Äge värk

USA arvutiteadlane Hany Farid on koos oma kolleegide ja üliõpilastega loonud tarkvara, mis suudab ära tunda selle, kui fotod on töödeldud, kirjutas eile The New York Times.

Ma ei leidnud küll kohta, kust seda endale alla laadida saab, aga Faridi kodukal saab vaadata, kuidas mõningaid kuulsuste ja tavaliste inimeste pilte on moonutatud.

Üks asi häiris mind enda mõtete juures, kui ma neid before-after pilte klikkisin ja võrdlesin. Realistlike piltide puhul leidsin end paar korda mõtlemas: "Oi, kas ta on tõesti päriselt selline." Eriti Kim Cattrali pildi puhul. Järelikul on ka mina nii ära - ütleksin, et mürgitatud - nende fotošopitud Sex and the City promopiltide poolt, nii et loomulik viiekümnendates naine tekitab alguses mingi negatiivse reaktsiooni.

NYT viitab veel Skandinaavia riikide feministidele, kes on välja käinud idee, et kui fotot on töödeldud, siis tuleks selle juurde lisada fotošhoppimise aste skaalal 1...5. See on päris hea idee, mis - nagu kirjutab see sait - is not coming soon enough.

Albumi esitlus

Olen nüüd umbes kaks aastat kogunud erinevaid pildilisi killukesi sellest, kuidas toidetakse erinevate meediumide - eelkõige reklaamide ja meelelahutusmeedia kirjatükkide - abil stereotüüpe soorollidest ja kuidas püütakse paljastuse ja seksi abil meedia tarbija tähelepanu. Siit paremalt leiate albumi, kuhu valiku neist näidetest olen üles pannud.
 Need pildid on eelkõige naistest ja see ei ole tegelikult juhuslik. Naisi ongi reklaamides rohkem ja naistele on üles ehitatud kollane ajakirjandus.

Kuulsin hiljuti, et näiteks ajakirjakaantele ei soovita meediaprofessionaalid panna mehi, sest see ei müü. Nii ongi, et nii meesteajakirjade kaantel ilutsevad poolpaljad tibid kui ka naisteajakirjade esiküljelt vaatavad vastu naised.
Meediaproffide sõnul ei müüvat meeste pildiga ajakirjad sellepärast, et naised teevad enamiku tarbimisotsustest, kaasa arvatud ajakirjade-ajalehtede ostmise. See on tegelikult huvitav teema laiemalt, et kuigi meestel on enamasti suuremad sissetulekud, siis otsuotsuseid teevad naised. Ja tootjad on hiljaaegu endale seda teadvustama hakanud. Näiteks Volvos lasti naistel disainida üks auto, olgugi, et see ei läinud tootmisse.

Aga huvitav on, miks naised siis meestega ajakirju ei osta? See on kindlasti peenem psühholoogiline mäng ja keegi võiks seda teemat võtta akadeemilisemalt uurida. Aga ma pakun, et kuna naised on ajalooliselt dekoratiivelemendid ja naised on need, kes peavad püüdma tähelepanu, siis selle rolli tõttu pannakse nad ka ajakirjade kaantele. Nad peavad püüdma tähelepanu ja ajakirja kui toodet müüma. Ja selles mõttes ei ole vahet, kas ostja on mees või naine, sest mõlemad on harjunud naisi kui objekte nägema (male gaze'i teooriast rääkisin lähemalt siin).

Selles minu albumis on veel mitmeid näiteid sellest, kuidas täiesti loomulik on, et reklaamnägu on naine ka juhul, kui toode ei ole näiteks ainult meestele suunatud. Kui aga sihtgrupp on selgelt mees, on naised reklaamis selgemalt seksualiseeritud kui naine naise või n-ö sootu sihtgrupiga "rääkides".

Võrrelge näiteks Medemise reklaame Hawaii Ekspressi veebilehe või autopesula reklaamiga. Medemisel on fookuses naise sääred, üldiselt on naine veel päris siivas (välja arvatud Anu Saagimi karvutu tutt). Ja mis tähelepanuväärne - naisel on nägu. Isegi kuulus nägu. Ta on inimene. Aga meestele suunatud reklaamides on naine kas a) selgelt väljakutsuv või b) naine "lõigatud" osadeks. Ta on selgemalt asjastatud - temast on sageli järgi vaid pepu või sääred.

Teine teema, millest ma ka oma magistritöös kirjutasin ja mis mind selle albumi materjali kogumisel on huvitanud, on kultuuri seksualiseerimine. Lühidalt öeldes see, kuidas seksist rääkimine, paljastatud kehad, pornotööstuse esteetika jms tungivad igapäevaellu, sealhulgas peavoolumeediasse. Albumist leiate näiteid, kuidas ilmateate uudist annab müüa läbi paljaste kannikate ja kuidas majanduslehe meelelahutuslik uudisnupp "10 kõige kummalisemat maksu" mängitakse välja paljaste kannikatega.

Kusjuures Tiit Hennoste peaks vist "Uudise käsiraamatusse" kirjutama sisse uue uudisväärtuse kriteeriumi: naise keha. Naiste kehaga toimuv - olgu see seotud tema kaaluga, laste saamisega või selle keha paljastamisega - ületab meelelahutusmeedias pidevalt uudiskünnise. Correction: sellest see meedia koosneb ja toitubki. Võetakse tekitada uudiseid sellest, millised on õiged naiste rinnad (ideoloogia: õigeid võib ollagi ainult ühte "sorti"). Ja kui näiteks Heidy Purgal juhtus, et fotol jäid paistma tema aluspüksid, siis Õhtuleht vorpis sellest uudise, et Purga välgutas aluspesu. Nagu ta oleks seda ise tahtnud teha.

Mõnuga pannakse portaalide avauudisteks naiste kannikaid ja rindu, kui aga vähegi saab.


Minu meelest kirsiks tordi peal on leid, kuidas Mart Laar, kes peaks iseenesest olema tõsiselt võetav poliitik, viskas ka väikse seksile viitava nalja oma Twitteri postituses. Aga vaatke siis albumist ise!

Oh issand, millest selline naiivsus!


Add caption
Elena Rossini, kes väntab praegu filmi "The Illusionist", millele ma ka natuke toetusraha andsin, sai nüüd lõpuks kätte selle Marie Claire "Love Your Body" erinumbri. Nüüd kirjutab ta, et see on täielik läbikukkumine: ajakirjas on küll see armasta-oma-keha artikkel, aga isegi selle sisse on pikitud suurkorporatsioonide piitspeenikeste ja äraretušeeritud modellidega reklaamid. Rääkimata ülejäänud numbrist, kus inimene pannakse hate-your-body dieedile, leht lehe haaval. Alates esikaanest.

Noh, aga just sellest ma mõni aeg tagasi kirjutasingi - et naisteajakirjad ei saa saagida oksa, millel nad ise istuvad, hakates kritiseerima oma reklaamiandjate viise end reklaamida ja sisendades inimestele, et nad on tegelikult ilma kogu selle ilutööstuse-kräpita (oo, Evelin, palun võta see teema ka üles! Kuigi ma ei usu, et sa seda teed) ka ilusad ja armastust väärt. Mida muud sealt oligi oodata.



Jõulupeoks pekk peitu

http://issuu.com/ekspressmeedia/docs/eenaine0311_2/1
Kust tulevad jutud, et ajakirjandusse saab artikleid OSTA? Üheks nende juttude allikaks on sellised kommertsväljaanded nagu Eesti Ekspressi lisa EE Naine. Ükskõik, mis lehega on tegu, tasuks jätta meelde, et sellised lisad on alati tehtud reklaami müümise eesmärgil ja seal seisvatesse "artiklitesse" tuleb suhtuda kriitikaga.

EE Naine tõi meieni eelmisel nädalal artikli "Kuidas jõulupeol seksikas välja näha?" Ühest küljest tundub nagu Ekspressi toimetus annaks meile selles osas nõu. Tegelikult on see pesutootja LaSenza reklaamtekst.


Aga teksti retoorikast. Lugesin kuskilt hiljuti suurepärast mõtet, kuidas reklaamid tekitavad meis tunde, et meil on midagi viga, kuid ostes reklaamitavaid tooteid, ostame me tagasi oma enesekindlust ja normaalseks muutumist. See tekst on ju suurepärane näide selle kohta. Võite sealt lugeda, kuidas peita kehavead (püstitatakse probleem) ja kuidas vormiv pesu teeb imet (toode pakub lahendust).

Lisaks siis korratakse üle ka see, milline on ilus keha: kõrge büsti, peenikese talje ja vormitud tagumikuga.
Vot nii. Jõuluks seksikaks!


Tänud taaskord Liisile, kes mu tähelepanu sellele tekstile pööras.

Tiisleri habeme kaitseks

http://pilt.delfi.ee/picture/8590343/
"Peseme ta puhtaks!"
"Peseme!"
"Aga sarved? Viilime ära!"
"Viilime!" 

Eile õhtul näitas "AK Nädala" lõpus, kuidas raadio spordireporter Tarmo Tiisleril kärbiti habet, sest ta hakkab nüüd televisioonis tööle. Tiisler on muidu põline habemik ja ütles Õhtulehele, et ta kaks korda aastas ajab habet ja nüüd olla siis see aeg kätte jõudnud.
"AK Nädala" lõppu pandud klipp Tiisleri juuksuritoolis istumisest oli pealtnäha humoorikas küll, aga mulle meenus "Nukitsamehe" filmist see eespool tsiteeritud koht, kus Nukitsamees pesti puhtaks ja viiliti sarved ära, püüdes metsalast normaliseerida.

Tore on, kui Tiisler sellega nõus oli ja habemeajamisaeg jälle kätte jõudis. Aga siiski ma ei saa aru, miks ei võiks Tiisler sellise pikema habemega tele-eetris olla?

Pakun, et selle põhjendus kõlab umbes nii, et see jätab kasimatu ja ebakorrektse mulje. Aga mina ütlen, et eelkõige võiks inimene saada olla tema ise.
Ole kriitiline selle suhtes, mida näed, ja ära võrdle end kellegagi, kes on läbi teinud 20 tundi retušeerimist.

Aitäh Liisile, kes saatis mulle lingi sellele veebiküljele, mis näitab, kuidas ajakirjade kaantel tüdrukuid moondatakse ja kehtivate ilunormide järgi vormitakse.
Ma olen väga nõus selle lehekülje koostajatega, kes ütlevad, et photoshoppimise eest me ei pääse. Veel vähem pooldan ma neid konservatiive, kes leiavad, et sellised asjad tuleks ära keelata. Aga ma usun just meediatarbijate õpetamisse, mida ka see lehekülg proovib teha.

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...