 | ||||
| Foto on võetud Jezebeli lehelt. |
Jezebel annab teada, et LAVi Marie Claire annab välja kehateemalise eriväljaande, mis on pühendatud sellele, et inimesed oma keha armastaksid. Ja nad on palunud reklaamiagentuuridel mõelda välja reklaamid, mille sõnumiks peakski olema oma kehaga sõbraks olemine.
Õilis sõnum küll, aga mind ajavad sellised asjad natuke närvi. Kunagi ammu ostsin lennukisse lugemiseks ühe samasuguse mingi Briti
Õhtune täiendus, kui leidsin ajakirja üles: But like women up and down in the country, everyone has bits of their body they don't like. There is always somebody on diet and someone else who doesn't realise just how gorgeous she really looks.
So one day we all sat down and asked, 'Why?' Why do we give ourselves such hard time about the way we look? (OMG, Cosmo peatoimetaja räägib siukest pläma.) If your body is healthy and does the job it's meant to do does it really matter if your thighs have the texture of grapefruits... jne. Lõpus soovitab selja sirgu ajada ja end armastada.
Ma ei tea, kas see naine Louise Court oligi lammas või mängis lammast. Sest kuidagi pidi ju selle 3500 tähemärki täis kirjutama ja siis jõudma järelduseni, et oma keha vastu tuleb ikka hell olla. (Kujutan ette, kuidas nad toimetuse koosolekul pliksidega ümber laua istusid ja, jalg üle põlve ning pastakas suus, why-oh-why arutlesid.)
Siis oli ajakirjas paar armasta-oma-keha-artiklit, mille vahel aga igapäevased retušeeritud ideaal-utoopiliste kehade ja nägudega neidistega reklaamid.
Eks toimetus muidugi hoolega valis ka, keda esiküljele panna, et päris tont välja ei näeks. Noh, nende arvates tont. Sest meikimata olek on ju ebaloomulik.
Kummaline, eks. Et loomulik olek on järjest ebaloomulikum. Ja naisteajakirjade ERI-väljaanded tegelikult just seda arusaama taastoodavadki, et loomulik olek ja oma keha armastamine on erandlikud, normist hälbivad. Sest selleks tuleb välja anda eriväljaanne.
Mind jubedalt huvitab, et mis saaks siis, kui Heidyst või kellest iganes oleks tehtud üks tavaline persoonilugu ja selle juurde pilte tehes oleks Heidy teatanud, et ta tahaks olla pildil ilma meigita. Huvitav, kuidas oleks ajakirja tegijad sellele reageerinud? Olen suht kindel, et teda oleks tahetud ümber veenda. Või kui seda oleks lubatud, siis vähemalt oleks see teema loos välja toodud, võib-olla sellega artiklit alustatutki. Justkui vabandades, et meil seekord selline "näotu" esikaanestaar on.
Naisteajakirjandus ei saa iialgi lahti end toitvast moe- ja ilutööstusest, nende väärtuste edasikandmisest, ja seetõttu on see "Goddess! Yes, we mean YOU!" nende poolt esitatuna pagana silmakirjalik sõnum.
PS Ma ei saa aru, miks see Heidy sellises häbelikus poosis seal Anne&Stiili esiküljel on. Miks ta ei võiks rõõmsalt naeratada ja olla uhke enda üle? Praeguse pildi järgi tundub nagu ta tegelt üldse ei tahaks, et temast pilti tehakse. Meigita olek on tõsine asi.
PPS Lugege siit nende Marie Claire reklaamide kriitikat ka. Olen igati nõus, et need neli, mida esitletakse, on suht vaimuvaesed. Nagu üks kommentaator ütleb: "I don't honestly think they believe the message they're trying to spread, and until they do, no thanks."
Aga kes see ikka tahab saagida seda oksa, millel ise istutakse.
