasti suuremad sissetulekud, siis otsuotsuseid teevad naised. Ja tootjad on hiljaaegu endale seda teadvustama hakanud. Näiteks Volvos lasti naistel disainida üks auto, olgugi, et see ei läinud tootmisse.

Aga huvitav on, miks naised siis meestega ajakirju ei osta? See on kindlasti peenem psühholoogiline mäng ja keegi võiks seda teemat võtta akadeemilisemalt uurida. Aga ma pakun, et kuna naised on ajalooliselt dekoratiivelemendid ja naised on need, kes peavad püüdma tähelepanu, siis selle rolli tõttu pannakse nad ka ajakirjade kaantele. Nad peavad püüdma tähelepanu ja ajakirja kui toodet müüma. Ja selles mõttes ei ole vahet, kas ostja on mees või naine, sest mõlemad on harjunud naisi kui objekte nägema (male gaze'i teooriast rääkisin lähemalt siin).

Selles minu albumis on veel mitmeid näiteid sellest, kuidas täiesti loomulik on, et reklaamnägu on naine ka juhul, kui toode ei ole näiteks ainult meestele suunatud. Kui aga sihtgrupp on selgelt mees, on naised reklaamis selgemalt seksualiseeritud kui naine naise või n-ö sootu sihtgrupiga "rääkides".

Võrrelge näiteks Medemise reklaame Hawaii Ekspressi veebilehe või autopesula reklaamiga. Medemisel on fookuses naise sääred, üldiselt on naine veel päris siivas (välja arvatud Anu Saagimi karvutu tutt). Ja mis tähelepanuväärne - naisel on nägu. Isegi kuulus nägu. Ta on inimene. Aga meestele suunatud reklaamides on naine kas a) selgelt väljakutsuv või b) naine "lõigatud" osadeks. Ta on selgemalt asjastatud - temast on sageli järgi vaid pepu või sääred.

Teine teema, millest ma ka oma magistritöös kirjutasin ja mis mind selle albumi materjali kogumisel on huvitanud, on kultuuri seksualiseerimine. Lühidalt öeldes see, kuidas seksist rääkimine, paljastatud kehad, pornotööstuse esteetika jms tungivad igapäevaellu, sealhulgas peavoolumeediasse. Albumist leiate näiteid, kuidas ilmateate uudist annab müüa läbi paljaste kannikate ja kuidas majanduslehe meelelahutuslik uudisnupp "10 kõige kummalisemat maksu" mängitakse välja paljaste kannikatega.

Kusjuures Tiit Hennoste peaks vist "Uudise käsiraamatusse" kirjutama sisse uue uudisväärtuse kriteeriumi: naise keha. Naiste kehaga toimuv - olgu see seotud tema kaaluga, laste saamisega või selle keha paljastamisega - ületab meelelahutusmeedias pidevalt uudiskünnise. Correction: sellest see meedia koosneb ja toitubki. Võetakse tekitada uudiseid sellest, millised on õiged naiste rinnad (ideoloogia: õigeid võib ollagi ainult ühte "sorti"). Ja kui näiteks Heidy Purgal juhtus, et fotol jäid paistma tema aluspüksid, siis Õhtuleht vorpis sellest uudise, et Purga välgutas aluspesu. Nagu ta oleks seda ise tahtnud teha.

Mõnuga pannakse portaalide avauudisteks naiste kannikaid ja rindu, kui aga vähegi saab.

Minu meelest kirsiks tordi peal on leid, kuidas Mart Laar, kes peaks iseenesest olema tõsiselt võetav poliitik, viskas ka väikse seksile viitava nalja oma Twitteri postituses. Aga vaatke siis albumist ise!

Oh issand, millest selline naiivsus!

2011-11-23T10:01:00.001+02:00

Add caption

Elena Rossini, kes väntab praegu filmi "The Illusionist", millele ma ka natuke toetusraha andsin, sai nüüd lõpuks kätte selle Marie Claire "Love Your Body" erinumbri. Nüüd kirjutab ta, et see on täielik läbikukkumine: ajakirjas on küll see armasta-oma-keha artikkel, aga isegi selle sisse on pikitud suurkorporatsioonide piitspeenikeste ja äraretušeeritud modellidega reklaamid. Rääkimata ülejäänud numbrist, kus inimene pannakse hate-your-body dieedile, leht lehe haaval. Alates esikaanest.

Noh, aga just sellest ma mõni aeg tagasi kirjutasingi - et naisteajakirjad ei saa saagida oksa, millel nad ise istuvad, hakates kritiseerima oma reklaamiandjate viise end reklaamida ja sisendades inimestele, et nad on tegelikult ilma kogu selle ilutööstuse-kräpita (oo, Evelin, palun võta see teema ka üles! Kuigi ma ei usu, et sa seda teed) ka ilusad ja armastust väärt. Mida muud sealt oligi oodata.

Jõulupeoks pekk peitu

2011-11-07T13:49:00.001+02:00

http://issuu.com/ekspressmeedia/docs/eenaine0311_2/1

Kust tulevad jutud, et ajakirjandusse saab artikleid OSTA? Üheks nende juttude allikaks on sellised kommertsväljaanded nagu Eesti Ekspressi lisa EE Naine. Ükskõik, mis lehega on tegu, tasuks jätta meelde, et sellised lisad on alati tehtud reklaami müümise eesmärgil ja seal seisvatesse "artiklitesse" tuleb suhtuda kriitikaga.

EE Naine tõi meieni eelmisel nädalal artikli "Kuidas jõulupeol seksikas välja näha?" Ühest küljest tundub nagu Ekspressi toimetus annaks meile selles osas nõu. Tegelikult on see pesutootja LaSenza reklaamtekst.

Aga teksti retoorikast. Lugesin kuskilt hiljuti suurepärast mõtet, kuidas reklaamid tekitavad meis tunde, et meil on midagi viga, kuid ostes reklaamitavaid tooteid, ostame me tagasi oma enesekindlust ja normaalseks muutumist. See tekst on ju suurepärane näide selle kohta. Võite sealt lugeda, kuidas peita kehavead (püstitatakse probleem) ja kuidas vormiv pesu teeb imet (toode pakub lahendust).

Lisaks siis korratakse üle ka see, milline on ilus keha: kõrge büsti, peenikese talje ja vormitud tagumikuga.
Vot nii. Jõuluks seksikaks!

Tänud taaskord Liisile, kes mu tähelepanu sellele tekstile pööras.

Tiisleri habeme kaitseks

2011-11-07T11:00:00.002+02:00

http://pilt.delfi.ee/picture/8590343/

"Peseme ta puhtaks!"
"Peseme!"
"Aga sarved? Viilime ära!"
"Viilime!"

Eile õhtul näitas "AK Nädala" lõpus, kuidas raadio spordireporter Tarmo Tiisleril kärbiti habet, sest ta hakkab nüüd televisioonis tööle. Tiisler on muidu põline habemik ja ütles Õhtulehele, et ta kaks korda aastas ajab habet ja nüüd olla siis see aeg kätte jõudnud.
"AK Nädala" lõppu pandud klipp Tiisleri juuksuritoolis istumisest oli pealtnäha humoorikas küll, aga mulle meenus "Nukitsamehe" filmist see eespool tsiteeritud koht, kus Nukitsamees pesti puhtaks ja viiliti sarved ära, püüdes metsalast normaliseerida.

Tore on, kui Tiisler sellega nõus oli ja habemeajamisaeg jälle kätte jõudis. Aga siiski ma ei saa aru, miks ei võiks Tiisler sellise pikema habemega tele-eetris olla?

Pakun, et selle põhjendus kõlab umbes nii, et see jätab kasimatu ja ebakorrektse mulje. Aga mina ütlen, et eelkõige võiks inimene saada olla tema ise.

2011-11-03T16:42:00.001+02:00

Ole kriitiline selle suhtes, mida näed, ja ära võrdle end kellegagi, kes on läbi teinud 20 tundi retušeerimist.

Aitäh Liisile, kes saatis mulle lingi sellele veebiküljele, mis näitab, kuidas ajakirjade kaantel tüdrukuid moondatakse ja kehtivate ilunormide järgi vormitakse.
Ma olen väga nõus selle lehekülje koostajatega, kes ütlevad, et photoshoppimise eest me ei pääse. Veel vähem pooldan ma neid konservatiive, kes leiavad, et sellised asjad tuleks ära keelata. Aga ma usun just meediatarbijate õpetamisse, mida ka see lehekülg proovib teha.

The Body Issue

2011-10-31T13:02:00.001+02:00


Foto on võetud Jezebeli lehelt.

Jezebel annab teada, et LAVi Marie Claire annab välja kehateemalise eriväljaande, mis on pühendatud sellele, et inimesed oma keha armastaksid. Ja nad on palunud reklaamiagentuuridel mõelda välja reklaamid, mille sõnumiks peakski olema oma kehaga sõbraks olemine.
Õilis sõnum küll, aga mind ajavad sellised asjad natuke närvi. Kunagi ammu ostsin lennukisse lugemiseks ühe samasuguse mingi Briti body issue naisteajakirja (correction: Cosmo's 'Love Your Body' issue'), kus peatoimetaja oma toimetajaveerus jahus ikka nii- ja naapidi teemal, et ei tea, kust see nii suur viha oma kehade vastu ikka tuleb.

Õhtune täiendus, kui leidsin ajakirja üles: But like women up and down in the country, everyone has bits of their body they don't like. There is always somebody on diet and someone else who doesn't realise just how gorgeous she really looks.
So one day we all sat down and asked, 'Why?' Why do we give ourselves such hard time about the way we look? (OMG, Cosmo peatoimetaja räägib siukest pläma.) If your body is healthy and does the job it's meant to do does it really matter if your thighs have the texture of grapefruits... jne. Lõpus soovitab selja sirgu ajada ja end armastada.

Ma ei tea, kas see naine Louise Court oligi lammas või mängis lammast. Sest kuidagi pidi ju selle 3500 tähemärki täis kirjutama ja siis jõudma järelduseni, et oma keha vastu tuleb ikka hell olla. (Kujutan ette, kuidas nad toimetuse koosolekul pliksidega ümber laua istusid ja, jalg üle põlve ning pastakas suus, why-oh-why arutlesid.)

Siis oli ajakirjas paar armasta-oma-keha-artiklit, mille vahel aga igapäevased retušeeritud ideaal-utoopiliste kehade ja nägudega neidistega reklaamid.

Selliseid eriväljaandeid ikka aegajalt ilmutavad kõik suured ajakirjad. Nagu Cosmo läinud kevadel ja. Mingi aeg oli Anne&Stiili esiküljel meikimata Heidy Purga ja see oli suur meediasündmus. Igasugu portaalid kisendasid: Isssssand jumal, Heidy poseerib ilma meigita! ja ma ka liitusin Facebookis loodud leheküljega "Olen ilus, loomulikult".

Eks toimetus muidugi hoolega valis ka, keda esiküljele panna, et päris tont välja ei näeks. Noh, nende arvates tont. Sest meikimata olek on ju ebaloomulik.

Kummaline, eks. Et loomulik olek on järjest ebaloomulikum. Ja naisteajakirjade ERI-väljaanded tegelikult just seda arusaama taastoodavadki, et loomulik olek ja oma keha armastamine on erandlikud, normist hälbivad. Sest selleks tuleb välja anda eriväljaanne.

Mind jubedalt huvitab, et mis saaks siis, kui Heidyst või kellest iganes oleks tehtud üks tavaline persoonilugu ja selle juurde pilte tehes oleks Heidy teatanud, et ta tahaks olla pildil ilma meigita. Huvitav, kuidas oleks ajakirja tegijad sellele reageerinud? Olen suht kindel, et teda oleks tahetud ümber veenda. Või kui seda oleks lubatud, siis vähemalt oleks see teema loos välja toodud, võib-olla sellega artiklit alustatutki. Justkui vabandades, et meil seekord selline "näotu" esikaanestaar on.

Aga miks siis vabandada? Sest ajakirjade peamine sissetulekuallikas tellijate raha kõrval tuleb reklaamiandjatelt. Ja kosmeetikatööstus on suur-suur - õigemini põhiline - reklaamiandja. Kui ajakirjas hakkakski ainult loomulike nägudega naised ilmuma, siis ei saaks piltide kõrvale väikselt kirjutada, mis firma toodanguga on meik tehtud ja kust armas lugeja seda endale soetada saab. Ja kõik need utoopilised huuled paokil cucci-preilid tunduks way ülepingutanud oma meigiga.

Naisteajakirjandus ei saa iialgi lahti end toitvast moe- ja ilutööstusest, nende väärtuste edasikandmisest, ja seetõttu on see "Goddess! Yes, we mean YOU!" nende poolt esitatuna pagana silmakirjalik sõnum.

PS Ma ei saa aru, miks see Heidy sellises häbelikus poosis seal Anne&Stiili esiküljel on. Miks ta ei võiks rõõmsalt naeratada ja olla uhke enda üle? Praeguse pildi järgi tundub nagu ta tegelt üldse ei tahaks, et temast pilti tehakse. Meigita olek on tõsine asi.

PPS Lugege siit nende Marie Claire reklaamide kriitikat ka. Olen igati nõus, et need neli, mida esitletakse, on suht vaimuvaesed. Nagu üks kommentaator ütleb: "I don't honestly think they believe the message they're trying to spread, and until they do, no thanks."
Aga kes see ikka tahab saagida seda oksa, millel ise istutakse.

Järjehoidja iseendale

2011-10-04T17:12:00.001+03:00

Kahjuks on mul praegu oma igapäevaeluga nii kiire, et pole üldse aega ja mõttejõudu end sellest välja lülitada. Aga reklaamin siinkohal teile ja tuleviku endale-kellel-on-aega-kogu-raamaturiiul-läbi-lugeda-pluss-juba-kuu-aega-TÜ-raamatukogust-laenutatud-BPilvre-doktoritöö-ja-kõik-vajalikud-mõtted-ära-mõelda-ja-kirja-panna seda lehekülge Sugu telepildis, kus on palju-palju huvitavat.

How to Write a Love Song

2011-09-26T13:09:00.000+03:00

Girl, you might think that its weird girl that there is three guys singing about just one girl, girl. But let me tell you something girl, it's not weird at all. In fact, it's an industry standard and it happens all the time.

Need videod, kus dekonstrueeritakse selliseid formaate, millega me oleme vägagi harjunud ja peame loomulikuks, on vahel ikka väga andekad. Nagu see siin.
Meenub ka üks mu varasem postitus tampoonireklaamide kohta.

Psühholoog: laps ei ole enda välimuse ja riiete eksponeerimiseks loodud - Pere - naine24.ee

2011-09-07T10:50:00.001+03:00

Psühholoog: laps ei ole enda välimuse ja riiete eksponeerimiseks loodud - Pere - naine24.ee

Vaata siit ka perekond idioote. (Allpool on video. Kahjuks peab sellega elu24le kliki kinkima).

Tiiu, keda ei ole olemas

2011-08-31T11:23:00.000+03:00

Eesti ajakirjaturule tuleb kohe-kohe uus ajakiri Tiiu, kes kirjeldab oma lugeja profiili nii:

Meie lugeja on vanuses 45+ naine, kelle jaoks kodu ja perekond on elus prioriteet number üks. Ta naudib kodukaunistamist, kokkamist, talle pakub pinget ja lõbu üllatada perekonda ülimaitsvate roogadega või planeerida väljasõite kinno, teatrisse ning miks mitte ka teise riiki. Kuid samavõrd palju kui ta naudib perega koosolemist, oskab ta ka tähtsustada aega, mil ta saab olla vaid iseendaga.

Seepärast on Tiiu lugeja jaoks oluline olla hoolitsetud, terve, moekas ning kultuurieluga kursis.

Tiiu lugeja teeb kõik pere olulised ostuotsused alates igapäevasest toidukraamist kuni aiatoolide ja pere puhkusereisini.

Et tema lapsed majandavad juba ise ning teda ei seo enam pangalaenud ega liisingud, on ta valmis julgelt proovima uusi asju. Ta ei koonerda, kuid suuremate ostude puhul kalkuleerib põhjamaise rahuga.

Tiiu lugeja raamaturiiulilt leiab ohtralt kokaja elulooraamatuid, sekka mõned käsitöömeistrite või taimetarga õpikud.

Tema igapäevaseks meelelahutuseks on televisioon, kust ta ammutab emotsioone nii kvaliteetsarjadest kui ka tõsielulugudest.

Vähemalt kord kvartalis lubab ta endale ja perele mõne teatri- või näitusekülastuse.

Kes need naised siis on?

Kodu ja pere on prioriteet. (Lugupeetud teksti koostaja, prioriteet tähendabki eelistatuimat asja. "Prioriteet number üks" on mingi väljendivärd.)
Armastab kokata. Riiulil ohtralt koka- ja elulooraamatuid.
Teeb kõik pere ostuotsused üksi ja vahib igapäevaselt telekat, sh tõsielusarju.
Käib vähemalt kord kvartalis teatris.
On hoolitsetud.
Ei koonerda.
jne

Paistab, et tegu on täieliku hedonistiga, suure tarbija ja tõenäosuslikult koduperenaisega. Kui palju selles vanuses Eesti naisi tegelt ka koduperenaised on? Me ei ole ju siin nii jõukad, et endale sellist asja lubada. Ja kui samal ajal lapsed "majandavad ise", siis miks üldse kodus olla? Ainult mehe pärast?

Kõige huvitavam on seejuures, et laene ja liisinguid tal enam pole. WTF? Millal kõik need keskealised naised, kes max kümme aastat tagasi kodulaenu said võtma hakata, sest varem sellist teenust polnud, on jõudnud selle juba ära maksta? Ja veel koduperenaistena?

Ma küsiks ka, kust otsast need tänaste neljakümne viieste lapsed juba ise majandama on hakanud. Lapsed on neil kuskil kahekümnendate alguses. Mina ei majandanud selles vanuses küll iseseisvalt ja seda ei teinud ka minu samas vanuses sõbrad.

Jube kurb on ka lugeda, et see Tiiu tarbimisotsused täiesti üksi teeb. Puhkusereisi sihtkoha osas ka. Mees lihtsalt tuleb sabas järgi, vahet pole, kuhu minek. Partnerite vaheline suhtlus puudub. Või ei viitsi tegelt naisega üldse reisida.

Tekib küsimus, KUS sellised naised elavad Eestis? Ma ei tunne mitte ühtki, kuigi mu ema põlvkond peaks nagu Tiiu sihtgruppi vanuse poolest ja võib-olla ka elukoha poolest - Tallinnas ja selle ümbruses on ju enamasti kõige suuremad sissetulekud - kuuluma.

Tiiu tootja aga teab, et selliseid naisi on. Ta kirjutab: Statistikaameti andmetel elab Eestis 2011. aastal 419 741 eesti rahvusest vähemalt 15aastast naist. Tiiu sihtrühma kuulub neist 52,88%.

Statistikaamet on järelikult korraldanud küsitluse, kui paljude naiste jaoks on kodu ja pere "prioriteet number üks". Hahahaa!

Emateksadest välja kasvanud võitlus

2011-08-24T15:21:00.000+03:00

Ma pole vist elu sees augustikuus antibiootikumide peal kodus istunud. See ei ole ju lihtsalt võimalik, et sa suvel niimoodi külma või mõne viiruse saad. Aga see nädal on tõestanud vastupidist.
Nii ma siis istusin uimase peaga TV-dieedil ja sattusin Oprah' show peale. Mulle meeldib, kuidas ta oskab inimesi intervjueerida ja avada. No ameeriklased on muidugi jutukamad ka. Ei tea, kas ta eestlastega ka hakkama saaks. Küllap oma kogemuse juures kindlasti.
Igatahes oli sel korral saates Jessica Simpson, keda USA meelelahutusmeedia olevat viimased kaks aastat (see saade oli USAs eetris selle aasta märtsis) tümitanud, sest ta olevat paksuks läinud. Ehk siis jõudnud Euroopa numbrites suuruselt 32 suuruseni 36-38. Kulminatsioon mõnitustele oli laulja enda sõnul see, kui ta mingil üritusel kandis teksaseid, mida hakati ema teksasteks nimetama. Pange guuglise sisse "jessica simpson" ja "mom jeans" ja te näete, milles asi.

Positiivne oli selle juures see, et Sipson ei kavatsenud hakata alla võtma, vaid pigem kehtivate standardite vastu võitlema. Ja nii tegi ta saatesarja "The Price of Beauty", mille mõningaid osi võib ka netis näha. Põhimõtteliselt reisib ta koos oma kahe sõbraga mööda maailma ja avastab, kui paljudel eri viisidel ilu defineeritakse. Ma vaatasin täna ära selle osa, kus ta läheb Ugandasse ja näeb, kuidas seal hinnatakse naiste volüümikust, mitte kondisust ja enne pulmi istub pruut kaks kuud nuumamismajas, et paksuks minna.
Ühes teises episoodis käivad nad Pariisis ja kohtuvad modell Isabeliga, kes kaalu langetades jäi anoreksiahaigeks. Ma olin enne näinud neid No Anorexia teemalisi plakateid, aga ma olin kuni tänaseni nii naiivne, et mõtlesin, et needki on fotošopitud - et nii kõhn inimene ei saa ju elus olla. Aga ei, ta on olemas ja tegeleb nüüd poliitilise võitlusega, püüdes Prantsusmaal läbi suruda mingit seadust, mis seda teemat kuidagi reguleeriks. Kuuldavasti käib modellilepingusse sisse isegi klausel, et nad peavad püsima mingis uskumatus minikaalus.

Correction: ta OLI olemas. Praegu püüdsin Isabeli kohta lähemat infot leida, aga tuleb välja, et ta on nüüdseks surnud. Ei tea, kas keegi jätkab tema algatatud võitlust Prantsusmaal...

Kuigi Jessica ja Oprah väljendasid seda argikeeles, siis jõusid nad samale järeldusele, mis sotsioloogidki. Ehk siis et Jessica järgi "on ilu see, mida sa ise selleks pead" või siis sotsioloogide järgi on ilu sotsiaalselt konstrueeritud. Ja kuigi selles Simpsoni telesarjas on palju ameerikalikku imalust, siis the ultimate goal tõsta tüdrukute ja naiste enesehinnangut ja näha ilu suhtelisust on siiski kiiduväärt.

Siin on kindlasti palju agasid. Näiteks see, kas Jessica mitte ei kasuta seda teemat ära publicity saamiseks ja raha teenimiseks. Ta võiks ju nüüd kiiresti kirjutada raamatu "Fat is Beautiful" või "The Story of Wearing Mom Jeans". Või küsimus, kas nende Aafrika hõimude nuumamiste kui millegi erilise või harukordse näitamine ei taaskinnita seda, et õige ilu on ikka see euroopalik ja need seal kuskil Jaapanis, Indias või Ugandas on lihtsalt ühed veidrikud. Näiteks ühes hilisemas Oprah' shows kingib ta noortele tüdrukutele oma rõivakollektsioonist riideid, "normaliseerides" need rahaliselt vaesed tüdrukud, mitte õpetades neid olema rahul sellega, mis neil on ja et ilu tuleb inimese sisemusest. (Ja saades nii ka oma riietele pagana head reklaami.)

Aga ma jään täna selle juurde, et Jessica on teinud õige sammu, astudes vastu size zero kultusele.

Oo jaa

2011-08-01T17:48:00.000+03:00

Mina vajusin korraks silmini soorolli

ega näinud sellest välja

kuigi silmad hoidsin suudeldes lahti

nagu tahaksin kagesti

kõrgemale tõusta

asja avaramalt näha

Kristiina Ehin

Kas Playboy jänkud vabastavad naised vooruse vööst?

2011-07-28T16:14:00.001+03:00

Mu eelmisele postitusele kirjutas Littlewing kommentaari, milles esitatud küsimus tundus mulle nii põnev, et ma vastaks sellele kohe pikemalt.

Littlewing viitas Mai Loogi kunagisele arvamusartiklile Eesti Päevalehes, kus Loog kirjutas, et ajalooliselt on naiste seksuaalsust nähtud kui tabu ja et „õige“ naine teeb kultuuri ja on osa kultuurist siis, kui ta kannatab. Ja et naiste alastus on ühiskonna poolt aktsepteeritav vaid siis, kui tegu on spordi, rannas- või saunaskäiguga. Ehk et eeldused seksuaalseteks assotsiatsioonideks on „maha võetud“ – keha on kontrolli all.

Mai Loog kirjutab:

Andke meile kirjeldusi naise alandusest ja häbist, peksust ja vägistamisest, eneseveristamisest ja anoreksiast, sünnitusvaludest ja vihast maailma vastu, õnnetust lapsepõlvest ning meeste poolt mahajätmisest. Siis oleme me rahul: tegemist on kunstiga, tegemist on kirjandusega, on näha naise areng!

Aga kui näitame teile, kuidas kunagine allasurutud kodukana leiab endas seksijumalanna, nimetame teda seksisubjektiks, siis areng nagu poleks ikka päris, sest nutu asemel on naer, higi asemel lõhnav kehakreem, veriste sidemete asemel kallis pitspesu, ja mis peamine, naine paistab end nautivat! Ta ei kannatagi! Tal on suu naerul, kui oma basseinis teise jänkusõbrannaga hullab.

Ma olen Maiga vägagi nõus, et ajalooliselt on suhtumine naise seksuaalsusesse olnud piirav, piinav ja häbistav.
Võtame näiteks tantsu kui kunstivaldkonna. Heili Einasto kirjutab selles raamatus, kuidas tants, olles kehaline kunstivorm, pole kirikule kunagi eriti meelt mööda olnud:

Mitmed mõjukad kirikuisad soovinuks tantsu (nagu kehagi) pagendada elu äärealadele, nagu ka naised ja seksi. Viimased olid vajalikud vaid maise elu edasikestmiseks /…/ ja selle tipu (mehe) teenimiseks. See mida ei saa välja juurdiga, tuleb taltsutada – ja just see ongi toimunud tantsiva kehaga.

/.../ seepärast on tantsus esteetiliseks (ja professionaalseks) kuulutatud raseeritud keha, mis meenutab pigem klassikalist skulptuuri kui luust ja lihast inimest. Baleriinide ainsad kehakarvad võivad olla peaks – ja ka seal ülimalt korrastatud vormis. /…/ Ilmselt on selline range hoiak juuste suhtes seotud iidse arusaamaga pikkadest juustest kui vaba ja ohjeldamatult jõulise seksuaalsuse sümbolist – ka eesti rahvakultuuris on abielunaistel juuksed kinni ja kaetud. Kuigi tantsiv keha võib olla üsna paljas, on selle „loomulik“ seksuaalsus puhastatud (kehakarvade eemaldamisega) ja kontrollitud (juuste rangesse soengusse sättimisega).

Seega Einasto räägib samast asjast – et naise kehalisus (seksuaalsus) on okei siis, kui see on kontrollitud, mida ütleb Mai Loogi. Loog räägib siis seda juttu, et olge oma kehaga rahul ja tehke sellega, mida ta tahab. Kui tahab seksida, siis seksigu.

Ta kirjutab:

New Yorgi günekoloog Hilda Hutcherson [soovitab] kõigil naistel olla oma kehaga ja iseendaga rahul, kutsub neid üles masturbeerima ja tundma oma seksuaalsuse vabastavat võimu.
Sest siis saame naised, kes pole neurootilised, tigedad ega närvilised. Neil pole peavalu ega naistehaigusi, nad on õnnelikud, kaunid ja meelad. Nad ootavad oma mehi kodus voodiserval prantsuse toatüdrukuteks riietatuna, valmis seksikiisu mängudeks. Siis puuduks meestel karjuv vajadus kulutada professionaalse erootika ja porno peale.

(Seega Mai väidab muuhulgas seda, et naised on ise süüdi, et mehed porri tarbivad. Milline klassikaline female chauvinist pig' i mõte.)

Mai märgib, et Epp Petrone, kes tema raamatut „Minu Tai“ alguses kirjastada ei tahtnud, selleks hiljem siiski soostus ja arvas, et Mai ajab „postfeministlikku asja“. Minu meelest ajab Mai siiski eel-feministlikku asja. Sest naise keha vabastasid „luku tagant“ juba II põlvkonna feministid. Nemad olid need, kes rääkisid umbes sama asja, et mitte ühiskonnal, vaid naisel endal peab olema õigus kontrollida oma keha. See tähendab seksida, kui selleks on soov, kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, aga ka õigus otsustada, kas teha aborti või mitte.

Eks tõesti kehtib endiselt massides see arusaam, et naise seksuaalsus on tabu. Aga tegelikult ka mehe ja inimese seksuaalsus üldse.

Selle kohta on oma teooria esitanud Michel Focault oma „Seksuaalsuse ajaloos“. Tema väidab, et seksi käsitlemisel töötab masinavärk, kus seks on üheaegselt luku taga ja samas õhutatakse meist sellest rääkima.

See on alguse saanud 19. sajandil, kui kirik ja selle kõrval ka riik pidid saama inimeste seksuaalsuse oma kontrolli alla (tekkis rahvastiku mõiste ja riigil oli vaja teada, kuidas tema rahvas käitud). Kirikutes ja riiklikult töötati välja rida ettekirjutusi, kuidas oma seksuaalelust riiki ja kirikut informeerida – teha seda võimalikult detailselt. Samas, uurides näiteks kooliõpetajatele ja arstidele antud juhiseid, kirjutab Focault, et toimis terve piirangute süsteem, kuidas seksist rääkida tohib ja kuidas mitte. Põhimõtteliselt oli nii, et seksist pidi rääkima, kui võimu omaja (õpetaja, arst, psühhiaater, riigiteenistuja, kirikuisa) selle kohta küsis, aga samas ei tohtinud sellest rääkida kui millestki mõnusast ja heast.

Seega muudeti seks diskursuseks, mis sisaldas üheaegselt nii keelatuse kui õhutamise aspekti ja igakord kui inimene kirikusse läks või riigiga suhtles, mõjus seksist rääkimine kui millegi keelatu ülestunnistamisena. Seks muudeti nähtuseks, mis on vägivaldselt maha vaikitud ning millest on raske ja ohtlik, kuid vajalik ja hea rääkida.

Seks müüb seetõttu tänapäevalgi, et me näeme seda endiselt kui midagi keelatut, mistõttu seksiga seotu tundub igakordselt rõhumisest vabastavana. Nii on ka naiste seksuaalsusega. Kui ma lähen ajakirja kaanele paljastatuna, võib olla soov iseendale ja maailmale öelda, et ma hakkan kehtivale korrale vastu, teen väikest viisi revolutsiooni. Aga samas taaskinnitab paljas naine seekaudu ka arusaama, et naise seksuaalsus on tabu.

Sellepoolest on tõesti tegu nõiaringiga, nagu Littlewing kommentaaris kirjutab.

Aga Mai Loog paneb täiega mööda selles osas, et segab seksuaalse vabanemise kokku jänkukeste, kiisukeste ja toatüdrukute kostüümide ja rollidega. See pole aga üks ja seesama asi.

Meenutagem, et jänkud kui seksikuse sümbolid tulid massidesse läbi Playboy ajakirja. Playboy toodab aga kõige stereotüüpsemat ja šovinistlikumat ideoloogiat seksikusest ja seksikast naisest, kus naine on mingi ajudeta plastmassnukk, mille ülesanne on vaid mehele rahuldust pakkuda ja paisutada mingi ameerika vanamehe rahakotti.

Ma hea meelega näeksin end ja teisi naisi seksuaaltabudest vabastatuna, aga ma ei tahaks neid näha „jänkusõbrannadega basseinis hullamas“. See pilt omavahel hullavatest jänkudest on ju järjekordne patriarhaalne fantaasia, kus esiteks naised on kõige stereotüüpsemas rollis - meelad kiisukesed ja tublid (alati kepiks valmis) jänkukesed. Nagu varemgi olen kirjutanud, siis see, et naine võiks olla võimukas, ei paista mehi erutavat.

Ja teiseks on ühel mehel kontroll mitme naise üle korraga. Seepärast erutavad mehi ka lesbistseenid, sest neil kui vaatajal on võim mitme naise üle korraga. (Ja seepärast ei salli mehed aga pilte meestest, kes omavahel hullavad, sest see õõnestab heteroseksuaalset ja patriarhaalset korda ühiskonnas.)

Toatüdrukutest kui ühest kõige legemast meeste fantaasiast olen kirjutanud varemgi (siin rääkisin ka sellestsamast Mai Loogi arvamusloost).

Seega Mai Loog ei toeta mitte naiste seksuaalset vabastamist, vaid seda, et naised käituksid mingite tööstuste ettekirjutatud reeglite järgi ja nende „seksuaalvabadus“ teeniks ärilisi eesmärke. Ja lõpetuseks, jättes kõrvale kogu võimu teema, on need visuaalselt lihtsalt kõige fantaasiavaesemad, iganenumaid ja kilekotimad ideed selle kohta, kuidas naist erootiliselt kujutada.

------------------------------------------------------------------------------------------------

PS Littlewing, Sa kirjutad: "Iseenesest oleks super variant, kui naine "could have it all": olla ühtlasi feminist ja väga naiselik, ilus ja võimas, üheaegselt nii iseseisev ja meeste poolt aktsepteeritud."

Minu meelest see on täiesti võimalik, aga enne peaks rääkima selgeks nende mõistete definitsioonid.

Olla feminist. Tegelikult siin tuleks alustada küsimisega, mis on sinu jaoks feminism. Kes on feminist? Sest feminism ei ole tegelikult mingi ühtne ideoloogia, on vägaväga erisuguseid feministe ja ideid, äärmuslikke ja liberaalsemaid, eri põlvkondi ja koolkondi. Ja nende ideed lähtuvad ka erisugustest alustest (näiteks kas naised on ka geneetiliselt meestest erinevad või loob erinevused ühiskond) ja tegelevad erinevate küsimustega. Mina ei tea, kas ma olen feminist. Mind lihtsalt huvitab soorollide teema, nendele mõtlemine ja nende üle arutlemine. Ma usun inimeste võrdsesse kohtlemisse, valikuvabadusse, alternatiivide otsimisse ja erinevuste sallimisse. Ja ma olen seda tehes leidnud eri feministidelt ideid, millega ma nõustun.

Olla samas naiselik? Siin on üks muhe video naistest ja meestest, kes nimetavad end feministideks. Kas nad ei ole naiselikud? On ju küll. Barbi Pilvre kirjutas kunagi kuskil, et inimesed kardavad, et feministid võtavad ära kogu elu lõbu. Et naine ei tohi kanda sitse ja satse, end värvida või kanda lühikest seelikut. Kindlasti osa feministe nii arvab, aga samas on palju neid, kes nimetavad end feministiks ja endiselt enese ehtimisega tegelevad. Hiljuti toimusid suurtes maailmalinnades Slut Walk'id, mille üks sõnumeid oli see, et naine võib end riietada kuidas tahes, ka paljastavalt, aga see ei anna meestele õigust nende ründamiseks.

Omaette on küsimus, mis on naiselikkus, kas ainult üht moodi naiselikkus peaks olema aktsepteeritud. Olen näinud pükstes ja poisipeaga naisi, kes suudavad olla naiselikumad kui mõned naised lillelistes kleidisabades. Naiselikkus ja mehelikkus, nagu ilugi, on ühiskonna enda poolt defineeritud ja seega muudetavad.

Olla ilus ja võimas, iseseisev ja meeste poolt aktsepteeritud? Eks tegelikult ongi küsimus selles, kuidas muuta ühiskonda ja selle liikmeid nii, et need mõisted üksteisele ei vastanuks. Et võimukas naine võiks olla ka ilus. (Või et mitte alluv, vaid ka võimukas naine on voodis väga hea, nagu ütleb üks naine selles üleval olevas videos.) Et iseseisev naine on meeste poolt aktsepteeritud. Et ilu ei ole naise värk ja võim meeste värk. Sellised mõttemustrid on aastasadadega väga aeglaselt välja kujunenud, muuta neid on raske, aga mitte võimatu. Viimase aastasajaga on naised ja mehed seda ju tõestanud. Kõik uus tekitab esmalt hirmu, võõristust ja vastupanu. Nagu kunagi ka idee, et naistel võiks olla hääletamisõigus.

Eks loomulikult nõuab see protsess intelligentsust mõlemalt soolt, sest kõik algab dialoogist, mitte süüdistamisest. Paljud mehed ja naised arvavad, et feministid vihkavad mehi ja seetõttu pole valmis ka nendega mingiks dialoogiks. Mul ei jää muud öelda, kui et õnneks on minu tutvusringkonnas palju selliseid mehi, eesotsas minu elukaaslasega, kes ei kuku minu "feministliku" jutu peale silmi pööritama - või mis iganes mehed silmade pööritamise asemel teevad, sest see on ju "naiselik" eneseväljendusviis -, kui soorollide teemal juttu teeme. Nad pigem lähevad sellest põlema. Intellektuaalses mõttes. Ja kui mul kunagi peaks lapsed olema, siis püüan neid samasugusteks kasvatada. Olenemata nende soost.

Postitantsu dilemma

2011-07-24T15:12:00.001+03:00

"Kujutage ette, et teil on kõrged kontsad all. Mul on oma 14 senti." Väike naine ajab end kikivarvule. Tema säärelihased päevitunud naha all tõmbuvad pingule. Ta haarab kinni metallpostist enda kõrval ja astub pöidadel tippides kahe sammuga ümber posti. Ta õpetab postist kinnihoidmise A- ja B-asendit ja kõige lihtsamat pööret. Õpetab kükki laskumist, toetudes selja ja pepuga postile, kus nii muuseas tuleb korraks ka katsuda oma rindu. Ja ettekummardusest püsti tõustes panna käsi kahe jala vahelt läbi selja taha jäävale postile, libistades kätt posti mööda üles nii, et see tahes-tahtmata häbemepiirkonda riivab.

On tüdrukute õhtu ja minu soon-to-be-married sõbranna on teiste sõbrannade eestvõtul toodud postitantsukursustele. Meil kõigil on seljas napid trennipüksid ja järgmise tunni jooksul on metallpost meie suurim sõber ja vaenlane.

Pean ütlema, et pööritasin silmi, kui sain teada, et tüdrukuteõhtul on kavas postitantsutrenni minna. Jutud kõikidest nendest viimase aja trennidest, kus naisi hööritama õpetatakse, on mind ausalt öeldes öökima ajanud. Aga kuna mind see teema - ehk naise keha kohtlemine ülejäänud ühiskonna ja tema enda poolt - laiemalt huvitab, siis tundus selline plaan põnev ka.

Täna, olles nüüd selle trenni ära näinud, valdavad mind vastakad tunded. Ühest küljest sain lahti mitmetest eelarvamustest. Ma ootasin meie treeneriks mingit mimmi, kes vastikul beibe-intonatsioonil meid posti ümber hööritama hurjutab, ise väsimatult korrates, et olge ikka seksikad või näidake oma keha. Üks naine, kes potentsiaalselt selline võis olla, võttis meid spordiklubi uksel vastu. Tal olid jalas poolt kanni paljastavad liibuvad püksid ja kontsakingad.

Meie treeneriks osutus aga väike poisipeaga sportlik noor naine, kes oli mõnusa olemisega ega üritanud meist "halastamatuid võrgutajaid teha", kuigi tüdrukuteõhtu peakangelasele pärast trenni antud võrgutaja sertifikaat seda väitis. See tüdruk tegi postil ikka uskumatuid trikke ja see kõik tundus tema käes nii lihtne. Me ise saime kohe varsti aru, et lihtsusest oli asi kaugel.

Seega õhkkond oli pigem trennilik kui seksuaalsusest pulbitsev ja posti ümber tiirlemine - kui selle mingil algsel moel selgeks said - osutus lihtsalt lõbusaks. Üldiselt tegelesin ma teiste tüdrukute pildistamisega, aga kui mulgi see posti küljes rippumine ja spinnimine koba peale välja tuli, tekkis mus täielik hasart seda uuesti ja uuesti proovida. Paistis, et teistes tüdrukutes ka ja osade puhul ei paistnud, et nad selleks eriti pingutaksidki.

Peale selle ei tegelenud me seal liiga palju hööritamisega. Minuga koos olnud tüdrukud olid liiga intelligentsed selleks, et oleks suutnud sellist aelemist tõsiselt võtta. Enda keha "manageerimine" posti ümer on tegelikult väga raske: sul peab olema kätes ja kintsudes jõudu, et end posti küljes hoida ja see nõuab suurt pingutust ja tasakaalutunnetust. Postitantsus tundus olevat paljutki sellist, mis on puhas akrobaatika. Nii et kui unustada ära, et selle käigus peaks n-ö õige tantsija kandma pesu, mida ta vaikselt maha koorib, on see trenn nagu iga teinegi. Ja pealegi väga tõhus.

Aga just nende postitantsu kaastähenduste tõttu ei saanud ma lahti mõttest, et kõige selle lõbususe juures on see trenn naisi vastikult alandav. Sest strippamine ja posti ümber hööritamine ei ole mingid "süütud" tegevused. Ma ei mõtle siin mingite puritaanlike väärtuste vastu eksimist või seda, et naised ei tohiks olla väljakutsuvad ja seksikad. Aga pean silmas seda, et need on ju ikkagi osaks maailmast ja tööstusest, kus naise keha on kaup ja ta peab seda müüma.

Sellel, et sellised tantsustiilid jõuavad stripiklubidest trennisaalidesse ja ööklubidesse, on tegelikult kultuurilises mõttes tähelepanuväärne tähendus. Nüüd ei ole trenniskäimine ainult oma keha treenimine ja füüsilises vormis hoidmine, mida ta lihtsustatult öeldes siiani on olnud. Vaid nüüd õpib naine selle käigus ka seda, kuidas võrgutada vastassugupoolt. Kuidas olla seksuaalselt atraktiivne. Seks tungib kõikidesse kultuurivormidesse kultuuri laiemas tähenduses üha enam ja enam. Seejuures siis ka trenni- või kehakultuuri.

Aga so what? Minu meelest on see trend tagurlik. Sest kui sellised tantsud jõuavad striptiisiklubidest ja pornotööstusest massidesse, siis normaliseerivad nad taaskord arusaama, et naise keha ongi objekt ja kaup. Ja õpetavad seda, et iga naise ultimate goal on püüda olla võimalikult pandav. Lisaks taastoodavad nad stereotüüpi sellest, milline peab naine olema ja mida tegema, et teda seksikaks peetaks. Ja meestele õpetab see seda, millised poosid ja pilgud peaksid neid üles kütma.

"Ma panen nüüd muusika käima ja pidage meeles, et te tantsite ainult iseendale," ütles treener meile. Muigasin omaette. See "ma teen seda ainult iseendale või iseenda pärast" argument saadab kõiki selliseid tegevusi, mis mahitavad naisi enda välimuse eest võimalikult palju hoolitsema ja seksikad välja nägema. Kes ei teaks peast sloganit "You are worth it"?

Aga see argument on tegelikult odav demagoogia. Ei, me ei tuuni oma keha iseenda pärast. Me ei pane omale suuremaid tisse või rohkem juukseid pähe iseenda pärast. Ega kasuta kas või ripsmedušši või huulepulka. Me teeme seda ikka teistele vaatamiseks ja teistelt saadava heakskiidu nimel. Selles mõttes iseendale küll, et heakskiidu saame meie, aga selle nimel tuleb muganduda ühiskonna loodud tõekspidamistega.

Sama lugu on postitantsuga. Mille hea pärast oleks mul vaja iseenda jaoks peput või rindu hööritada ja oma käsi mööda keha külgi hõõruda, peatudes rindadel? Postitants on etendus ja etenduste funktsioon on midagi teistele näidata.

Seejuures, usun ma, rakendavad naised nn male gaze´i mõttemustrit ehk püüavad mõttes ette kujutada, millisena mees/mehed neid näevad. Mehe pilgu teooria autor on filmianalüütik Laura Mulvey, kes leidis psühhoanalüüsi kasutades, et klassikaline Hollywoodi tüüpi lugusid jutustav kino pakub vaatajale kahesugust naudingut. Ühest küljest tunneb vaataja läbi kinolinal kellegi teise (armuloo) jälgimise seksuaalset naudingut. Teisest küljest pakuvad filmid meile naudingut seetõttu, et me saame end filmikangelastega samastada. Me kõik oleme ju mõnd filmi vaadates mõelnud, et oo, see naine on nii ilus, et ma tahaksin ka selline olla, või nende armastuslugu on nii kaunis või et ma tahaksin ka omale sellist meest.

Aga konks on selles, et Holliwoodi lugusid jutustatakse alati mehe vaatenurgast - meestegelane kontrollib asjade käiku. Naistele jäetakse domineeritava rollid ja nemad on need, keda vaadatakse kui objekti. Filmi meessoost kangelane vaatab ja hindab neid ja temaga koos teeb seda ka publik. Seega asetab ka naissoost kinovaataja end mõttes meeskangelase asemele ja analüüsib naise käitumist/väärtust mehe pilgu läbi.

Sama toimub ka ju postitantsu juures. Naine kehastub etendajaks ja kuigi pealtnäha tundub, et tema, kes ta seisab laval rambivalguses, on loo peategelane, siis tegelikult on selleks saalipimeduses istuv mees. Naise soorituse õnnestumine või ebaõnnestumine oleneb sellest, kas mees otsustab, et tants oli hea või halb.

Kui see postitants või strippamine toimub mehe ja naise vahel vastastikkusel kokkuleppel ja põhineb armastusel, mitte oma keha müümisel, siis mind tegelikult ei häiri selle mängu juures eriti võimu aspekt. Mõtlen see, et mees on võimupositsioonil ja naine on domineeritav. Ma ei näe selles midagi halba, kui ma oma mehe jaoks mingil hetkel domineeritava rolli astun. Selles mõttes võiks öelda, et selline etenduskunst koduseinte vahel on isegi parem kui stripiklubis. Sest lihtsustatult öeldes teeb naine kodus seda omast tahtest, stripiklubis aga sundseisu panduna.

AGA mind häirib, kui domineeritav/objekt on ikka ja alati ainult naine. Ikka naine käib stripitantsutrennis ja ikka poissmeesteõhtule kutsutakse strippar. Mul endal puudub igasugune kogemus, aga tüdrukute õhtul kuulsin, et meesstrippareid on raske leida ja üldiselt on nad mõeldud homoseksuaalsetele. Kujutan ette, et ka naisi ajaks naerma mõte, et mõni "õige" mees posti otsas end hööritama hakkaks. See veendumus tuleneb juba ainuüksi sellest, et tantsimist peetakse iseenesest millekski naiselikuks, seega etendamine ehk end vaadatava rolli asetamine on ikka ja alati pigem naiste ülesanne. Kui nüüd sinna tantsu juurde lisada veel mingid võrgutamise elemendid, siis... no selleks peab mees küll gei olema. Õige mees nii ei tee.

Teiseks häirib mind see, et kogu selline šõu- või mis iganes kunst vormib naisi ikkagi väga stereotüüpsel ja piiratul viisil. Harjutab nii naist kui meest mõtlema väga kitsalt sellest, mis on seksikas. Selline poos on seksikas ("Kujutage ette, et teil on kontsakingad") ja selline ei ole. Naine posti otsas on seksikas, mees mitte. Postitants on seksikas, aga rahvatants mitte.

Ja kõige enam ei meeldi mulle see, et postitants või strippamine on trenn ehk midagi, millega naine võiks tegeleda regulaarselt. See tähendab, et ma naisena õpin regulaarselt oma rolli mehe kõrval ja "õiget" kohta ühiskonnas. Ok, harjutamine teeb meistriks ja selle žanri sooritamiseks on vaja kõvasti harjutada. Selles mõttes peab trenni tegema. Aga ma pigem näeksingi seda sel juhul mingi lühiajalise projektina, et käin paar kuud tantsimas ja siis annan oma mehele väikese šõu, kui et hööritan ja keerutan metallposti ümber aastaid.

Sest kui see muutubki sinu ainsaks trenniks, siis on tõenäoline, et nii naine kui tema mees on ühel hetkel nii brainwashed, et nad leiavad, et see kõik on iseenesest mõistetav. Naise ülesanne ongi olla kehaline objekt, millel tuleb järjest uusi kõrgusi püüda, mehe (loodud) fantaasiaid täita, ja mehe ainuke ülesanne ongi to sit back and relax. Sest mees end muidugi mingil sellisel viisil alandama ei hakka. Seda pole vajagi.

Photoshopimaania

2011-07-14T23:19:00.003+03:00

Me lähme fotot shoppima,

kes tahab pilku köita?

Kas, armas sõber, tahad sa

ka pekid seljast heita?

Kui suhelda ajakirjanikuna suurettevõtetega ja kui juhtub, et sa ei saa antud isikust pilti teha - näiteks teed telefoniintervjuud või inimene ise ütleb, et täna jäi pea pesemata ja ta ei taha pildile tulla -, siis suunavad pressiesindajad sind ettevõte pildipanka firma kodulehel või saadavad sulle ise selle inimese pildi, kellest sa kirjutad.

Ja millised pildid siis sealt vastu vaatavad? Keskealised mehed ja naised, kelle kortsud on Photoshopiga kõrvade taha tõmmatud, punnid retušeeritud ja jume ühtlustatud. Võib-olla hambaid ka valgendatud ja silmadesse rõõmsat läiget lisatud. Ma räägin siinkohal eelkõige suurtest rahvusvahelistest ettevõtetest, Eesti firmade puhul ma õnneks sellise nähtusega veel kokku puutunud pole. Sest Eesti inimestega saab reeglina ikka silmast silma kohtuda või kui seekord mitte, siis on ajalehe pildipangas temast suure tõenäosusega mõni varasem klõps. Aga meil on ju valimiste eel tänavad ja ajaleheküjed täis photoshopi-poliitikuid.

Ma vaatan, et isegi Barbi Pilvre, hakates poliitikuks, lasi oma pildi kerge retuši alt läbi ja oma raamatu "Minu võitlused" tagaküljel kasutas Kroonikas ilmunud photoshopitud pilti. Õnneks see viimane on küll suhteliselt mõõdukalt töödeldud.

Võiks ju eeldada, et Barbi Pilvre on sellise reaalsuse moonutamise vastu. Ma tahaks loota. Aga noh, eks ta peab ka poliitikuna ennast oma pakendi ehk välimuse kaudu müüma, mänguga kaasa minema. Küllap polnud tal erakonnas õigust selle kohta üldse midagi öeldagi. Kõik toimus kui masinavärk: üks päev toimus erakonnarahva kollektiivne ülespildistamine ja kedagi ei informeeritudki, et fotograaf oma kuvariekraanil veidike kortse ja pekki ära kaotab. Seda ei peetud vajalikuks, sest see on ju normaliseeritud tegevus. Digi-ajastul ei sea seda enam keegi kahtluse alla, kas võiks ka kuidagi teisiti.

Juba kunagi varem (see oli millalgi talvel) tahtsin siin kirjutada sellest, kuidas mind häirib see, et meie presidendiproua end Facebookis töödeldud piltidega representeerib. Olen tema konto laikija ja tegin tookord tema profiilipiltidest screenshoti.

Nagu näha, on kuuest pildist neli suuremal või vähemal määral töödeldud. Kõige võltsim näeb välja see valges suvekleidis pilt, kus Evelinile on mingi plastmassist nahk valatud. Mul tekib küsimus, et kui Evelin Ilves seisab naturaalsuse eest toidulaual, siis miks ei seisa ta loomulikkuse eest ka välimuses. Loomulik olemise sõnumit annaks ju ilusti siduda Evelini teise agenda ehk sporditegemise propageerimisega. Ehk siis midagi sellist, et tunne end hästi oma keha liigutades ja pekki selle kaudu kaotades, mitte ära püüa volte arvutis ära kaotada.

Evelin oma piltidel ehk pekke retušeerinud polegi, vaid kortse. Need ju ei kao sporti tehes. Aga küsimus on tegelikult selles, kuidas me kortse defineerime. Kas need on kogemuse, väärikuse ja teadmiste sümboliks või need on midagi jubedat ja häbenemisväärset, mille tõttu nende omaniku väärtus inimesena meie silmis kohe langeb?

Kui meil oleks eeskujusid, kes suudaksid kanda oma kortse uhkusega ja näidata, et see võib tegelikult täitsa cool olla, muutuks ka suhtumine. Te ütlete, et see pole võimalik? 90ndatel polnud varakapitalistlikus Eestis võimalik ka see, et sekkarites šoppamist oleks popiks peetud. Täna on vintage'i kandmine auasi. Eesti naised katavad püüdlikult oma hallid juuksed värviga, Rootsi naised kannavad halli pead uhkusega. Ja mitte halle kiharaid võimalikult lühikeseks lõigates, et need võimalikult vähe tähelepanu saaks, vaid ikka pikkadena. Kõik on defineerimise küsimus.

Aga praegu õpib igaüks juba varajases nooruses, et kortsud on defineeritavad just selle teise, negatiivse, versiooni läbi. Nende tekkimist tuleb jumala eest vätida. Mis siis, et need kaks diagonaalset kortsu meie suunurkade ja põskede piirile tekivad naeratamisest. Mis sest, et sama lugu on nende kanavarvastega meie silmade ümber. Persse need mõnusad emotsioonid, peaasi, et ma peegelsileda näolapiga hauda jõuaksin!

Naisi (ja nüüd järjest enam ka mehi) õpetatakse, et 20ndates tuleb oma nahka pidevalt niisutada, ennetamaks kuivust ja seekaudu kortse, 30ndates tuleb hakata kasutama esimesi kortsukesi ennetavaid imerohte ja aastate lisandudes aina vägevamaid versioone sellest. Ma olen seda kõike kreemimaailma reklaamidest õppinud. Kui ma olin puberteet ja jubeda aknega võitlesin, ütles mulle mu kosmeetik lohutades, et vähemalt tekivad sul kortsud kuiva näonahaga tüdrukutest hiljem. Mul on see tema lause siiani meeles, ju siis oli see teema minu jaoks tähtis, teadsin juba siis, et kortsud on midagi vastikut. Ootasin jubedalt aega, kus kõik ilusate näolappidega piigad kortsuliselt ringi käivad ja mina võidukalt, vinnidest ja ka veel kortsudest puhta näoga, ringi rallin.

No ja kui siia juurde lisada veel naistele pähetambitav üldine ideoloogia, et meie ülim ülesanne elus on ilus (poppkultuur lisab: "... ja pandav") välja näha, siis pole ime, et positiivset tähelepanu pälvivad need pildid inimestest, mis ei ole töödeldud, kui vastupidi. Ja presidendiproua põeb, et ta FB pilt pole ilma töötlusprogrammist läbi käimata aktsepteeritav. Võiks öelda, et tänapäeval töötleb iga endast lugupidav inimene ikka pilti enne, kui see avalikkuse pilgu alla sattub.

Kõik naisteajakirjad, kaasa arvatud Eesti Naine, mida ma olen ikka vähe väärikamaks pidanud, panevad oma kaanele naisi, keda ei ole päriselus olemas. Kui Anne ja Stiil tegi numbri, milles poseerisid meigita naised, oli see suur meediasündmus. Ja kuigi soov selle taga võis olla hea, põlistas see teadmist, et meigita ja töötlemata teiste inimeste ees olek on midagi ebatavalist, ebaloomulikku, mida üldiselt ei tohiks juhtuda.

Ma võiksin veel kuidagi leppida sellega, et sellist moondunud reaalsust näidatakse meile reklaamides. Nende ülesanne ongi meile muinasjutumaailma müüa ja panna end mingite ideaalide poole püüdlema. Tegelikult on see muidugi inimeste petmine, sest see reklaamitav toode ei muuda meid kunagi selliseks, nagu lubatakse, aga okei.

Mis mind enam häirib, ongi see, et ma pean ajalehes, mis peaks olema ikkagi reaalsuse peegeldus, kasutama nende ettevõtete tehtud muinasjutumaailma pilte. Või ma pean valijana valima plastmassnäoga poliitikute vahel, nagu tegu oleks iludusvõistlusega.

Ja mis seal salata, mind häirib ka see, et minuski tekib esimesena kadedus, kui mõni sõbranna on endast photoshopitud pildi Facebooki üles laadinud ja seal "nii hea välja näeb". Kuigi ma saan aru, et see tegelikult ei ole ju päris tema. Ja kindlasti tunneb tema end omal pool arvutiekraani uhkena, kuna laike ja kommentaare stiilis "Issand, sa näed siin nii teistsugune välja", "Oo, milline iludus/sekspomm/kaunitar!" tuleb nagu seeni pärast vihma.

Iga tõekspidamine on ühiskonnas kellelegi kasulik ja kellelegi mitte. Photoshoppimise normaalsuseks muutumine, mille kaudu kaotame me reaalsustaju ja kotime järjest enam seda "pakendit", millega meie oleme siia ilma sündinud, ei ole kindlasti kasulik meile. See on kasulik neile, kes tekitavad meis ebakindlust, soovi olla keegi teine, näha välja teistsugune ja panevad meid selle poole püüdlema.

Täna saatsin ma omalt poolt teele 25 taala, et saaks reaalsuseks üks film, mis räägib meedias ilmuvate fotode/filmide kaudu illusioonide loomisest ja sellest, kuidas neid inimeste vastu ära kasutatakse. Selle pealkiri saab olema "The Illusionists" ja alapealkiri ütleb sedasama, millest ma täna kirjutasin - et ebakindlus müüb. USA filmimaailm on suht reguleeritud, suured filmikompaniid saavad dikteerida filmide sisu ja seepärast on Elena Rossini otsustanud teha filmi neist sõltumata ehk kogudes filmi tegemiseks raha iseseisvalt. Pea 300 krooni on ka minu jaoks suur raha, eriti kui seda saata kuskile teisele poole maailma inimestele, keda sa kunagi ei tunne ega saagi tundma. Aga ma olen selle projekti käivitumist pikemalt jälginud - kunagi postitasin siiagi Elena tehtud antud filmi teemalise video, mind veensid Elena argumendid, miks ta seda filmi teha tahab, aga eelkõige tahan ma väga väga uskuda, et sellest tuleb midagi huvitavat, põnevat ja vaatajat vabastavat. Teades mõnd inimest, kes filmis esineb, on märgid paljulubavad. Jään huviga ootama.

PS Ja reality checkiks võite vaadata siia.

Tüdrukud on tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust!

2011-06-21T19:27:00.005+03:00

Mäletan üht talvist pilti, kus minust möödus tänava peal lasteaialaste rühm ja mind pani imestama, et peaaegu kõik tüdrukud kandsid roosasid kombinesoone. Ja roosasid mütse ja kindaid. Ja võib-olla ka saapad väikeste (heh, roosade) jalakeste otsas olid roosad.

Teine, aga suvine, pilt meenub Rocca al Mare spordipoest, kus jäin silmitsema üht naist oma tütrega. Õigupoolest seepärast, et see naine üks tuntud laulja oli. Nad kõndisid spordipoe uksest sisse rulluiske vaatama. Ja umbes nelja-viiene tüdruk valis sekundi murdosa jooksul riiulilt välja oma lemmikud rulluisud, mis olid - üllatus, üllatus - roosad. Ja sädelevate roosade tuttidega.

Eile käisin siin Rootsis spordipoes, kus parasjagu perekond oma väikestele lastele kiivreid pähe proovis. Poisikesele oli välja valitud just tumesinine ja tüdrukule muidugi roosa peakaitse. Enne selle sissekande kirjutama hakkamist tegin tiiru õues ja kõndisin mööda kolmest väikeste lastega perekonnast, kus tüdruk-titade outfiti domineeriv värv oli täpselt sedasama värvi.

Aga mitte ainult titadel. Käisin hiljuti ühel sünnipäeval, kus sünnipäevalaps sai 25 ja korraldas roosa peo. St dress code oli roosa, aga ka kogu laualepandu, sünnipäevakook, toidunõud ja dekoratsioonid. Oli huvitav vaadata, kuidas inimesed peol käitusid. Kõik tüdrukud olid roosasse riietunud ja püüdlikult ka oma käe- ja varbaküüned roosaks värvinud.

Olin oma roosa-rohelise kirju kleidi ja värvimata küüntega kõige vähemroosa naisisik sellel peol. Tüdrukutes tekitas roosa teema palju elevust ja jutuvada. Noormehed, püüdes justkui üle kinnitada, et nemad on ikka õiged mehed, distantseerisid end kogu sellest rõõmust. Nad kandsid küll sünnipäevalapse rõõmuks roosat, kuid olid sinna juurde seadnud teist värvi riideid. Kõnekalt väljendati meeste poolt ebamugavustunnet selle värvi kandmise osas ja tehti teistele selgeks, et seda tehakse ikka naljaga.

Sünnipäevalaps, avades oma kinke, mis olid eranditult roosad, tegi oma elukaaslase suhtes teravmeelse märkuse, et viimane peab pärast seda pidu ja nende kinkide vahel elamist ravile minema. Lühidalt: käis kahe sugupoole ja selle juurde kuuluvate identiteetide taaskinnitamine.

Sest pole ju kahtlustki, et roosa on tüdrukute värv ja poisid seda ei kanna. Kui, siis võib kahelda nende meeste seksuaalses sättumuses või on nad lihtsalt mingit imelikud kutid - metroseksuaalid või pehmekesed. Meeste jaoks on roosa värv KEELATUD ja kui nad seda kannavad, siis eeldatakse, et see kannab ka mingit sõnumit nende identiteedi kohta. Mees tahab meile midagi öelda, sest muidu ta ju ei kannaks midagi nii meeste maailma mõttes imelikku, normist hälbivad.

See tähendab, et nagu teisedki värvid, on ka roosa värv sotsiaalselt kodeeritud. Ehk et talle on antud mingisugune tähendus. Ja kui keegi seda värvi kannab, siis ka temale n-ö kanduvad üle selle värviga seotud tähendused, assotsiatsioonid jms, mis me oleme ühiskonnas n-ö omavahel kokku leppinud. Igaüks ju teab, et teatud värv sümboliseerib midagi. Et pulmas kantakse valget ja matustel musta ja valge sümboliseerib pruudi puhtust/süütust ja must sümboliseerib leina. Need tähendused on aga kokkuleppelised ja ajaloo jooksul välja kujunenud. Piltlikult öeldes kui inimajaloo jooksul oleks välja kujunenud, et matustel kantakse roosasid riideid, siis see tunduks meile kõigile normaalne. Aga praegu ajab sellise matuseseltskonna ettekujutamine ju naerma.

Kui must ja valge tähistavad vastandlikke ühiskondlikke rituaale nagu pulm ja surm (mitte et surm oleks ise mingi rituaal, aga leinatalitus kui selline), siis roosale ja helesinisele värvile on omistatud roll soolises enesemääratluses. Nendel värvidel on selle koha pealt kõige tugevam sümboliline jõud. Ja see "mäng" algab juba siis, kui beebi sünnitusmajas teki sisse mähitakse. Tüdrukud roosasse ja poisid helesinisesse.

Kuidas siis kujunes nii, et roosa värv anti plikadele? Nagu ütleb Eesti lastelaul, et tüdrukud on tehtud maasikavahust. Mis on ju roosa. (Lapsepõlvest pärit müsteerium selle ümber, miks poisid laulusõnade järgi koerahännast tehtud on, pole minu jaoks siiani lahenenud, aga nende kahe vastandamine õpetab väikest last nii või naa, milline on tema õige käitumisviis siin ilmas.) Hiljuti tuli välja üks roosat värvi ja tüdrukute lapsepõlve käsitlev raamat, mille kokkuvõte on siin. Seal kirjutatakse värvide omistamise kohta nii:

Selle lastetoa mööbli nimi on Paul. Selge see, mis soost lapsele mõeldud.

Võib tunduda, et tüdrukute armastus roosa värvi vastu on vältimatu, kuidagi nende DNAsse kodeeritud, kuid Marylandi ülikooli Ameerika õpingute professori Jo Paoletti sõnul see nii ei ole. Värve ei jaotatud laste vahel ära kuni 20. sajandi alguseni. Selle ajani polnud kodudes pesumasinaid ja kõik beebid kandsid praktilistel põhjustel valget - sest ainus viis riideid puhtaks saada oli neid keeta. Veel enam: nii poisid kui ka tüdrukud kandsid riideid, mida peeti sooneutraalseteks kleitideks. Kui aga hakati rääkima lastetubade värvidest, siis peeti roosat tegelikult mehelikuks - see oli pastelne versioon punasest värvist, mida seostati tugevusega. (Ka täna ju soovitatakse poliitikutel punast värvi lipsu kanda, mis sümboliseerib võimu - K.B.) Helesinine, mida seostati Neitsi Maarja, püsivuse ja truudusega, sümboliseeris naiselikkust. Miks ja millal need värvid omavahel vahetusid, ei ole selge, kuid ka paljud Disney kangelannad - Tuhkatriinu, Uinuv Kaunitar, Wendy, Alice Imedemaal, "Mary Poppinsi" raamatutegelane Jane Banks - riietati taevasinisesse. Kui Disney tõi turule Printsesside toodetekollektsiooni, siis vahetati meelega Uinuva Kaunitari kleidi värv roosa vastu, et arvatavasti eristada teda Tuhkatriinust.)
1980. aastatel muutus peamiseks laste suunaliseks turundusstrateegiaks nende eristamine vanuse ja soo järgi ja roosast sai värv, mis defineeris tüdrukuid kui naissoo esindajaid, vähemalt esimeste kriitiliste aastate jooksul. /.../ Laste või ka täiskasvanute liigitamine järjest detailsematesse kategooriatesse on end tõestanud eduka kasumite suurendamise viisina. Ja üks kõige lihtsam viis tarbijaid segmenteerida on rõhutades nende soolisi erinevusi - või need välja mõelda, kus neid varem pole olnud.

Artikkel kirjeldab ka seda, et lapsed saavad juba päris väiksest peast - ühe-kaheaastaselt - aru, et inimesi jaotatakse meheks ja naiseks ja hakkavad oma sookaaslasi jäljendama. (Sellest, et we do what we see, olen ka varem kirjutanud.) Seega juba väga väikese lapse saab turundusnippide abil suureks roosa värvi fänniks õpetada.

Ja seda on kogu mänguasja-, mööbli-, elektrooniliste vidinate ja riietetööstus väga-väga edukalt kogu maailmas teinud. Vaadake järgmine kord lasteaiarühma nähes ise, mitut roosat plikat te näete. Või mõelge, kui palju on teil endal või teie tütrel garderoobis ja toas roosasid asju.

Siin on pildid meie enda kodumaiselt tootjalt: lasterõivaste tootja Lenne kodulehel olevatel piltidel on poisid riietatud sinisesse ja rohelisse ning tüdruk roosasse.

Aga milles siis õieti probleem? Mina leian, et kui me laseme värvide tähendusel ja nende kasutamisel muuta nii üheülbaliseks ja rangelt piiritletuks, et naine võib kanda neid ja neid värve ja mees jumala eest mitte, siis seda annab meie kui tarbijate vastu ära kasutada. Näiteks määrides väikestele tüdrukutele ja nende vanematele pähe kõike, mida iganes roosaks värvida saab. Väiksel tüdrukul ei ole analüüsivõimet ja müüginippide läbinägemisoskust. Tema tahab kõike roosat nüüd ja kohe! Ja ema või isa, kelle jaoks on tema tütreke väike printsess (selles viidatud artiklis on sellest printsessitamisest ka huvitavat juttu) mõtleb, et kui mingi asi on roosa, siis järelikult ongi see mõeldud tema väikesele printsessile, nii et letsgo! (Ja kindlasti ei ole see asi sobilik siis meie pojale. Poeg peaks lausa häbi tundma, kui midagi sellist endale tahab.)

Kuna keegi ei tooda roosasid Vahva Vedur Toomaseid, vibusid või Action Mane, siis tüdrukud õpivad selle kaudu ka, millised mänguasjad neile peavad meeldima - Barbid ja haldjakleidikesed jm roosa ja sädelev. Ja miniatuursed plastikust kontsakingad (OMG!).

Naiste roosa värviga ülevalamine - või õigemini see, et nad ise end sellega üle valada lasevad -, jätkub ka nende täiskasvanuks saades. Mõelge kõigile nendele roosadele suitsudele, läptopikottidele ja mobiilikorpustele, siidripurkidele, autodele, lumelaudadele, mis võõbatud roosaks. Need on samasugused suitsud, kotid, korpused, purgid ja autod nagu kõikides muudes toonideski, aga kuna me naistena end lollitada laseme, uskudes, et see roosa vidin annab mu identiteedile juurde tohutult feminiinsust, oleme me valmis maksma selle toote ja kogu sellega kaasnenud tootearenduse eest.

Kusjuures on huvitav, et kui tarbijad jaotatakse nii soo kui vanuse järgi eri gruppidesse, et inimene tunneks, et talle pakutakse midagi, mis on mõeldud just talle, siis roosa on selles mõttes olnud ikkagi alati tüdrukute, aga mitte naiste värv. On ju Eestiski veidi halvustav väljend, et mida vanem eit, seda roosam kleit, välistades selle, et roosa värv vanema inimese seljas võiks olla normaalne või tõsiselt võetav. Aga roosa "ülemvõimu" ajal on ka täiskasvanud naistele mõeldud kaubad muutumas järjest roosamaks. Ja roosa tähistab siinjuures siis lihtsalt naissoost inimeseks olemist, vastandudes meessoole. (Kuigi me ju endiselt naeraksime, kui mõni keskealine tädi üleni roosasse riietudes meile tänaval vastu jalutaks. Oi, ja kui see oleks veel mõni meesterahvas!)

Roosas värvis ei ole ju iseenesest midagi halba. See on ka minu meelest ilus rõõmus värv. Halb on aga see, kui meid surutakse mingitesse ratsionaalselt täiesti põhjendamatutesse raamidesse, milliste värvidega tüdrukulikkust, tüdrukute lapsepõlve ja naiselikkust kujundada. Ja keelatakse mehel seda värvi enda peal ja enda ümber omada.

Nagu Peggy Orenstein, selle mu eelpool tsiteeritud artikli autor, küsib: miks ikkagi peab tüdrukupõli (girlhood) olema nii monokromaatiline (ühevärviline) ja ütleb väga ilusasti, et roosa on ju ainult väike triip kogu vikerkaarest.

Mõned head mõtted Aunastelt

2011-06-16T17:19:00.000+03:00

Maire Aunastel ütleb Arterile antud intekas välja mõned head mõtted, millega ma vägagi nõustun:

- noored tüdrukud peaksid õppima tundma ennast kindlana ka üksi.
- Ajakirjandus peab andma inimesele teadmise, et igaüks on tähtis. Inimene on alati tähtis, mitte ainult siis, kui loetakse kokku vaatajaid.
- (Ajakirjanduses) Tuleb näidata tarku inimesi, ka siis, kui nad ei ole enam noored ja ilusad.
- Seepärast tean, et kõige olulisem on see, mida sa endas kaasas kannad.
- Meie, naised, oleme tihti nagu lambakari, kes mõtleb, et teisiti elus õnnelikuks ei saa, kui peab alati ühtemoodi välja nägema.

Kaks olulist probleemi, aga üks natuke silmakirjalikult kõnelejalt

2011-03-28T19:34:00.002+03:00

Paljud meist teavad, et kosmeetikatoodete firma Dove kasutab oma reklaamides naistekehasid nende variatiivsuses. Eks needki naised on castingu läbi teinud ja mingite kriteeriumite järgi sobivateks modellideks valitud, aga sellegi poolest on need naised reaalsemale elule lähemal kui ülejäänud 99,99% kosmeetikatoodete reklaamis kasutatavatest Photoshopitud kont-naistest. Kusjuures ega Dove on ka need naised kergelt üle puuderdanud, ma olen kindel.

Aga siiski on nende valikud ja sõnumid (teate ju ka seda nende reklaami valmimise videot) tervitatavad, olgugi, et need on avaldatud mitte ainult heatahtlikul, humaansuse ja loomulikkuse väärtustamise eesmärgil, vaid ikka selleks, et me Dove'i tooteid ostma hakkaks.

Sellest ülemisest reklaamist on näha, et Dove on loonud ka Self-Esteemi fondi, mis siis arvatavasti tegeleb naiste (ja meeste) enesehinnangut ja eneseusku parandavate programmide või nende toetamisega. Ja selle ülemise video sõnum on ju tegelikult väga oluline. "Räägi oma lapsega enne, kui temaga räägib meedia."

Ühes (päris heas, aga natuke eklektilises) filmis (mida saab sealt striimides vaadata) soovitati püüda oma last hoida meediast võimalikult palju eemal, käia temaga õues jalutamas, mängida, lugeda raamatuid. Ja hakata ka noorest peast õpetama, millised on keha funktsioonid - et näiteks rinnad ei ole ainult meeste ahvatlemiseks, vaid järglaste toitmiseks.

Ma arvan, et osaliselt see isegi toimiks, vähemalt eas, kui lapse jaoks on veel autoriteetideks tema vanemad, mitte sõbrad. Aga esiteks on ju vahel vaja kasutada lapsehoidjana telekat, kus talle kõik see p...sk pähe valatakse ning hetkel, kui ta kodust järjest rohkem eemal on, pommitavad teda need sõnumid igal tänaval, iga poe vaateaknal, iga kioski ajalehtede kaantel... Ja ma kardan, et paljud praegused Eesti lapsevanemad, kes on üles kasvanud, nagu minagi, selle esimese tarbimisühiskonna põlvkonnana, on ise nii brainwashed, et nad ei oska õpetada last suhtuma kriitiliselt nendesse sõnumitesse, kuna keegi ei ole neid endid õpetanud. Nad vaevlevad ise mõtete küüsis, kas nad on ikka endiselt ilusad, kas laps ei ole nende kõhtu välja venitanud ning kas oleks ikka pidanud last rinnaga toitma.

Võib-olla ma teen neile lapsevanematele liiga - oh oleks see nii, et teengi! -, aga meediakriitika (media literacy) õpetamine Eestis on alles lapsekingades. Miks peaks üks keskmine 20-30ndates noor inimene teadma midagi ühiskonna ja sh meedia konstrueeritusest? Ja kui ta ka teab, siis kust saab ta ühiskonnas piisavalt tuge, et nende imperatiivsed sõnumid välja naerda, neist üle olla?

Aga tulles tagasi selle Dove'i kampaania juurde, siis Greenpeace on teinud päris teravmeelse video, keerates selle visuaalse keele Dove'i kahjuks ja asjaolule, millest Dove ei räägi.

Me peaks ikka järjest rohkem hakkama küsima, kust tuleb see toode, mida me kasutame, ja kust on tulnud selle toote tooraine.

2011-03-20T22:32:00.000+02:00

Kui püüdlikult nad oma selga sirutavad. No küll on tublid tüdrukud!
Pildil on Playboy modellid, kes Puustusmaa viimases filmis kaasa tegid. Eks kõik kunsti nimel ju.
Kuuldavasti pidid seal filmis ka Hele Kõre ja Evelin Pang suudlema. Puustusmaa sai ikka täiega oma märjad unenäod linal realiseerida. Mõtlen kinolinal.

http://www.elu24.ee/?id=404893

Polegi kunagi tampoonireklaamide peale südamest naernud

2011-03-20T12:39:00.001+02:00

"No I'm going to tell you to buy something."

"Ja tavaliselt kolmandal päeval ma tahan lihtsalt tantsida!"

Tore eneseiroonia.

2011-03-20T00:29:00.000+02:00

Ideal Women from Elena Rossini on Vimeo.

2011-03-15T17:14:00.000+02:00

Women, know your limits!

2011-03-03T17:16:00.000+02:00

Is female empowerment killing romance?

2011-02-27T16:53:00.000+02:00

Mõni aeg tagasi kihas USA feministlik blogosfäär aruteludest, kas naiste võimupositsioonidele jõudmine tapab romantika nende naiste suhetes. Selle ajendiks oli New York Timesis ilmunud sellesisuline artikkel. Selles loos on täiesti naeruväärsed näited elust enesest, kus naissoost investeerimispankuri kommunikatsioonispetsialistist mees, kes teenib naisest mitu korda vähem, tõmbab avalikes kohas välja oma krediitkaardi ja palub hotellid bukkida enda nimele, jättes mulje, et tema kõigi nende väljaminekute eest maksab.

Ja järgmised: 38aastane itaallannast juhtivtöötaja kurtis, et tema boyfriend soovitas tal töökohta vahetada, kuna ta arvas, et ei suuda pärast naise palga kasvamist tema omast kõrgemaks naist enam "võrgutada", prantslasest juhtkonna konsultant tõdes, et tema õpetajast mees lõpetas osalemise pidudel koos oma naisega, sest ta tundis häbi iga kord, kui keegi küsis, millega tema tegeles. Saksa pankur ütles, et üks põhjustest, miks tema eksabikaasa ta psühhoterapistist naise pärast maha jättis, oli see, et uuel naisel oli mehe jaoks rohkem aega.

Siis räägib artiklis veel üks onlain-kosjakontori omanik, kes ütleb, et sotsiaaltöötajatest jms naiste vastu tunnevad mehed tunduvalt rohkem huvi kui juhtivtöötajatest naiste vastu.

Ja üks tarkpea soovitab naistele meeste otsimiseks järgmisi nõuandeid:
- ära mine esimesele deidile oma ettevõtte uhke autoga
- leia partner kogu eluks enne seda, kui sa saad edukaks, st 20ndates, mitte 30ndates (see on muidugi eriti hea soovitus, sest me kõik ju teame juba 20aastasena, kui edukad ja well-paid me 30ndates oleme)
- sihi mehi, kelle enesekindlus põhineb muul kui rahal, nagu akadeemikud ja kunstnikud. Mida erinev tegevusala, seda parem, sest see teeb (sissetulekute) võrdlemise ühistel alustel keerulisemaks.

See artikkel räägib sellest, kuidas mehed tunnevad end ebamugavalt panduna ebatraditsioonilistesse soorollidesse. Ühtäkki ei ole nemad enam "perekonna pead", ühtäkki pole "püksid peres nende jalas". Nende naistel on rohkem võimu ja see tekitab neis ebamugavust (krediitkaardi väljatõmbaja) ja häbi (meesõpetaja).

Osa nendest naistest tõdes ka, et tegelikult nende meestele meeldib, kui naistel on edukas karjäär. Seesama krediitkaardi väljatõmbaja pidavat oma sõprade ees oma naise karjääriga uhkustama ning teised naised lisavad, et neile meeldib vaadata ettekandjate reaktsiooni, kui naine söögikohas arve maksab.

Aga nagu üks blogija ütleb, siis on tegelikult suht arusaamatu, miks me endiselt üldse selliste asjade üle juurdleme:
Kus on artiklid, mis käsiksid neil ebakindlatel meestel to suck it up?! Kus on lood, mis tuletaksid neile meestele meelde, et see, kui palju sa teenid, ei määratle seda, kuivõrd kõva mees sa oled? Et naisest vähem teenimine ei tee sind vähem meheks, küll aga selle pärast vingumine. Miks on alati just edukad naised need "pahad"?

Tõsi, mõeldes juba ainuüksi pealkirjale - Kas võimukad naised tapavad romantika? - on selge, kes on romantika võimalikus kadumises süüdi. Mitte mehed, kellel võimuka naise peale banaalselt öeldes ei tõuse, vaid naised, kes on valinud ebatraditsioonilise, "ebaloomuliku" tee ja kes ei vasta enam meeste (ja teiste naiste) arusaamale "õigest" naisest. Kui ka näiteks mõelda, kas me tunneksime rohkem haletsust naise või mehe suhtes, kes on karjääri nimel jätnud abiellumata ja lapsed saamata, siis enamasti on see ikka naine.

Kogu selle teema juures on minu jaoks aga kõige huvitavam küsimus see, kuidas me romantikat defineerime. Meil kõigil on ju üles kasvades selgeks õpitud romantika "valem".

Noh, kui esimese hooga mõned märksõnad ise pakkuda, siis meenuvad küünlavalgus või kaminatuli, pime tähistaevas, klaas veini, lillelises (loe: romantilises) kleidis naine (kindlasti mitte pükstes), juuksed tuules lehvimas. Ja mees, kes kõik selle situatsiooni üles seadnud on. Nagu etenduse lavale. Ja kellele naine kõike seda nähes/tundes andub.

Või mõelge kui romantilisena suudaks me ette kujutada seda, kui naine palub mehe kätt? Bukib restos laua ja ulatab desserdi ajal väikese karbikese. Oo ei, see rikuks kogu romantika - see on ju mees, kes peab naise ära võtma.

Ma löön nüüd Guugli pildiotsingusse sisse sõna "romance" ja vaadake, millised pildid vastuseks tulevad. Enamikel neist on täpselt selline situatsioon, nagu kirjeldasin. Siin üks parimaid näiteid:

Sellest võib järeldada, et meil kõigil on mingisugune ühine - st et ka kokkuleppeline - arusaam romantikast, milles naine on ilus asi ja silmarõõm, ülimalt feminiinne, see tähendab, et ka alluv. Ja kui nüüd naisele hakkavad "munad alla kasvama", st ta saavutab elus suurema materiaalse võimu kui tema mees, siis tunnebki see mees, et ta ei suuda enam naist võrgutada, sest naine ei ole enam talle alluv. Et ta on enda arvates lausa kastreeritud. Success ain't sexy.

Aga vastates küsimusele, kas naiste karjääriredelil üles ronimine tapab romantika, siis ma leian, et romantika ei kao kuhugi. Vaid toimub selle termini uue ja "sallivama" definitsiooni otsimine. Ja see tuleb meile kõigile kasuks.

The real you

2011-02-16T16:02:00.000+02:00

Look at you // The Body Image Project from Body Image Project on Vimeo.

Natuke cheesy teostus eestlaste jaoks, aga muidu täitsa hea ettevõtmine. Keegi võiks meil ka midagi sellist korraldada.

2011-02-15T15:45:00.000+02:00

See on see Kanye Westi kontsert, millele ma siin viitasin ja tookord pilte üles ei leidnud. Siin nad siis nüüd on.

Suht haige

2011-02-10T14:07:00.001+02:00

Postimehe "naiste" rubriik ütleb meile, et isegi seksimise ajal ei pea me mõtlema näiteks sellele, et elu on ilus, seks hea ja partner armastusväärne. Ei! Vihka oma keha, põe sisseõgitud kalorite pärast ja mõtle sellele, kuidas seksides kõige rohkem kaloreid põletada.
Ma ei tea, mis nippe need ajukeenjused välja pakuvad, sest ma ei kingi Postimehele seda klikki, aga juba teema kui sellise tõstatamine on suht haige. See pole muidugi "naiste" rubriigi enda väljamõeldud, vaid sadu kordi varem igasugu "naiste" ajakirjade poolt kasutusel olnud. Kuidagi peab ju nendest kahest teemast - seksiteemast ja sul-on-igavesest-ajast-igavesti-suur-tagumik-ja-pead-püüdma-elu-lõpuni-seda-maha-lihvida teemast - viimasegi välja pigistada.
Sama haiged on ka sellised nõuanded nagu millistes poosides rannas päevitades saledam välja näha. Kusjuures kõige demagoogilisem selle juures on mulje loomine, nagu tegu oleks heatahtliku sõbrannaga, kes soovib meile ainult head. Tegelikult on tegu ühe ja sama ideoloogia taastootmisega, mis ütleb meile seda, mida ma juba üleval pool ütlesin. Ja see tekitab meis, kes oleme õppinud oma keha vihkama, teatava sõltuvuse kõikidest nendest haledatest nõuannetest.

Hottie mystique

2011-02-04T16:21:00.000+02:00

Selleks, et saada ilmatüdrukuks, ei piisa ainult huvist frontide ja tsüklonite vastu, vaid sa pead olema ka hottie.

Juhtusin kuulama juttu sellest, mis elu elasid keskklassi naised pärastsõjajärgses Ameerikas, kuidas nad tundsid vaid laste ja mehe eest hoolitsedes siiski mingit tühjust, selle tühjuse pärast aga häbi. Ja kuidas üks raamat nende süütunnet leevendas ja mida sellest arvatakse pool sajandit hiljem. Selle raamatu pealkiri oli "Feminine Mystique". Mystique tähendab millegi suhtes tekkinud teravdatud või salapärast tähelepanu, selle raamatu pealkirjas siis tähelepanu naiselikkuse või naiseks olemise suhtes. Ehk võib seda sõna ka müsteeriumina tõlkida?

Igatahes selle jutusaate külaline, kes kirjutas "Feminine Mystique'i" mõjust nüüd omakorda raamatu, räägib muide ka sellest, et tänaseks on tolle ajal feminine mystique'i kadunud, aga on tekkinud kaks uut moodi mystique'i:

"Ma arvan et feminine mystique sellisel kujul, nagu me teadsime seda 1960. aastatel, on praktiliselt kadunud. See ütles, et naised /.../ on neurootilised ja ebanaiselikud, kui nad tahavad saavutada edu tööelus või olla edukad spordis jne. Aga ma arvan, et see on ümber kujunenud kaheks teiseks (konstruktsiooniks).

Üks keerleb ümber teismeliste ja kahekümnendates naiste ümber. Naistele öeldakse: "Jah, sa võid tõesti saada selleks, kelleks sa iganes soovid, aga sa pead samal ajal olema ka hot." Kui ma olin noor, kutsus õpetaja mind korraks teistest eemale ja ütles, et ära kasuta selliseid tugevaid sõnu, mis teevad poisid õnnetuks. Ja mu parimal sõbral kästi olla mitte nii hea spordis, vaid lasta (poistel) end võita.
Täna enam meile selliseid asju ei öelda, vaid, et "tee sporti või kasuta suuri sõnu, kui sa tahad, aga ole ka kuum, ole kuum!" Ja see võib noortele naistele mõjuda väga hävitavalt, kui neid meelestatakse nii, et enese kehtestamiseks tuleb rõhutada oma seksuaalsust."
Teine mystique, mis käsitleb naisi abielus olles või mitte abielludes,aga emaks saades, on see idee, et sa pead olema perfektne ema ja muutma iga hetke (lapsele) midagi õpetavaks. Ja mingil moel kõik see, mida sa teed, mõjutab last väga palju. /.../ Kui kuuekümnendatel öeldi naistele, et lihtsalt olge lapse jaoks olemas ja ärge väga palju sekkuge, siis nüüd käsitakse neil sekkuda (lapse tegevusse/ellu) pidevalt või muidu ei saa teie lapsest see parim, milleks ta on suuteline."

"Me jäljendame seda, mida me näeme"

2011-02-03T14:47:00.000+02:00

Gloria Steinem on üks Ameerika tuntuimaid feministe, kes kummutab müüdi, et feminist on üks kole lesbimutt. Steinem ise ütleb, et tegelikult seisavad "ilus" ja "kole" naine silmitsi ühe ja sama probleemiga - et neid hinnatakse nende välimuse, mitte nende mõtete järgi.
Selles videos ütleb Steimen ühe mõtte, mis on väga oluline, et aru saada, kuidas inimene ei kujune selliseks, nagu ta on, mitte looduse poolt või lihtsalt seepärast, et ta ise nii tahab, vaid peamiselt seetõttu, et ta õpib seda teistelt ühiskonnaliikmetelt. "We do what we see."

Vaadake näiteks seda eriti naljakat väikese beebi videot -siin on ehe tõestus, kuidas me hakkame juba väiksest jäljendama seda, mida enda ümber näeme.

Nägemismeele abil saab inimene kõige suurema osa informatsioonist. Selle on ära tabanud ka näiteks meedia, kus kõik visuaalne on järjest suurem ja värvikirevam (vaadake näiteks ajakirjade riiuleid poodides - need võtavad silme eest kirjuks) ja tekstid järjest väiksemad.
Aja jooksul muutub see jäljendamine järjest "asjatundlikumaks". Me oskame märgata teiste inimeste juures väiksemaidki detaile ja kui me õpime ära, et need on ülejäänud ühiskonna poolt ka kiidusõnu saavad asjad, siis hakkamegi neid omaks võtma ja nende poole püüdlema ja neile vastavalt käituma. Kui endalt küsida, miks me seda teeme, siis sageli ongi ju vastus: "Aga kõik teised teevad/käituvad ka nii."
Iseenesest aitab see jäljendamine inimestel kui sotsiaalsetel loomadel ellu jääda. Me mõistame, et nii käitudes we do fit in. Seega on niimoodi turvaline teiste inimeste keskel olla.
Aga natuke kurb on, kui meie jäljendamise aluseks saavad sellised videod. Mu meessoost Facebooki tuttavad linkisid ja laikisid seda täiega. Ja mis siis nende Facebooki naissõbrad peavad järeldama. Eks ikka seda, et ma pean ka oskama või õigemini tahtma niimoodi aeleda, endale õli peale määrida ja tank topi eest märjaks teha, et nibud läbi paistaksid.
Ma ei ütle, et naised ei võiks sellised olla ja et sellistel muusikavideotel ei ole kohta. Aga halb on see, et muusikavideote ja kogu meelelahutustööstuse ja meelelahutusmeedia naised ainult sellised ongi. See on poppkultuuri peavool. Enamasti me ju end poppkultuuriga ümbritsemegi. Nii et tasub mõelda, mida me näeme, teades, et teadlikult või märkamatult me seda sageli ka imiteerima ja heaks kiidame.

Muusikavideod kui meie õpetajad

2011-01-30T13:40:00.000+02:00

See on see film, millele ma eelmises postituses viitasin. Lihtsamaks jälgimiseks võite siit ingliskeelseid supakaid lugeda.

Since MTV first started operation in 1981 by playing this video from The Buggles entitled “Video Killed the Radio Star”, music videos have become a central and vital component of the music, entertainment, and media industries. No longer limited to just one channel they have spread out to the entire culture and across musical genres. They have moved from the margins of the culture and
relative innocence to its very center and it’s a caldron of controversy around the nature of the sexual imagery that came to define it as a genre.

In fact from the very origins music videos, like other forms of advertising, have relayed heavily on stories concerning female sexuality to fulfill their function of selling CDs and albums for record companies. Right up to the present it is clear that women’s bodies have functioned as an important currency through which the stories of music video are told.
Of course, as essentially promotional vehicles themselves, they’re closest in form and content to advertising, which has used depictions of female sexuality to draw the attention of viewers in a crowded and noisy environment. Across the whole range of our media culture the link between
a woman’s identity, her body, and her sexuality is told in the most compelling of forms. But, nowhere in popular culture is the story more focused and told in such relentless fashion then in music video. Examining the stories that music videos tell us about both male and female sexuality, about what is considered normal, allows us to do more than just understand one aspect of our culture. It gives us a
way to think about how the culture in general teaches us to be men and women.
It gives us a way to understand ourselves.

Kanye Westi märjad unenäod

2011-01-28T18:02:00.001+02:00

Ma pole Kanye Westi mussiga just eriti tuttav. Tähendab tegelikult isegi mängis ta eelmine plaat meil hommikuti tööle sõites autos ja mõni lugu oli seal päris andeka biidiga. Aga ma ei tea temast midagi ja pildilt teda eksimatult ära ei tunneks.
Selles mõttes oli mu jaoks suht üllatav näha, millised näevad välja tema kontserdid. Ma ei leia praegu seda linki üles, aga põhimõtteliselt hüppasid tema laulukeste saatel laval ringi paljaste rindadega naised. Ma ei tea, kuidas see ühest küljest vägagi seksualiseeritud popkultuuriga ning samas überreligioosses USAs lubatud oli, aga see selleks. Ja ma olen ka teadlik sellest, et gängsta-kultuur (on see õige termin sellele osale popist, mida west esindab?) on üldse väga meestekeskne ning naiste ülesanne ongi olla seal vaid meestele alluv libiido-kergitajast iluasjake.
USAs meediatarbijate ehk meie kõigi harimisega tegelev Media Foundation on välja lasknud filmi "Price of Pleasure" ja mitu versiooni "Dreamworlds". Neist esimene räägib Ameerika pornotööstusest ja sellest, kuidas pornofilmides näidatav vägivald tundub meile normaalsena, sest see on n-ö peidetud seksi raamidesse. Et kui naist seksi ajal peksta või talle kõikvõimalikke asju kõikvõimalikesse aukudesse toppida, siis see on täiesti okei, sest see on lihtsalt osa seksist ja seega fun. Teine film räägib sellest, kuidas muusikavideotes naisi kujutatakse. Nad on alati valmis voodisse hüppama ja nende ülim missioon on tegeleda meeste võrgutamise ja neile naudingu pakkumisega. Näiteks meeslaulja ümber keerleb korraga mitu tüdrukut, kes kõik hullult tahavad, et see mees just teda paneks, ja mehel on õigus valida ükskõik kes neist - tal on nende kõigi üle võimu ja ta võib nendega teha, mida tahab. Kõige esimesena tuleb mul meelde Koit Toome elu ainus video "Nädalalõpp". Seal on samamoodi esmalt tema ümber kaks nabani dekolteega sekretärijänkut, kes hiljem oma tegeliku "mina" paljastavad. Ja siis pärast klubis on Koidul veel mitu muud tšikki.
Enivei, tulles tagasi Kanye Westi juurde, siis tema "nutikas" produktsioonitiim on valmis saanud suurteosega, vändates video laulule "Monster". See video pole veel ametlikult välja tulnud, aga varsti peaks MTV seda näitama hakkama. Üleval olevast teaserist on enamvähem näha, milliseda Westi märjad unenäod on. Seal on naised lihtsalt nukud või narkolaksu all naised, kellega (või peaks ütlema "millega") võib teha mida iganes. Võib nad paljaks kiskuda, kettidega lakke riputada, võib neid lesbitama panna (lesbitseenid on ju igati okei ja kütavad ka heteromehi üles, aga geid võiks parema meelega kasti lüüa). Westi ja Jay-Z ohvrid on eranditult naised. Ja nad naudivad seda.
Põhimõtteliselt on Kanye&Co kombineerinud pornofilmide ja muusikavideote narratiivid, kus naistevastast vägivalda näidatakse seksi "kastmes" ja sellise cooli mussi taustal. Asjaolu, et tegu on muusikavideoga, teeb selle kõik justkui lihtsaks mänguks ja süütuks värgiks. Fantaasiaks.
Ja kindlasti ükski teine mees ei õpi selle ja sarnaste videote kaudu, kus on elus naise koht ja kuidas temaga ümber käia. Just-just.
Sellest pornotööstusest rääkivas filmis ütleb üks mees, aga minu arust ei käi see tema lause ammu enam vaid porno-worldi kohta, vaid ka poppkultuuri kohta: "Pornograafias on kõik naised meestele seksiks kättesaadavad. Kuid tegelikus elus see nii ei ole. Ma ise olen kogenud, kuidas ma seda küll oma peas tean, kuid siiski tunnen kehas ja pean teadlikult endale ütlema, et ma ei ole pornomaailmas, vaid tegelikus elus. Ma teadlikult püüan sellele (kehalisele) tundele vastu panna. Aga kui palju on mehi, kes seda ei suuda?"
Aga arvatavasti ei peagi sageli vastu panema. Arvatavasti need polegi vaid Kanye'i unenäod, vaid porriga segunenud muusikatööstuses töötades reaalne elu.

2011-01-11T19:37:00.000+02:00

Loe siit, milliste nippidega meid poes suht afektiseisundisse viiakse nii, et me enesele arusaamatul moel korvi igasugu ebavajalikku staffi täis laome.

Linette peab sünnipäeva

2010-12-07T23:22:00.001+02:00

Täna tuli mulle postkasti teade, et Eesti oma kapitalil põhinev (ja tubli on!) pesutootja Linette tähistab oma juubelit ja pressiteate juures olid ka mõned fotod Linette vanakooliaegadest. Sellises võrdlevas perspektiivis on päris huvitav jälgida, kuidas naise kujutamine pesureklaamides on muutunud.

Foto: Linette.

Nendel 1980. aastatel tehtud fotodel vaatab meile vastu päris tavaline tütarlaps. Ta ei höörita kuidagi oma puusi või ringuta nii, et meie kõigi pilgud tema rindadele langevad. Ok, alumisel pildil võib isegi nibu näha, tol ajal see vist ei olnud küll enam midagi revolutsioonilist. Aga on vaks vahet, kas meile kui vaatajale topitakse see nibu silma või see lihtsalt on pildil näha seetõttu, et pesu ongi sageli läbipaistev.
Modell naeratab malbelt, mitte ei prundita huuli või ei hoia neid paokil (mis tänapäeval peaks loomulikkust markeerima). Ta ei paista olevat ka eriti värvitud.
Ja vaadakem ka, kuhu modell on asetatud: alumisel pildil on ta talvise akna taustal, kõrval põleb küünal (võib-olla on tegu näärikollektsiooniga :)). Ülemisel pildil on ta aga ilmselgelt kuskil muuseumis, mis on muidugi veidi kentsakas pesus ringi lippamiseks. Aga ju pole kuskilt mujalt sellist luksuslikku interjööri võtta olnud.
Anyway, vaatame siis, millise "progressi" on Eesti naine kolmekümne aastaga läbi teinud.

Fotod: Indrek Arula

Oh-ho-hoo! Mida see preilna meile öelda tahab? Esimesel pildil tahab ta kohe sukad jalast ära võtta! Ja pärast tahab võtta muu ka - miks ta neid huuli muidu nõnda prunditab. Teise pildi peal on ta juba kirglikult mehele voodis alistumas. Või siis unistamas sellest, kuidas ta kohe varsti alistub. Kolmanda foto peal vaatab modell meile hüpnotiseerivalt otsa, tema huuled on taaskord seksikalt pruntis ja puusad ette, vaataja poole lükatud. Ühtlasi on see foto ka altpoolt ülesse tehtud, et modelli jalad pikemad tunduksid. (Ja naine tänavalt võiks loota, et selle Linette'i bodyga temagi jalad järsku venima hakkavad.)

Ja üldiselt on see modell nendel piltidel kõike seda, mida esimestel piltidel olev naine ei ole: mukitud ja jälgimas kindlaid poseerimiskaanoneid (ei mingid lihtsalt pildil olemist, nagu 1980ndatel), mis rõhutavad tema seksapiilsust ja iha.

Sellisena ei kujutata naist täna ainult mitte pesureklaamidel. Sellistes pooside ja ilmetega naine vaatab meile vastu ajakirjakaantelt ja muusikavideotest ja filmidest ja elu-kakskendneljadest ja pornosaitidelt ja ööklubidest ja sotsiaalvõrgustikest, kus juba väikesed tüdrukud püüavad selliseid suuri tädisid matkida. Naine õpib väiksest peale, et tema ülesanne on olla printsessike, meelas dekoratiivelement, võrgutaja, seksobjekt.

Tulles nende Linette'i reklaamide juurde tagasi, siis minu jaoks on kõige suuremaks probleemiks see, et need fotod on lihtsalt nii pagana igavad. Meil on oma pesufirma, millel justkui oleks võimalus olla loominguline ja mänguline ja leida mingeid alternatiive. Pakkuda midagi "oma", mis paneks meid Eesti pesufirmat armastama. Käia välja midagi sellist, mis oleks seksikas, aga mis pakuks ka ajudega naistele midagi. Aga ei - püüame olla nagu "päris", nagu välismaal tehakse.
Ma tegelt ei saa aru, mis sellel modellil nende huultega on - kas liiga palju on midagi süstitud või on värv vale, et ta nii jubedalt kumminukku meenutab. Nagu selles Tom Fordi reklaamis, kus porno täiega näkku karjub. Aga nendes on vähemalt mingi iroonia.

Tuleb tuttav ette

2010-12-05T15:09:00.001+02:00

Foto: www.kirjastus.ee

Mitte, et ma naisteajakirjade vaenlane oleks ja sihilikult nende suhtes kriitilist kirjandust loeksin, aga kuna raamatus, mis mulle näppu juhtus, women mags´ide tarbimise efektist taaskord väga tabavalt kirjutati, tunnen vajadust loetust veidi siiagi kirja panna.

Mõni aeg tagasi tsiteerisin siin Susan J. Douglase Vogue´i lugemise tundeid.

Kui ma avan näiteks Vogue, vihastab ja võrgutab see mind üheaegselt. Olen tänulik pääsemise eest nartsissistlikku paradiisi, kus universumi keskmeks olen mina, ja solvunud, sest need rikkuse ja ilu saavutamatud standardid jätavad tõotatud maalt välja nii minu kui ka enamiku naistest, keda ma tunnen. Ma jumaldan materialismi, ma põlgan materialismi. Ma ihaldan enesekesksust, ma pean enesekesksust jubedaks. Ma tahan ilus välja näha, ma arvan, et selle tahtmine on kõige lollim eesmärk, mis kellelgi võiks olla. See ajakiri kütab mu ihasid, see ajakiri muudab mind sapiseks. Ja seda ei juhtu ainult siis, kui ma loen Vogue´i, seda juhtub pidevalt.

Naomi Wolfi raamatus "Ilumüüt" ("The Beauty Myth: How Images of Beauty Are Used Against Woman") räägib üks naine Douglasega päris sarnastest tunnetest, mis valdavad teda, kui ta naisteajakirju loeb:
Ma tarbin neid kui mingis mõttes enesepiinamisvahendeid. Nende abil kogen kummalist segu ootusärevusest ja eufooriast. Yes! Wow! Ma võin saada paremaks, alustades nüüd ja kohe! Vaata teda! Vaata ometi teda. Kuid hiljem tunnen ma, et peaksin viskama välja kõik asjad nii oma riide- kui ka külmkapist, ütlema oma poisile, et ta mulle enam kunagi ei helistaks, ja panema tule otsa kogu oma elule. Mul on häbi tunnistada, aga ma loen neid igal kuul.

Sleep With Us

2010-12-05T14:38:00.001+02:00

Sellise reklaami leidsin 13. oktoobri Rootsi majanduslehe Dagens Industri vahelt: Prantsuse toateenija kleidis naine naaldub luksusliku diivani seljatoele, hoides käes kaht šampuseklaasi ja tekst tema kõrval paneb ette: "Sleep with us!" ja lubab ka, et "Our first members are getting it on a regular basis." Mis see it on, mida on a regular basis esimestele klientidele lubatakse, jääb justkui igaühe enda otsustada, kuid fotolt on see ütlematagi selge.
Prantsuse teenijanna kleidike on saanud tänaseks üheks enimtoodetud seksmängude kostüümiks. Versioone sellest leiab näiteks siit ja siin on päris paljastav variant.
Mai Loog on oma versiooni sellest, milline peaks olema üks õige naine, rajanud samuti üles just toateenija rollimängule (ise arvab Mai, et tema väljapakutu teeb temast postfeministi, millega ma ei saa kuidagi nõus olla.)
Selle juures peetakse erutavaks vist seda, et teenijanna peaks koristamise jms argisega tegelema, aga näedsa! - tema tahab hoopis maja peremehe, perepoja või antud juhul hotelli külastajaga nendest äsja tolmust puhtaks pühitud klaasidest šampust limpsida.
See teenijanna siin on ette pannud ka prillid, mis võib-olla peaks viitama ärimeestele n-ö sobivamale seksobjektile. Ja üle nende annab kelmikalt meelast pilku heita. Prillid mängivad vastandusele tarkus-ratsionaalsus vs vallatu olemine-ihad. Sedasama vastandust on kasutatud ka mu blogi päises oleva vasakpoolse naise puhul, kes peaks justkui õppimise või õpetamisega telegema, aga tegelikult on vallatu ja meelitab vaatajat hoopis temaga linade vahele libisema.

Rootsi lehtedest võib lugeda, et selle reklaami teisel versioonil on punases portjeekostüümis mees, kes kutsub samuti "meiega magama". Majanduslehte pandi neist kahest pilt naisega ilmselt seetõttu, et ka Rootsis teevad äris endiselt ilma ja on seega ka DI lugejad peamiselt mehed. Ja sama reklaami veebiversioonide juures oli ka veel nupuke "Go to bed", kust pääses öömaja bronnima.

Mõni päev tagasi kirjutas mulle üllatuseks Rootsi päevaleht Dagens Industri samast reklaamist. Rootsis on ajakirjandusväljaannete endi poolt loodud ombudsmani ametikoht. Sellena töötaja peab vaatama läbi kõik kaebused, mis tulevad inimestelt ka reklaamide kohta. Selle reklaami kohta tuli talle samuti kaebusi ning ombudsman otsustas, et kuigi ühest küljest on reklaamidel justkui hotellitöötajad, teeb nende riietus ja poosid neist seksobjektid ja reklaamlaused tugevdavad seda muljet. Rootsi reklaami- ja turunduseeskirjade järgi ei tohiks kedagi reklaamidel seksistlikult kujutada ja seega on ombudsmani hinnangul tegemist reklaami- ja turundusinimeste enda seatud eeskirjade rikkumisega.

Mitte ainult väikelinnades

2010-12-05T13:49:00.002+02:00

Kas see ei olnud mitte eile, kui sulle jalutas vastu Nike'i dressipükstes kutt, kelle kõrval tippis tikk-kontsadel preili?

2010-09-29T13:44:00.000+03:00

Eesti noored mehed on üsna traditsioonilised – edu mudel näeb ette uhke auto ja ilusa naise. Samas ei kujuta edu mudel seda, et olen avatud meelega ja salliv. See on Eesti puhul huvitav fenomen.

Tänaseks endine soolise võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv Postimehes.

Feministid väidavad, et naised surutakse ettekirjutatud soorollide järgi elama ja see jätab nad võrdsetest võimalustest ilma. Siinkohal pööratakse pilgud etteheitvalt meeste poole. Paraku tundub sageli, et naised ise teevad kõik selleks, et suguõed jätkaks sadu aastaid kehtinud normide järgi elamist. Ja neid, kes traditsioonilistest ootustest kõrvale kalduvad, kostitakse süütunnet äratavate repliikide, suhtumiste ja küsimustega.

Kirjanik Tiina Laanem Postimehes.

Olenemata soost arvavad autojuhid, et mehed on roolis julgemad ja kompetentsemad, naised aga arad, pigem saamatud ja alluvad. Autojuhtimist peetakse lausa meeste tööks – mehe jaoks on koguni kohustuslik olla roolis parem kui naine!

Liisi Moosaar Postimehes.

Homo"debatt" Postimehes ehk ühepoolne sõnavõtt

2010-09-12T22:12:00.000+03:00

Minu teadvusesse jõudis selline isik nagu Varro Vooglaid alles mõned päevad tagasi, kui juhtusin lugema Postimehest Priit Pulleritsu temaga tehtud intervjuud. Intervjuuks oli seda tegelikult palju nimetada, pigem oli see transkriptsioon sellest, kuidas kaks homoseksuaalsuse normaliseerumise vastast (kui neid homofoobideks nimetada, väidaksid mehed, et tegu on demagoogiaga, piirdume siis leebe nimetusega) paistsid õlleklaasi taga kokku saanud olevat ja siis maailma asju paika panevat.
Üks neist oli omandamas doktorikraadi Helsingi ülikoolis, mis andis talle lugejate silme ees justkui sotsiaalse kapitali. Doktorant, järelikult räägib ainult tõde. Umbes nagu filosoofiadoktor Mai Loog. Ikkagi ju doktorikraadiga!
Teine neist peaks nagu ajakirjanik olema, aga suutis õlleklaasi taga ajakirjanduse eetika ühe olulise osa, s.o oskuse jääda neutraalseks, sootuks unustada. Kirss tordil on tema vandeseltslaslik lõpunali: "Huvitav, kas sellise vestluse eest panevad homoõiguslased meid ka oma «kirikuvande» alla?"

Vooglaiu nime pärast guugeldades selgus, et ta on varemgi selliste homovastaste mõtteavaldustega esinenud. Kusjuures tuleb tunnistada, et tema kui ikkagi haritud inimese käes on tugevamad relvad, kui vaid nende inimeste käes, kes homoseksuaale emotsioonide ajel mutta tambivad. Tema sõnakasutus ja argumenteerimisoskus võivad uimastada. Lugeja võib mõnd keerulisemat mõttearendust lugedes tunda, et ah, küllap kõneleja juba teab, mida räägib, kuigi mina sellest päris täpselt aru ei saa.
Ühes oma varasemas kirjutises ning ka antud intervjuus püüab Vooglaid (Pulleritsu takkakiitmisel) maalida meile pilti homodest kui ühtedest suurtest demagoogidest, kelle "püüdlused homoseksuaalset käitumist ühiskonnas normaliseerida lähtuvad põhjalikult läbimõeldud strateegiast." Konstrueerida vaenlase müüti meile, normaalsetele inimestele. Kusjuures konkreetselt ei öeldagi, miks homod meile kahjulikud on. Räägitakse moraalirevolutsioonist, aga mis see tegelikult on või mis see meile halba teeb, ei ole tähtis. Eks iga muutus on ju halb, paistab intervjueeritav meile ütlevat.
Vaenlase konstrueerimise kaunis näide:
Osa sellest strateegiast on ühiskondliku tundlikkuse vähendamine homoseksuaalse käitumisega seonduvate küsimuste suhtes. Korrutatakse ühtesid ja samu irratsionaalseid loosungeid, võimalikult tihti ja valjult, kuni inimesed muutuvad lõpuks ükskõikseks ning võtavad need nn avaliku arvamuse pähe kriitikavabalt omaks.
Vooglaid räägib mingitest irratsionaalsetest loosungitest, apelleerides normaalsete inimeste mõistuslikkusele ja homode irratsionaalsusele.

Vooglaiu sõnul on "homoliikumise filosoofiliseks aluseks moraalirelativism ehk maailmavaade, mille kohaselt objektiivseid moraaliseadusi ei eksisteeri." See moraalirelativism on tema meelest ikka kurjast:
…see on mugav maailmavaade, mis on lihtsalt ühitatav nii moraalse lodevuse kui ka intellektuaalse laiskusega. Mis oleks ebamoraalse käitumise korral mugavam kui sisendada enesele, et moraaliseadused pole muud kui üks kultuuriliselt konstrueeritud ja iganenud müüt? Kahjuks jutlustatakse relativismi isegi meil käibel olevais kooliõpikuis.
Mulle ausalt ei mahu pähe, kuidas millegi – ka kultuuri ja väärtuste – nägemine suhtelisena võib viidata intellektuaalsele laiskusele? Kas see, et kui inimene väidab midagi, kuid suudab näha oma väitele ka vastuväiteid, ei viita mitte tema intellektuaalsusele, silmaklappideta elamisele?
Doktorant püüab läbi näha ja lammutada homoliikumise ideoloogiat, nimetades seda demagoogiaks ja manipuleerimiseks. Ainult et mul tekib küsimus, milline teine "liikumine" ei oleks sama demagoogiline. Kas see tema enda kristlus ja selle väärtused ei ole samasugune loosungite korrutamine ja ühe ideoloogia normaliseerimine.
Vooglaid jätkab vaenlase narratiivi loomist, rääkides, kuidas sallivus – seesama moraalirelativismist tulenev inimeste oskus – on osa tänapäeva tehnilis-materialistlikust maailmast ja see maailm on halb, sest seal teatakse paremini, kuidas omada (ja meelt lahutada), mitte kuidas olla (millegi suurema poole püüelda).

Nii, ja siis jõuab ta oma põhiväiteni:
Et sallivusest püütakse teha keskset väärtust, on materialistlik-relativistlikus maailmakäsitluses ainult ootuspärane. Ent ükski kogukond ei saa eksisteerida, olles avatud kõigele. Me ei salli vägistamist, varastamist ja ka paljut sellist, mida inimesed teevad oma vaba tahte alusel otseselt teisi kahjustamata.

Esiteks ei saa ma aru, kuidas materialism ja relativism ühte patta pannakse. Ja kuidas on see „väga ootuspärane“, et materialistlikus maailmas on sallivus keskne väärtus? Millest meile räägib kogu kommertsmaailm kui materialistliku maailma üks osasid? Ikka kindlatest viisidest, kuidas on õige käituda, välja näha, mida ihaldada (ja kuidas mitte).
Vooglaid jõuab oma ideedega välja selleni, kuidas sallivatest ühiskondadest on ainult üks samm totalitaarsete ühiskondadeni. Mul küll ei meenu ajaloost ükski totalitaarne ühiskond, kus homosid sallitakse, aga paistab, et Vooglaiu-Pulleritsu tandemi jaoks on homode sallimisel ja totalitaarsetel ühiskondadel siiski põhjus-tagajärg seos.

Kusjuures, nagu ütleb üks selle loo kommentaatoritest (kommentaare, põhiliselt homofoobseid, on muide kokku 300), et kogu sellest intervjuust ei tule ikka välja miks need homod siis on nii ohtlikud on.
Ja veel üks asi. Ma kardan, et enamik inimesi ei näe, et Vooglaid kritiseerib tegelikult just homoaktiviste, võib-olla homode suhtes üldiselt on ta isegi sallivam. Vähemalt tahaks loota, et ta käitub ise ka nende sõnade järgi:
Kristlikus tsivilisatsioonis on sallivuse all peetud silmas nõuet, et inimesi tuleb kohelda lugupidavalt isegi siis, kui me nendega ei nõustu.
Mul on endal ka tunne, et homoaktivistide seas ei ole tegelikult Vooglaiu sugustele võrdset vastast, kes valdaks retoorikat ja suudaks dekonstrueerida oma vastaste väiteid. Paistab vist, et targad homod Eestis ei ole püünele trüginud. See geiparaadindus ja muu homonduse palagan muudab aga justkui kõik homod barbariteks või metslasteks, kellele Helsingi ülikooli doktorantidel, kes pärit tsiviliseeritud maailmast, on lihtne igasuguseid diagnoose panna.

Pullekalt ootaks aga nüüd ajakirjanikuna oma vaenlaste poole samasuguse intervjuusooviga pöördumist. Aga seda on temalt vist palju tahta.

iga kuu, 12 korda aastas

2010-09-08T19:02:00.000+03:00

Stiilipuhas esitlus tuimestab lukkseppade haistmismeele

2010-09-05T15:55:00.003+03:00

Nüüd tunnistan üles oma mitte ainsa, aga peamise kiiksu, mida saab minu vastu kompromiteeriva faktina kasutada. Juhul, kui keegi tahab näidata, et ka mina ei suuda jätta tõsiselt võtmata kõiki neid ideaale, mida lammutada püüan. Seega: mulle meeldivad pikad mehed. Ja ma ei suudaks enda partnerina näha endast lühemat meest.
Aga seda enam hindan ma naisi, kes seda suudavad. Sest see reegel, et mees peab olema naisest pikem, on tobe ja inimeste endi väljamõeldud, millel praktilisuse või ratsionaalsusega pole mitte mingit pistmist. Või kas on?
Ma olen kuulnud oma sõbrannasid rääkimas sellest - ja kullap toimivad minu enda mõttemustrid mehelikkusest samamoodi -, kuidas nad vajavad enda kõrvale suurt meest, kellele toetuda ja kelle kõrval end turvaliselt tunda. Mulle meenuvad kõik need kohad filmidest, kus paarikesed lebavad hämaralt valgustatud toa põrandal karusnahksel vaibal, olles just sooritanud überromantilise armustseeni, ja siis malbelt teineteisega vestlevad. Esiplaanil on alati naine, kelle strateegilisi piirkondi katab tekk. Teda embab ja tema seljatagust soojendab (loe: kaitseb) laiaõlgne mees. Väga harva asetatakse filmides mees ja naine teistpidi. Naine ju ei suudaks kaitsta meest selle salapärase ohu eest, mis nende selja taga asuvast kaminast võib välja hüpata!

Ma ei tea ühtki tõestust sellele, et suuremad mehed suudavad ka tegelikult pakkuda suuremat turvalisust kui väiksemat kasvu mehed. Esiteks, mis turvalisust meil igapäevases elus üldse vaja läheb. Kas meid ähvardab pidevalt mingi oht, mille eest see suur mees meid kaitsma peab? Ja kui see oht peaks tõesti saabuma - päti või looduskatastroofi näol -, siis mille alusel me võime loota, et see suur mees sellega paremini toime tuleb? Sellises olukorras hakkamasaamine sõltub kümnest muust asjast kui pikkusest.
Ma olen kunagi sattunud ühte tantsutrenni, kus üks mees, kes oli minust pea jagu lühem, heitis minu 179 sentimeetrise keha üle enda selja nii, et ma arugi ei saanud. Loomulikult maandusin ma turvaliselt - see oli ju tantsutrenn, mitte fightclub - aga ma olen kindel, et hädaohus suudaks see tantsija heita pikali ka minu kasvu mehi. Ta oli selleks treenitud, tal olid teise inimese kehaga ümberkäimiseks teadmised (mitte kasv).
Minu 179 sentimeetrise kasvu juurest jõuan järgmise põhjuseni, miks mulle arvatavasti meeldivad endast suuremad mehed. Sest siis tunnen mina end temaga võrreldes väiksemana. Ja patriarhaalse ühiskonna naised ju PEAVAD olema väiksed nunnukesed, keda mees võib raskusteta sülle võtta või üle õla visata ja teha temaga, mida heaks arvab. Vahel kangastub mulle silme ette minu pulmapäeva nightmare, kus mu mees üritab mind, nagu romantikareeglid ette näevad, tõsta üle meie ühise kodu lävepaku. Ja kuna ma olen selline kolge, kukume mõlemad ja mu hurmav kleit on rikutud. Pluss mehe sinised põlved ja täielik läbikukkumine naabrite silmis!
Ühel minu eelmisel noormehel olid minuga ühesuurused käelabad ja kuigi ma püüdsin sellest mööda vaadata, siis mingitel hetkedel hakkas see mind kohutavalt häirima. No ma ju ei saanudki enda väikest kätt tema suurde peopessa panna, nagu olema "peab". Mitte, et ma oleks tahtnud tema käsi muuta, vaid ikka enda omi väiksemaks teha.
Hiljuti rääkis mu teine pool, kuidas tema sõbrad n-ö kiitsid kollektiivselt heaks ühe kolmanda sõbra väljavalitud tüdruku, sest see oli väike blondiin. Ma olen ka nende kuttide endi autodes näinud istumas samasuguseid väikseid blondiine. Nad ise ei ole meeste kohta just eriti pikad.
Seega selles võrdluses, kus mees on minust suurem, tunnen mina end hästi, kuna olen ühiskonnale aktsepteeritavam, justkui väike nunnu blondiin.

Ma ei tea, mida peavad tundma mehed, kelle kohta ei saa öelda, et tema on juba "mehe mõõtu". Ma ei tea, kui palju juurdlevad nad selle üle, kas nende peopesad on piisavalt suured, õlad piisavalt laiad ja see seal allpool naba piisavalt pikk. Võib-olla veidi vähem kui naised kõige selle üle, mida naistelt oodatakse. Ajalooliselt on ju pidanud naised olema võrgutaja või objekti rollis. Mehed on olnud pigem need, kes läikivast klaaskommikausist selle ahvatlevaima kompveki välja valivad. Kuigi jah, ka ajalooliselt räägitakse ju väikese mehe kompleksist, mis olla vaevanud näiteks Napoleoni.
Arvatavasti ajal, mil reklaamitööstus on hakanud meestele õpetama samasugust võrgutaja rolli, mõtlevad uued meeste põlvkonnad kindlasti enda "meheks sobimisele" aina enam. (Ja ma ei tea, kas naisena peaksin ma rõõmustama selle üle, et mehi represseeritakse nüüd naistega samal moel, või kurvastama, et oleme nüüd kõik langemas ühte lõksu.) Meestele õpetatakse aga endiselt, et nad ei tohi nutta ja olla pehmekesed, seetõttu nad oma hirmudest ja ängidest ka nii palju ei räägi.

Hiljuti leidsin ühe humoorika teksti mehelt, kes veidi oma peas toimuvale võitlusele valgust heidab. See ei ole seotud küll tema keha "sobivusega", vaid tema teadmiste või tegevust aktsepteeritavaks pidamisega. Jutt käib sellest, kuidas ta oma autot parandusse viib:

Tehnikaga kokku puutudes olen alati pidanud valvas olema. Napid teadmised jagaja töökorraldusest või kardaaniristist on nii mõnigi kord mu mehelikkuse kahtluse alla seadnud. Sestap olen nüüdki rehvide pärast ärevil.
Huvitav, et on olemas terve rida nn meestetöid, mille oskus peaks poisslastele justkui emapiimaga tulema. Enamasti võtab keskmine pereisa elektriku, torumehe, autoremodilukksepa või IT-mehe kojukutsumist isikliku solvanguna. Mis hetkest professionaalide poole pöörduda tohib, on teadmata.
Igal juhul pääsen seekord suuremate ektsessideta - tõenäoliselt mõjub usaldusväärselt minu julge avang tööde vastuvõtja juures: "Teema selline, et pöörates ja pidurdades käib esisilla kandis ragin läbi. Enda arvates pooltelje ots. Mõtlesin, et parem, kui mehed üle vaatavad, enne kui ise alla lähen." Hetkeks tundub küll, et ehk sai vint üle keeratud, kuid ei - stiilipuhas esitlus tuimestab lukkseppade haistmismeele. Edasi kõneldakse minuga kui võrdsega.

(Rasmus Rask, "Ehast koiduni, aga soft", esseekogumikus “Tilliga ja tillita: retsepte Eesti feministidelt”)

Sinu elu suurim roll

2010-07-21T00:04:00.000+03:00

Anne & Stiil, juunikuu number, lk 58.
Grimas meigitoodete reklaam:

Punane slogan lehe alläärel: Sinu elu suurim roll on olla Sina ise, imeilusalt!

Ja seda selgitav tekst:
Grimmikunstnike ja tippmeikarite imettegev iluarsenal on väljunud salongidest, et muuta Sind - ja seeläbi terve maailm! - veelgi kaunimaks. /.../

Milline Sinu ilumuinasjutt parasjagu ka poleks, Grimasi külluslikust iluarsenalist saad valida oma rolli efektseks esituseks huule- ja lauvärve üle saja lummava värvitooni seast. Keegi ei pea teasma väikestest viperustest Sinu nahal, mida aitavad täiuslikult varjata proffide lemmikud pigmendirohked neutraliseerijad, peite- ja jumestuskreemid ning tulemust viimistlevad, meiki kinnitavad ja veekindlad puudrid. Glamuurse lõppakordi annavad teatraalsed kunstripsmed ja sädelevad pulbrid. Maailma moelavadel nähtud kehamaalingud on selle suve kuum trend, nii et lase oma fantaasial lennata.

Ja lõpetuseks: Nüüd saad iga päev oma ilu rõhutada salarelvadega, mida filmistaarid oma töös kasutavad.

Väikselt on alla kirjutatud ka, et Grimasi tooted on müügil Järve, Tondi, Mustakivi, Hiimuaa, Suurejõe, Põltsamaa ja veel mitmes-mitmes teises Selveris.

Mis see reklaam meile õieti öelda tahab? Kõigepealt lubab tekst, et need "iluarsenali" tooted on imettegevad, et "muuta Sind - ja seeläbi kogu maailm! - veelgi kaunimaks." Selle lausega püüab tekst meid võita enda poole, kasutades ära meie edevust ja egoismi - kui Sina, kes sa seda reklaami loed, oled ilus, siis järelikult on ilus kogu maailm.

Ja iga väike tüdruk teab juba muinasjuttudest ja iga naine ilukirjandusest, et "lugusid juhtub vaid ilusate naistega, olenemata sellest, kas need lood on huvitavad või mitte. Ja lugusid, olenemata sellest, kas nad on huvitavad või mitte, ei juhtu naistega, kes ei ole ilusad." ("The Beauty Myth, lk 61). Järelikult, nagu ütleb ka see reklaam, keerlebki kogu maailm vaid ilusate naiste ümber. "Milline sinu ilumuinasjutt ka parasjagu poleks."

Oot-oot, aga reklaami slogan ütleb siiski, et minu elu suurim roll on olla mina ise. See tähendab, et ma võin olla ka ilma meikimata? Kas see siis ei olegi kõige mina-iselikum, kõige loomulikum, minu versioon?
Aga ei - reklaam lisab ka, et mina ise rolli tuleb mängida, "olles imeilus". Ja kuna tegemist on meigitoodete reklaamiga, siis loogiš, et imeilusaks saan ma vaid Grimasi tooteid kasutades. Pealegi ütleb ju tekst allpool, et "keegi ei pea teadma väikestest viperustest minu nahal", mis kõik edukalt Grimasi toodetega annab kinni möksida.

Reklaamis kasutatakse sõjale viitavat sõnavara, räägitakse "grimmikunstnike salarelvadest" ja "iluarsenalist". Pealtnäha on see lihtsalt tore ja mänglev ülekantud tähenduste kasutamine, aga tegelikult ütleb see meile ka seda, et ilu nimel ja ilu eest tuleb võidelda. Ja koleduse vastu tasub sõdida. Koledus on the bad guy.

Ja kui me veel pole veendunud Grimasi toodete hädavajalikkuses, siis meelitatakse meid kehamaalingutega. Neid on ju maailma moelavadel nähtud, seega a must.

Ja veel: teksti läbiv sõnum on, et grimmikunstnikud, tippmeikarid, profid ja filmistaarid kasutavad neid tooteid, millega saab oma välimusele anda "glamuurse lõppakordi". Püütakse luua selline eksklusiivsuse, koorekihti kuulumise tunne. Umbes nagu see, kui šampoonipudelitelt võid lugeda "Müügil ainult juuksurisalongides", mis peab tekitama tunde, et see pole mingisugune suvaline kräpp, millega ma oma pead pesen, vaid mõeldud ainult oma ala asjatundjaile ja selle tavatarbijana kasutamine tõstab mind väljavalitute sekka. Samamoodi öeldakse siis nende meigitoodete kohta, et see "iluarsenal on väljunud salongidest" ehk et eksklusiivne värk on rahva sekka jõudnud. Nüüd on õnn siis ka tavainimeste õuel.

Muide, püüdke leida mõni ilutoote reklaam, mis ei reklaamiks end selle salapärase sõna "glamuur" abil. Sellesama ajakirja järgmisel lehel reklaamib Eva Longoria "kuldaväärt ripsmetuši". Sellel on liigse duši eemdaldaja, millele tänu jääb "harjakestele ideaalne kogus glamuurset kraami ja tükid on välistatud".

Aga tulles tagasi Grimasi juurde, siis tekib küsimus, miks need glamuursed tooted salongidest väljumiseks just omale müügikohaks supermarketid valisid. Mina küll ei näe mingil Selveril mingit seost ei glamuuri, muinasjuttude ega filmistaaridega.

PS. Mul pole absoluutselt midagi nende hollandlaste vastu, kes oma tooteid nüüd Eesti turule pressida püüavad, aga esiteks on see ehe näide sellest, kuidas (ilu)reklaamid meie ajusid pesta üritavad. Ja teiseks on see kohutav näide teksti stilistikast. Ühte patta on pandud termineid sõjast (iluarsenal), ilutööstusest (tippmeikarid, maailma moelavad), teatrist (roll, teatraalsus), kirjandusest (muinasjutt) ja muusikast (lõppakord). Nagu puder ja kapsad.

Lamice - Kehad Kuumad

2010-07-02T10:16:00.001+03:00

Selles videos on mõned kohad sarnased minu blogi päises olevatele piltidele.

Koju liha, mitte naise pärast

2010-06-26T03:29:00.002+03:00

"Papa tšitajet magazin, mama gatovit abed." Mäletate ju küll neid erinevate võõrkeelte kooliõpikuid, mille kodu-teemalise peatüki kindlaks osaks oli alati pilt, kus isa istus tugitoolis ja ema askeldas köögis. Ükskõik, kas tegu oli inglise, vene, saksa või mõne muu keele õpikuga, joonistus õhtust perekonnaringis oli ikka üks ja seesama. Nende piltide najal ei õppinud me mitte ainult võõrkeelt, vaid vargsi ka seda, milline käitumismuster on perekonnas õige ja tavaline. Ja eks me kõik nägime samasugust "isa-tugitoolis, ema-köögis" pilti sageli ka oma kodus.
Soorollide kujutamist õppekirjanduses on uuritud näiteks Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis praeguse professori Veronika Kalmuse käe all ja pikemalt võib sellest lugeda näiteks samateemalisest artiklikogumikust.

Täna töölt tulles sattusin trammipeatuses nägema aga seda reklaami -->

Mida see reklaam siis õigupoolest ütleb? Selge on, et ta räägib eelkõige Eesti naisega. Selge on, et ta eeldab, et sellel naisel on probleem, et mees ei taha töölt otse koju tulla, vaid kipub ikka kuskile hulkuma minema - kuttidega baari või teistesse naistesse. Ja mida pakub toiduliit probleemi lahenduseks: vana head traditsioonilist "armastus käib kõhu kaudu" ravimit.

Reklaam eeldab varjatult, et see meeste hulkumine on igati tavaline ja normaalne, mehed peavadki sellised olema. Ja naised peavad püüdma neid koju meelitada. Kui mees ei tule naise enda ja oma laste pärast koju (see on ka igati loomulik, sest mehed ei peagi pehmetest pereväärtustest hoolima), siis peab naine võtma käiku "naiseliku" kavaluse, meelitades teda sealihaga. Suht absurdne ja üdini kuskil 1950. aastate (Ameerika) peremudelis kinni reklaam. Miks peaks naisel olema isu mehele süüa teha, kui teda saab koju meelitada vaid põrsapraega. (Meil maal meelitab vanaema tüki viineriga kassi õue.)

Muide, leidsin praegu, et ma pole ainuke, kellele reklaam silma hakkas. Naisuurimuse keskus on reklaami lausa tarbijakaitsesse andnud:

Eesti Naisuurimuse- ja Teabekeskuse (ENUT) esitas eile selle reklaami pärast tarbijakaitsele kaebuse. „Selle reklaami kohaselt on meeste roll käia tööl ja teenida raha ning naiste ülesanne olla koduperenaine ja hoolitseda mehe vajaduste eest,“ selgitas ENUTi esindaja Kadri Aavik Päevaleht Online’ile. „Reklaami tekst annab mõista, et mees tuleb pärast tööd otse koju ainult siis, kui naine talle süüa teeb ja kui mitte, siis on see naise süü, et ta ei suuda mehe eest piisavalt hästi hoolitseda, st. ei täida oma "naise kohustusi". Reklaam süvendab meie arvates soolisi stereotüüpe ja lähtub iganenud soorollikäsitlusest,“ lisas ta.

ENUT viitas kaebuses muuhulgas ka reklaamiseadusele, mille kohaselt ei tohi reklaam "eirata soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet soolise võrdõiguslikkuse seaduse mõistes, alavääristada üht sugu ega kujutada üht sugupoolt domineeriva või allutatuna".

Ajakirjapohmell

2010-06-25T00:42:00.002+03:00

Mu elukaaslane ostis mulle mõni aeg tagasi Vogue´i. Oli olnud soodushinnaga ja ta mõtles, et ma ehk tahaksin seda lugeda. Kuigi mul polnud õrna aimugi, kust ta võttis, et ma peaksin tahtma seda lugeda, siis ei kiirustanud ma ka vastupidist väitma. Ikkagi ju THE moeajakiri. Ikkagi ma olen ju naine. Ikkagi ma peaks siis selliseid ajakirju mitte oma mehel laskma osta, vaid ise igal kuul lettidelt krabama.

Kunagi ma seda ka tegin. Mitte just Vogue´ide, vaid eestimaiste naisteajakirjadega. Ma vist isegi kirjutasin sealt tootesoovitusi välja ja siiralt uskusin, et ajakirjatootjate näol ongi tegu minu heade salajaste sõbrantsidega, kes tahavad mulle lihtsalt heast tahtest kõige paremaid soovitusi jagada. Ma ei mõistnud siis veel meedia toimimise põhimõtteid ja mul ei tulnud pähegi, et nende kõikide kuu soovituste, kuu ostude ja kuu uudiste oli tegelikult reklaamiandjate ja nende turundusinimeste vilgas töö. Okei, ma ei välista, et preili/proua kosmoannestiiliannabella peatoimetaja ka ise mõne iluvidina otsa sattus ja sellest siis lahkelt pajatas, aga erand kinnitab reeglit.

Pärast mitmeaastast ilu- ja moeajakirjade eeskujulikku tarbimist sain ma ühel hetkel aru, et kuigi mind igal korral mõne sellise värviline esikülg ostma ja lugema võrgutas - ja nende läikivate paberite lehitsemine tundus kõige õigem tegevus rannas (ükskord olid seal isegi erinevatele kehatüüpidele sobivad päevitamisasendid!) - oli mul pärast lugemist alati kuidagi sitt tunne. Oma näo, oma naha, oma keha, oma sotsiaalse elu, liiga vähese hulga riiete, nipsasjade ja mille kõige muu pärast. Ja pärast lugemist võis kulutada veel tunde, tehes plaane, mida mul endale osta tuleb või kuidas oma keha ilusamaks tuunida, misjärel pidin tõdema, et mul ei ole ei raha ega aega seda kõike teha ja saada. See tekitas kibestumust.

Ühel hetkel mõistsin, et ma mitte ei lahuta nende ajakirjadega oma meelt ega kogu kasulikku infot, vaid ainult peedistan end. Nüüd olen aastaid lugenud naisteajakirju vaid juhuslikult ja harva (enim ehk Eesti Naist, mis on tegelt mõnes mõttes klass kõrgem). Koos igakuise klantspaberi doosi vajaduse kadumisega on ununenud ka ajakirja sulgemise järgne pohmelli sarnane tunne.

Seepärast oli nüüd Vogue´i kaanel poseerival Jessica Bielil mind lihtne uuesti konksu otsa saada. Romantiline kontravalgus kumas läbi tuules lehvivate juuste, paokil lumivalgete hammastega suu ja ilusad riided tegid mu kiirelt küpseks. (Pealegi oli Biel ju kunagi 7. klassis mu lemmiktegelane "Seitsmendas taevas"!) Nii sukeldusin tunniks Vogue´i kaante vahele.

Minu ees avanevatelt piltidelt karjus näkku see, mida inimesed luksuseks peavad. See, mida paljud ilusaks peavad. See, mille poole püüeldakse. Igal lehel uutes värvides, sõnades, mustrites, lõhnades, nimedes. Erinevalt ja ometi nii sarnaselt, aina ja aina tekitades minus mingit saamahimu ja kadedust korraga.

Pärast lugemist olin ma pahane. Nii oma mehe peale, kes selle "hõrgutise" koju oli toonud, kui ka enda peale, kes ma selle aplalt alla olin neelanud. Olin alles üle saamas oma vaese idaeurooplase kompleksist, mis mul Rootsi pealinnas - jõukuse, stiilsuse ja põhjamaise maitse Mekas - oli tekkinud. Ja nüüd siis valati (või olin see ma ise?) mind uuesti kõigi nende mõtetega üle.

Ja siis, umbes nädal aega hiljem, juhtusin lugema hoopis väärtuslikumat lektüüri: raamatus "Where the Girls Are" rääkis Susan J. Douglas, kuidas oli kasvada üles 1960. aastate Ameerikas, kus üheks tema peamiseks kasvatajaks oli massimeedia. Võiks öelda, et Susan tuli minu ellu nagu ilmutus, sest veel täpsemini ei oleks osanud keegi kirjeldada seda minu hiljutist tunnikest Vogue´i seltsis:

Kui ma avan näiteks Vogue, vihastab ja võrgutab see mind üheaegselt. Olen tänulik pääsemise eest nartsissistlikku paradiisi, kus universumi keskmeks olen mina, ja solvunud, sest need rikkuse ja ilu saavutamatud standardid jätavad tõotatud maalt välja nii minu kui ka enamiku naistest, keda ma tunnen. Ma jumaldan materialismi, ma põlgan materialismi. Ma ihaldan enesekesksust, ma pean enesekesksust jubedaks. Ma tahan ilus välja näha, ma arvan, et selle tahtmine on kõige lollim eesmärk, mis kellelgi võiks olla. See ajakiri kütab mu ihasid, see ajakiri muudab mind sapiseks. Ja seda ei juhtu ainult siis, kui ma loen Vogue´i, seda juhtub pidevalt.

Sain aru, et ma ei ole üksi...

Cindy Crawford once said: "I wish I looked like Cindy Crawford."

2010-04-11T19:26:00.002+03:00

Veebireporter meestelt: kas oled seksinud suure naisega?

2010-03-18T12:47:00.001+02:00

Vaata videot siit.

Mõni päev tagasi oli Reporteri veebiküljel kõige vaadatum video see, kus reporter vindistelt või täitsa jokkis meestelt Tallinna vanalinnas uuris, kas nad on seksinud suure naisega. Uudistega (kui me võtame julguse seda üldse uudiseks nimetada), on ikka nii, et need ei ilmu välja kuskilt lambist, vaid nende loojad on ikka lihast ja luust inimesed. Inimesed oma mõtetega, inimesed, kes elavad samas ühiskonnas kus meie.
Mõtleme nüüd selle selle reporteri peale (kui me võtame julguse teda üldse reporteriks nimetada, ajakirjanikuks kindlasti mitte). Reporter otsib midagi sellist, mis oleks uudisväärtuslik. Uudisväärtuslik tähendab lihtsustades öeldes, et see asi peab olema väärt rääkimist. Sellele tähelepanu pööramine peab olema õigustatud. Kui reporteri pähe tekib idee, et uuriks meestelt, kas nad on paksu naisega seksinud ja kuidas oli, siis see tähendab, et tema meelest on see teema arutlemist väärt. Miks?
Esiteks on see küsimus seotud seksiga. Seks ju müüb? Miks seks müüb ja inimestes alati elevust tekitab, sellel teemal on paljud teoreetikud arutlenud, aga ärme sellel praegu pikemalt peatu. Ütleme nii, et inimesed on ju ikka teiste inimeste eraelu suhtes huvi tundnud. Keelatud vili - st teise inimese eraelu, millest tavaliselt avalikult ei räägita - on ikka kõige magusam.
Reporter teab, et purjus inimeste keelepaelad on alati rohkem valla kui kainetel. Seega otsustab ta minna rääkima seksist purjus inimestega.
Aga miks ta otsustab küsida, kas nad on just suure naisega seksinud? Miks ta ei küsi lihtsalt, kas nad on seksinud või kas nad on väikse või keskmise naisega seksinud? Sest see ju ei üllataks meid. Purjus mees tänaval või meie ekraani taga võiksime mõelda: "Nagu mismõttes? Loomulikult ma olen seksinud väikeste ja keskmiste naistega. Nendega ju seksitaksegi! Mis uudis see ka on?" Aga vot, kui keegi on seksinud suure naisega, on see rääkimist ja imestamist ja reporteri loo tegemist väärt.

Sotsioloogias on üks telline termin nagu hälve. Ja-jah, sellest samast sõnast tuleb ka meie argikeelde sõna hälvik. See tähendab normist ja keskmisest erinevat ja sotsioloogias ei ole tegu millegi negatiivsega nagu argikeeles. Näiteks kui kõik tüdrukud on blondid ja üks tüdruk on brünett, siis teda võib pidada sotsioloogias hälbeliseks, keskmisest või enamikust erinevaks. Sotsioloogias on ka veel termin "teised". See tähendab, et inimesed kujutavad ette neid inimgruppe, kuhu kuuluvad nemad, ja siis nende kõrval on "teised". Näiteks mina kuulun oma perekonda, sõpruskonda, klassi, võistkonda. Ja siis on "teised" ehk teised perekonnad, kambad, paralleelklassid ja vastasvõistkonnad. Neid ma ei pea endasugusteks.

Selle paksu naise teemaga on tegelikult samamoodi. See reporter küsis tegelikult seda, et kas sa oled seksinud seda imelikku tüüpi ehk hälbeliste ehk meist teistsuguste naistega. Ja kõige "õigemini" ehk reporteri küsimuse püstitusele ootuspäraselt vastab see prillidega mees: "Õnneks mitte!" Reporter küsib: "Miks nii siis?" Mees: "Mis mõttes miks nii?" Ehk siis ta vastab, et mis mõttes, selliste naistega ju normaalses elus ei seksitagi. See on ikka erandjuhtum. Või siis teine näide: "See kogemus oli väärt saamaks teada, et see ei ole väärt enam uuesti proovimist."

Perenaise meelespea

2009-11-06T20:12:00.000+02:00

Allikas: Eesti Päevaleht Rootsis 4, nov 2009

Naine, mees ja õlu

2009-05-27T12:48:00.001+03:00

Kunagi rääkis minu üdini tallinlasest klassiõde, kuidas talle Tartu ei meeldi, sest seal õpivad tüdrukud käima segasaunas ja õlle jooma. Nii räägitavat.
Tõsi ta on, et õlut, nagu ka kangemad alkohole, on läbi aegade peetud ikka pigem meeste joogiks. Naistele jäävad üle morsitaolised dringikesed nagu marjalikoorid, siidrid, värvilised kokteilid ja viimasel ajal Eesti turule tulnud ülilahjad maitseõlled. Mis tähendab "jäävad üle"? Minu meelest tähendab see eelkõige seda, keda tootja oma sihtrühmaks peab. Kas mäletate näiteks paar aastat tagasi müügile tulnud roosas plekkpurgis siidrit? Ma ei mäleta, oli see Saku või A le Coq, aga enam nad seda ei müü. Igatahes oli kogu joogi moodsa sõnaga lanseerimist saatev kommunikatsioon suunatud tüdrukutele - reklaamides heledad pastelsed toonid, ilusad tüdrukud sama jooki tarbimas jne. Ma kujutan, ette kuidas need kutid (kui neid üldse oli), kes roosa purgiga suvisel grillpeol ringi julgesid jalutada, kiirelt memmepoegadeks või geideks ristiti.

Kui reklaami kõige neutraalsemal viisil defineerida, siis on tegu informatsiooniga, mis aitab tarbijal suures toodetevalikus orienteeruda. See selgitab tarbijale toote olemust ja laseb inimesel otsustada, kas tal just selliste omadustega toodet vaja on. Teistpidi aitab see tootjal orienteeruda ka tarbijate seas - tootja on koos reklaamitegijaga mõtlema, kellele ikkagi seda toodet vaja on ja kellel võiks potentsiaalselt selle vastu kõige suurem huvi olla. Nii sünnib toote peamine sihtrühm, kellele fokuseeritakse toodet puudutav info, olgu selleks reklaamklipp teles, veebis või mõni (kinnimakstud?) artikkel lehes.

Sihtrühma tuleb aga tunda. Tuleb teada, mis talle korda läheb, tema tähelepanu püüab, teda naerma ajab. Huumoriga tehtud reklaamikampaaniad on sageli hästi edukad, sest nad keskenduvad pealtnäha hoopis millelegi muule kui toote müümisele - tarbija meele lahutamisele. Nali on hea ice breaker tootja ja tarbija vahelises suhtluses.

Nalja on kõige lihtsam teha kui kasutada selliseid mõttemalle, mis on inimestele juba ammu teada, elu jooksul selgeks õpitud. Need ei vaja eelnevat selgitustööd ja aitavad seega reklaami kallist lehepinda või eetriaega kokku hoida. Stereotüüpide põhjal on ju ka loodud enamik anekdoote, olgu need Jukust, blondiinist, tšuksist või eestlasest-venelasest-sakslasest.

Kui tulla tagasi õlle juurde, siis just õllereklaamide puhul armastatakse teha nalja ja just stereotüüpidel põhinevat.
Näiteks Heinekeni reklaam.

Hästi lihtne: naised sattuvad ekstaasi kingariiulitest, mehed õlleriiulitest. Kas vastupidine rõõm oleks reklaamis mõeldav? Kindlasti mitte. Kas reklaam oleks sama naljakas, kui naisi kujutataks joovastumas hoopis toatäiest raamaturiiulitest? Lihtsam on kindlasti kujutada naisi kontsiklõbistava kanakarja kui intelligentidena ning mehi testosterooni täis mehemürakatena.
Või võtame need kaks reklaami, mis räägivad naise stereotüübist ümberpööratult - sellest, milline naine ei ole (ei tohi olla). Esimest vaadates on selge, et naine ei tohiks õlle juues röhitseda.

Teine ütleb , et naine ei tohiks kole olla (esimene naistest ajas teid ju naerma?), aga kui ka on, siis saab ta meie õlle abil ilusaks juua.

Teine sama lahendusega reklaam, mis väidetavalt Saksamaal ära keelati.
Või on ka variant, et kui naist läheduses ei ole, siis saab õlu sinu girlfriendiks.

Selliseks armsas aktsendis inglise keelt rääkivaks latiino?tüdrukuks, kes on aina meelas tujus ja "nii kuum", nagu ütleb üks õhtusel ajal Eesti telekanalites reklaamitava telefoniliini tüdruk. Selline tohib naine olla.

Ja kindlasti unistab naine romantilisest abielust ning veel romantilisemast abieluettepanekust. Mees, taas tulvil testosterooni, aga tahab lihtsalt keppi.

Kui juba selle teema juurde jõudsin, siis kui kõik need eelmised reklaamid olid isegi vaimukad, siis see õllereklaam on päris lame. Aga näitab kõige suurepärasemalt, mis positsioonile asetatakse naine ja mees õllereklaamides ja kuidas neid alati üksteisele vastandatakse.
Pole siis ime, et mu kunagine klassiõde ütleb fui! nende tüdrukute suunas, kellele õlu maitseb.

Milline auto sa oled?

2009-03-18T15:35:00.000+02:00

Viimase paari nädala jooksul olen märganud, et Facebookis koguvad populaarsust quizid nagu "Where should you be living?", "What music best suits your personality?", "What does your birthday say about you?". Neile sekka ka veidi sürrimaid quize nagu "What car/city/language are you?" või siis selliseid, mille tähendusest ma pole aru saanud: "ke personaggio di puffi?" või "Che Fumetto Sei?" Mõned neiud on läbinud ka testi teemal "WHICH SEXY LADY ARE YOU?", mis huvitaval kombel ei ole aga olnud nii populaarne kui enese mõne keelena määratlemine, kuigi juba pealkiri tõotab, et seksikas oled sa nii või naa. Ja siis mõned ironiseerijad on postitanud mõtte nagu: "I would salute anyone who comes up with a "What quiz are you?" quiz." Ja täna hommikul sain ühelt sõbralt veel Facebooki kaudu nimekirja tema kolmest asjast. Kolm kohta, kus ta on käinud, kolm, kuhu tahaks minna, kolm teleseriaali, mida vaatad, kolm lemmiklooma, mis sul on olnud jne jne. Ülesandeks andis ta samasugune listi enda kohta koostada ja saata sõpradele, kes seda siis omakorda teeksid. "and please do not spoil the fun," ütles sõber.
Kas just kokkusattumusena, aga igatahes juhtusin täna lugema Louisville´i Ülikooli professor Bronwyn Williamsi artiklit "What South Park Character Are You?: Popular Culture, Literacy, and Online Performances of Identity", kus autor uurib, kuidas noored esitlevad end virtuaalvõrgustikes nagu Facebook ja MySpace ning nende identifitseerimise seotusest poppkultuuriga.
Üks huvitavaimaid mõtteid Williamsi tööst on see, et sellised veebiküljed annavad meile ette mallid, kuidas ennast teistele oma konto kaudu esitleda (representeerida). Nii Facebookis, aga ka näiteks Orkutis, on kindlad lahtrid, mis tuleb sul täita (või täitmata jätta). Ja need teemad, mille kohta sinult küsitakse, puudutavad eelkõige poppkultuuri. Williams toob siin näidetena, kuidas noored identifitseerivad end muusika ja teleseriaalide kaudu, aga ka näiteks lisavad oma lehele application´i tulemusega testist "Milline South Parki tegelane sa oled?" Ta väidab, et isegi kui neil lehekülgedel küsitakse sinu poliitiliste või religioossete veendumuste kohta, siis enamjaolt jätavad inimesed neile vastamata. Seega jäävadki alles ainult mängulised teemad, nagu see, millist muusikat või multifilme sa tarbid.
Ma ei tahaks nõustuda, et tõsiste teemade kaudu end nendes virtuaalvõrgustikes üldse avada ei saa. Võivad ju lemmikfilmide või -raamatute loetelud koosneda väärtteostest, aga selge on, et pigem on tegemist meelelahutuslike saitidega. Üheks eredaks näiteks selle kohta, et inimesed tajuvad nende veebikülgede n-ö ootust näidata end "life is fun!" loosungi kaudu, on vahetustudengite käitumine, mis järgib üle maailma üht mustrit. Õhtuti pidudel käies tehakse teineteisest säravnaerusuiseid või purupurjus pilte, mis järgmisel hommikul veebi üles pannakse, ise samal ajal peokaaslaste piltidele kommentaare "küll oli crazy pidu" lisades.
Williams märgib veel, et need leheküljed ei sisalda kunagi küsimusi nagu näiteks "Mis on sinu jaoks praegu kõige põletavam ühiskondlik teema?" vms. Selliste teemade lisamise ettepanek naerdaks ilmselt arendajate poolt välja.
Siit jõuamegi olulise järelduseni, et sotisaalsete võrgustike mallid (need mida inglise k nimetatakse templates) lasevad inimestel end identifitseerida ainult piiratud kujul. Inimesed riputavad endast ainult ilusaimad pildid välja, vestlevad ainult pealiskaudsetel teemadel, teevad teste, mis ei näita nende kohta tegelikult mitte midagi (ja on vaid nipiks, et sa sellel saidil aina rohkem aega veedaksid, et neid numbreid ja klikke siis reklaamiandjale esitleda).
Ühest küljest ongi inimesele meelelahutust vaja. Miks mitte teada saada, milline auto ma oleksin. Aga selle teada saamiseks võin ma ka tänaval möödasõitvatest autodest näiteks seitsmenda endasuguseks nimetada, ja selles on sama palju tõtt kui Facebooki testis.
Mis ma tahan öelda, on see, et sellised leheküljed etteantud küsimustega õpetavad meid ainult piiratult mõtlema. Miks mul peab olema just kolm teleseriaali või kolm kodulooma? Või äkki olen ma imelik, et ma kolme seriaali ei vaatagi?
Mulle meenub siinkohal, kuidas ma pubekana naisteajakirjade maailmas esimesi samme tehes lugesin neid rubriike, kus mõnelt naised küsiti, milline mehetüüp talle enim meele järgi on. Kuigi mul endal vastassugupoolega lähimaid kokkupuuteid veel polnud, püüdsin minagi piirid paika panna - nii, mulle meeldivad ainult sellised ja sellised poisid. Kuni ühel päeval ühest järjekordsest ajakirjast lugesin kellegi vastust: "Mulle ei meeldi selline tüüpideks liigitamine. Ma tahan olla maailmale avatud." Ja sellest ajast saati olen minagi püüdnud mõelda, et iga inimene on erakordne, ja need vastassoo esindajad, kes on mulle aastate jooksul sümpatiseerinud, on olnud ka täiesti erinevad. Kuigi jah, võib-olla oleks elu lihtsam olnud, kui oleksin kõigilt esmalt teada saanud, mis South Parki tegelane ta on.

Stiilse tüdruku bikiinipiirkond

2009-02-25T14:17:00.000+02:00

Stiilse tüdruku bikiinipiirkond peab olema sile ja glamuurne, seda nõuab nii mood kui ka mehed ning kui Te olete kompleksivaba inimene, siis see teema on Teie jaoks eriti aktuaalne. Tundke ennast kindlana ja ihaldatuna.

Niimoodi kutsub sind karvadest vabanema Silkyway laserepilatsiooni kabinet. Kustub või peletab eemale? Minu puhul viimast. Aga selliseid tekste lugedes saab vähemalt naerda. On juba tükk aega saanud (ja natuke kurvastada). Igatahes on mul tekkinud idee koguma hakata just sellist infot, mis räägib meist - poistest ja tüdrukutest, noormeestest ja neidudest, naistest ja meestest ning kõigest sinna vahepeale jäävast.
Siia blogisse hakkan koguma jutte, lauseid, pilte, videosid, mis püüavad meile öelda, millised me olema peaksime. Õigemini - millised me olla "tohime" ja millised mitte. Selliseid sõnumeid on meie ümber uskumatult palju ja kohtades, kus me neid oodatagi ei oska. Aga mis kõige tähtsam - sellised sõnumid ei sünni iseenesest, ei kuku taevast ega tule lambist, vaid need on alati kellegi poolt loodud. Need sõnumid on oma loojale kasulikud. Need sõnumid toodavad võimu.
Ühest küljest on ju tore, kui keegi kuskil väidab, et omab võluvitsa, muudab sind nii stiilseks, et isegi sinu bikiinipiirkond seda on (ja mis veel toredam - kõik sinu pükstes või seeliku all peituv võib olla ka glamuurne!). Teisalt teeb aga kurvaks, kui elus ongi ainult üksainus võimalus, kuidas saada enesekindlaks ja ihaldatuks. Ning sealsamas jätab kõneleja ihaldusväärsuse ja enesekindluse mängust välja kõik need, kes enam vanuse poolest tüdruku nimetust ei kanna. Aga mis kõige kurvem: kõneleja käsib seda kõike teha seepärast, et seda MOOD ja MEHED nõuavad. Kas mood kukub taevast ja mehed sünnivad siia ilma teades, et iga ihukarv naise kehal on jälestust tekitav ja need peavad kindlasti to turn them off? Ei, meie väärtused (nagu näiteks mood!) on meie endi, inimeste, loodud. Meie nägemus ilust on elu jooksul teiste inimeste käest õpitud ja seda õpetame me ise teistele.
Sellest kõigest ma siin tahangi kirjutada. Sest ainult siis, kui me suudame selliseid sõnumeid läbi näha ja lahti harutada, võime me pöörata need enda kasuks. Siis suudame me nende üle isegi naerda ja vastuargumente leida. Või sõnumiga hoopis nõustuda, teades, et see on meie enda vaba valik.
Ja olgu ennatlikult öeldud, et mind ei innusta selleks kõigeks viha ilu-, meelelahutus- või pornotööstuse vastu, ei viha vastassoo suunas ega mõne oma eraelulise trauma väljaelamine. Mind motiveerib mängu ilu. Sellest ka blogi muretu nimi - murumängud - ning need rõõmsameelsed tüdrukud päisel hullamas.
Kuid kui meenutada, millise sõnapaariga koos on murumängud väljendiks kinnistunud, võib avastada, et selle lustliku nime taga on veel midagi...