Kas Playboy jänkud vabastavad naised vooruse vööst?

Mu eelmisele postitusele kirjutas Littlewing kommentaari, milles esitatud küsimus tundus mulle nii põnev, et ma vastaks sellele kohe pikemalt.

Littlewing viitas Mai Loogi kunagisele arvamusartiklile Eesti Päevalehes, kus Loog kirjutas, et ajalooliselt on naiste seksuaalsust nähtud kui tabu ja et „õige“ naine teeb kultuuri ja on osa kultuurist siis, kui ta kannatab. Ja et naiste alastus on ühiskonna poolt aktsepteeritav vaid siis, kui tegu on spordi, rannas- või saunaskäiguga. Ehk et eeldused seksuaalseteks assotsiatsioonideks on „maha võetud“ – keha on kontrolli all.

Mai Loog kirjutab:
Andke meile kirjeldusi naise alandusest ja häbist, peksust ja vägistamisest, eneseveristamisest ja anoreksiast, sünnitusvaludest ja vihast maailma vastu, õnnetust lapsepõlvest ning meeste poolt mahajätmisest. Siis oleme me rahul: tegemist on kunstiga, tegemist on kirjandusega, on näha naise areng! 
Aga kui näitame teile, kuidas kunagine allasurutud kodukana leiab endas seksijumalanna, nimetame teda seksisubjektiks, siis areng nagu poleks ikka päris, sest nutu asemel on naer, higi asemel lõhnav kehakreem, veriste sidemete asemel kallis pitspesu, ja mis peamine, naine paistab end nautivat! Ta ei kannatagi! Tal on suu naerul, kui oma basseinis teise jänkusõbrannaga hullab.
Ma olen Maiga vägagi nõus, et ajalooliselt on suhtumine naise seksuaalsusesse olnud piirav, piinav ja häbistav.
Võtame näiteks tantsu kui kunstivaldkonna. Heili Einasto kirjutab selles raamatus, kuidas tants, olles kehaline kunstivorm, pole kirikule kunagi eriti meelt mööda olnud:

Mitmed mõjukad kirikuisad soovinuks tantsu (nagu kehagi) pagendada elu äärealadele, nagu ka naised ja seksi. Viimased olid vajalikud vaid maise elu edasikestmiseks /…/ ja selle tipu (mehe) teenimiseks. See mida ei saa välja juurdiga, tuleb taltsutada – ja just see ongi toimunud tantsiva kehaga.

/.../ seepärast on tantsus esteetiliseks (ja professionaalseks) kuulutatud raseeritud keha, mis meenutab pigem klassikalist skulptuuri kui luust ja lihast inimest. Baleriinide ainsad kehakarvad võivad olla peaks – ja ka seal ülimalt korrastatud vormis. /…/ Ilmselt on selline range hoiak juuste suhtes seotud iidse arusaamaga pikkadest juustest kui vaba ja ohjeldamatult jõulise seksuaalsuse sümbolist – ka eesti rahvakultuuris on abielunaistel juuksed kinni ja kaetud. Kuigi tantsiv keha võib olla üsna paljas, on selle „loomulik“ seksuaalsus puhastatud (kehakarvade eemaldamisega) ja kontrollitud (juuste rangesse soengusse sättimisega).

Seega Einasto räägib samast asjast – et naise kehalisus (seksuaalsus) on okei siis, kui see on kontrollitud, mida ütleb Mai Loogi. Loog räägib siis seda juttu, et olge oma kehaga rahul ja tehke sellega, mida ta tahab. Kui tahab seksida, siis seksigu.

Ta kirjutab:
New Yorgi günekoloog Hilda Hutcherson [soovitab] kõigil naistel olla oma kehaga ja iseendaga rahul, kutsub neid üles masturbeerima ja tundma oma seksuaalsuse vabastavat võimu.
Sest siis saame naised, kes pole neurootilised, tigedad ega närvilised. Neil pole peavalu ega naistehaigusi, nad on õnnelikud, kaunid ja meelad. Nad ootavad oma mehi kodus voodiserval prantsuse toatüdrukuteks riietatuna, valmis seksikiisu mängudeks. Siis puuduks meestel karjuv vajadus kulutada professionaalse erootika ja porno peale.

(Seega Mai väidab muuhulgas seda, et naised on ise süüdi, et mehed porri tarbivad. Milline klassikaline female chauvinist pig' i mõte.)

Mai märgib, et Epp Petrone, kes tema raamatut „Minu Tai“ alguses kirjastada ei tahtnud, selleks hiljem siiski soostus ja arvas, et Mai ajab „postfeministlikku asja“. Minu meelest ajab Mai siiski eel-feministlikku asja. Sest naise keha vabastasid „luku tagant“ juba II põlvkonna feministid. Nemad olid need, kes rääkisid umbes sama asja, et mitte ühiskonnal, vaid naisel endal peab olema õigus kontrollida oma keha. See tähendab seksida, kui selleks on soov, kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, aga ka õigus otsustada, kas teha aborti või mitte.

Eks tõesti kehtib endiselt massides see arusaam, et naise seksuaalsus on tabu. Aga tegelikult ka mehe ja inimese seksuaalsus üldse. 

Selle kohta on oma teooria esitanud Michel Focault oma „Seksuaalsuse ajaloos“. Tema väidab, et seksi käsitlemisel töötab masinavärk, kus seks on üheaegselt luku taga ja samas õhutatakse meist sellest rääkima.

See on alguse saanud 19. sajandil, kui kirik ja selle kõrval ka riik pidid saama inimeste seksuaalsuse oma kontrolli alla (tekkis rahvastiku mõiste ja riigil oli vaja teada, kuidas tema rahvas käitud). Kirikutes ja riiklikult töötati välja rida ettekirjutusi, kuidas oma seksuaalelust riiki ja kirikut informeerida – teha seda võimalikult detailselt. Samas, uurides näiteks kooliõpetajatele ja arstidele antud juhiseid, kirjutab Focault, et toimis terve piirangute süsteem, kuidas seksist rääkida tohib ja kuidas mitte. Põhimõtteliselt oli nii, et seksist pidi rääkima, kui võimu omaja (õpetaja, arst, psühhiaater, riigiteenistuja, kirikuisa) selle kohta küsis, aga samas ei tohtinud sellest rääkida kui millestki mõnusast ja heast.

Seega muudeti seks diskursuseks, mis sisaldas üheaegselt nii keelatuse kui õhutamise aspekti ja igakord kui inimene kirikusse läks või riigiga suhtles, mõjus seksist rääkimine kui millegi keelatu ülestunnistamisena. Seks muudeti nähtuseks, mis on vägivaldselt maha vaikitud ning millest on raske ja ohtlik, kuid vajalik ja hea rääkida.

Seks müüb seetõttu tänapäevalgi, et me näeme seda endiselt kui midagi keelatut, mistõttu seksiga seotu tundub igakordselt rõhumisest vabastavana. Nii on ka naiste seksuaalsusega. Kui ma lähen ajakirja kaanele paljastatuna, võib olla soov iseendale ja maailmale öelda, et ma hakkan kehtivale korrale vastu, teen väikest viisi revolutsiooni. Aga samas taaskinnitab paljas naine seekaudu ka arusaama, et naise seksuaalsus on tabu.

Sellepoolest on tõesti tegu nõiaringiga, nagu Littlewing kommentaaris kirjutab.

Aga Mai Loog paneb täiega mööda selles osas, et segab seksuaalse vabanemise kokku jänkukeste, kiisukeste ja toatüdrukute kostüümide ja rollidega. See pole aga üks ja seesama asi.

Meenutagem, et jänkud kui seksikuse sümbolid tulid massidesse läbi Playboy ajakirja. Playboy toodab aga kõige stereotüüpsemat ja šovinistlikumat ideoloogiat seksikusest ja seksikast naisest, kus naine on mingi ajudeta plastmassnukk, mille ülesanne on vaid mehele rahuldust pakkuda ja paisutada mingi ameerika vanamehe rahakotti.

Ma hea meelega näeksin end ja teisi naisi seksuaaltabudest vabastatuna, aga ma ei tahaks neid näha „jänkusõbrannadega basseinis hullamas“. See pilt omavahel hullavatest jänkudest on ju järjekordne patriarhaalne fantaasia, kus esiteks naised on kõige stereotüüpsemas rollis - meelad kiisukesed ja tublid (alati kepiks valmis) jänkukesed. Nagu varemgi olen kirjutanud, siis see, et naine võiks olla võimukas, ei paista mehi erutavat.

Ja teiseks on ühel mehel kontroll mitme naise üle korraga. Seepärast erutavad mehi ka lesbistseenid, sest neil kui vaatajal on võim mitme naise üle korraga. (Ja seepärast ei salli mehed aga pilte meestest, kes omavahel hullavad, sest see õõnestab heteroseksuaalset ja patriarhaalset korda ühiskonnas.)

Toatüdrukutest kui ühest kõige legemast meeste fantaasiast olen kirjutanud varemgi (siin rääkisin ka sellestsamast Mai Loogi arvamusloost).

Seega Mai Loog ei toeta mitte naiste seksuaalset vabastamist, vaid seda, et naised käituksid mingite tööstuste ettekirjutatud reeglite järgi ja nende „seksuaalvabadus“ teeniks ärilisi eesmärke. Ja lõpetuseks, jättes kõrvale kogu võimu teema, on need visuaalselt lihtsalt kõige fantaasiavaesemad, iganenumaid ja kilekotimad ideed selle kohta, kuidas naist erootiliselt kujutada.

------------------------------------------------------------------------------------------------
PS Littlewing, Sa kirjutad: "Iseenesest oleks super variant, kui naine "could have it all": olla ühtlasi feminist ja väga naiselik, ilus ja võimas, üheaegselt nii iseseisev ja meeste poolt aktsepteeritud."

Minu meelest see on täiesti võimalik, aga enne peaks rääkima selgeks nende mõistete definitsioonid.

Olla feminist. Tegelikult siin tuleks alustada küsimisega, mis on sinu jaoks feminism. Kes on feminist? Sest feminism ei ole tegelikult mingi ühtne ideoloogia, on vägaväga erisuguseid feministe ja ideid, äärmuslikke ja liberaalsemaid, eri põlvkondi ja koolkondi. Ja nende ideed lähtuvad ka erisugustest alustest (näiteks kas naised on ka geneetiliselt meestest erinevad või loob erinevused ühiskond) ja tegelevad erinevate küsimustega. Mina ei tea, kas ma olen feminist. Mind lihtsalt huvitab soorollide teema, nendele mõtlemine ja nende üle arutlemine. Ma usun inimeste võrdsesse kohtlemisse, valikuvabadusse, alternatiivide otsimisse ja erinevuste sallimisse. Ja ma olen seda tehes leidnud eri feministidelt ideid, millega ma nõustun.

Olla samas naiselik? Siin on üks muhe video naistest ja meestest, kes nimetavad end feministideks. Kas nad ei ole naiselikud? On ju küll. Barbi Pilvre kirjutas kunagi kuskil, et inimesed kardavad, et feministid võtavad ära kogu elu lõbu. Et naine ei tohi kanda sitse ja satse, end värvida või kanda lühikest seelikut. Kindlasti osa feministe nii arvab, aga samas on palju neid, kes nimetavad end feministiks ja endiselt enese ehtimisega tegelevad. Hiljuti toimusid suurtes maailmalinnades Slut Walk'id, mille üks sõnumeid oli see, et naine võib end riietada kuidas tahes, ka paljastavalt, aga see ei anna meestele õigust nende ründamiseks.
Omaette on küsimus, mis on naiselikkus, kas ainult üht moodi naiselikkus peaks olema aktsepteeritud. Olen näinud pükstes ja poisipeaga naisi, kes suudavad olla naiselikumad kui mõned naised lillelistes kleidisabades. Naiselikkus ja mehelikkus, nagu ilugi, on ühiskonna enda poolt defineeritud ja seega muudetavad.

Olla ilus ja võimas, iseseisev ja meeste poolt aktsepteeritud? Eks tegelikult ongi küsimus selles, kuidas muuta ühiskonda ja selle liikmeid nii, et need mõisted üksteisele ei vastanuks. Et võimukas naine võiks olla ka ilus. (Või et mitte alluv, vaid ka võimukas naine on voodis väga hea, nagu ütleb üks naine selles üleval olevas videos.) Et iseseisev naine on meeste poolt aktsepteeritud. Et ilu ei ole naise värk ja võim meeste värk. Sellised mõttemustrid on aastasadadega väga aeglaselt välja kujunenud, muuta neid on raske, aga mitte võimatu. Viimase aastasajaga on naised ja mehed seda ju tõestanud. Kõik uus tekitab esmalt hirmu, võõristust ja vastupanu. Nagu kunagi ka idee, et naistel võiks olla hääletamisõigus.

Eks loomulikult nõuab see protsess intelligentsust mõlemalt soolt, sest kõik algab dialoogist, mitte süüdistamisest. Paljud mehed ja naised arvavad, et feministid vihkavad mehi ja seetõttu pole valmis ka nendega mingiks dialoogiks. Mul ei jää muud öelda, kui et õnneks on minu tutvusringkonnas palju selliseid mehi, eesotsas minu elukaaslasega, kes ei kuku minu "feministliku" jutu peale silmi pööritama - või mis iganes mehed silmade pööritamise asemel teevad, sest see on ju "naiselik" eneseväljendusviis -, kui soorollide teemal juttu teeme. Nad pigem lähevad sellest põlema. Intellektuaalses mõttes. Ja kui mul kunagi peaks lapsed olema, siis püüan neid samasugusteks kasvatada. Olenemata nende soost.

Postitantsu dilemma

"Kujutage ette, et teil on kõrged kontsad all. Mul on oma 14 senti." Väike naine ajab end kikivarvule. Tema säärelihased päevitunud naha all tõmbuvad pingule. Ta haarab kinni metallpostist enda kõrval ja astub pöidadel tippides kahe sammuga ümber posti. Ta õpetab postist kinnihoidmise A- ja B-asendit ja kõige lihtsamat pööret. Õpetab kükki laskumist, toetudes selja ja pepuga postile, kus nii muuseas tuleb korraks ka katsuda oma rindu. Ja ettekummardusest püsti tõustes panna käsi kahe jala vahelt läbi selja taha jäävale postile, libistades kätt posti mööda üles nii, et see tahes-tahtmata häbemepiirkonda riivab.

On tüdrukute õhtu ja minu soon-to-be-married sõbranna on teiste sõbrannade eestvõtul toodud postitantsukursustele. Meil kõigil on seljas napid trennipüksid ja järgmise tunni jooksul on metallpost meie suurim sõber ja vaenlane.

Pean ütlema, et pööritasin silmi, kui sain teada, et tüdrukuteõhtul on kavas postitantsutrenni minna. Jutud kõikidest nendest viimase aja trennidest, kus naisi hööritama õpetatakse, on mind ausalt öeldes öökima ajanud. Aga kuna mind see teema - ehk naise keha kohtlemine ülejäänud ühiskonna ja tema enda poolt - laiemalt huvitab, siis tundus selline plaan põnev ka.

Täna, olles nüüd selle trenni ära näinud, valdavad mind vastakad tunded. Ühest küljest sain lahti mitmetest eelarvamustest. Ma ootasin meie treeneriks mingit mimmi, kes vastikul beibe-intonatsioonil meid posti ümber hööritama hurjutab, ise väsimatult korrates, et olge ikka seksikad või näidake oma keha. Üks naine, kes potentsiaalselt selline võis olla, võttis meid spordiklubi uksel vastu. Tal olid jalas poolt kanni paljastavad liibuvad püksid ja kontsakingad.

Meie treeneriks osutus aga väike poisipeaga sportlik noor naine, kes oli mõnusa olemisega ega üritanud meist "halastamatuid võrgutajaid teha", kuigi tüdrukuteõhtu peakangelasele pärast trenni antud võrgutaja sertifikaat seda väitis. See tüdruk tegi postil ikka uskumatuid trikke ja see kõik tundus tema käes nii lihtne. Me ise saime kohe varsti aru, et lihtsusest oli asi kaugel.

Seega õhkkond oli pigem trennilik kui seksuaalsusest pulbitsev ja posti ümber tiirlemine - kui selle mingil algsel moel selgeks said - osutus lihtsalt lõbusaks. Üldiselt tegelesin ma teiste tüdrukute pildistamisega, aga kui mulgi see posti küljes rippumine ja spinnimine koba peale välja tuli, tekkis mus täielik hasart seda uuesti ja uuesti proovida. Paistis, et teistes tüdrukutes ka ja osade puhul ei paistnud, et nad selleks eriti pingutaksidki.


Peale selle ei tegelenud me seal liiga palju hööritamisega. Minuga koos olnud tüdrukud olid liiga intelligentsed selleks, et oleks suutnud sellist aelemist tõsiselt võtta. Enda keha "manageerimine" posti ümer on tegelikult väga raske: sul peab olema kätes ja kintsudes jõudu, et end posti küljes hoida ja see nõuab suurt pingutust ja tasakaalutunnetust. Postitantsus tundus olevat paljutki sellist, mis on puhas akrobaatika. Nii et kui unustada ära, et selle käigus peaks n-ö õige tantsija kandma pesu, mida ta vaikselt maha koorib, on see trenn nagu iga teinegi. Ja pealegi väga tõhus. 

Aga just nende postitantsu kaastähenduste tõttu ei saanud ma lahti mõttest, et kõige selle lõbususe juures on see trenn naisi vastikult alandav. Sest strippamine ja posti ümber hööritamine ei ole mingid "süütud" tegevused. Ma ei mõtle siin mingite puritaanlike väärtuste vastu eksimist või seda, et naised ei tohiks olla väljakutsuvad ja seksikad. Aga pean silmas seda, et need on ju ikkagi osaks maailmast ja tööstusest, kus naise keha on kaup ja ta peab seda müüma.

Sellel, et sellised tantsustiilid jõuavad stripiklubidest trennisaalidesse ja ööklubidesse, on tegelikult kultuurilises mõttes tähelepanuväärne tähendus. Nüüd ei ole trenniskäimine ainult oma keha treenimine ja füüsilises vormis hoidmine, mida ta lihtsustatult öeldes siiani on olnud. Vaid nüüd õpib naine selle käigus ka seda, kuidas võrgutada vastassugupoolt. Kuidas olla seksuaalselt atraktiivne. Seks tungib kõikidesse kultuurivormidesse kultuuri laiemas tähenduses üha enam ja enam. Seejuures siis ka trenni- või kehakultuuri.

Aga so what? Minu meelest on see trend tagurlik. Sest kui sellised tantsud jõuavad striptiisiklubidest ja pornotööstusest massidesse, siis normaliseerivad nad taaskord arusaama, et naise keha ongi objekt ja kaup. Ja õpetavad seda, et iga naise ultimate goal on püüda olla võimalikult pandav. Lisaks taastoodavad nad stereotüüpi sellest, milline peab naine olema ja mida tegema, et teda seksikaks peetaks. Ja meestele õpetab see seda, millised poosid ja pilgud peaksid neid üles kütma.


"Ma panen nüüd muusika käima ja pidage meeles, et te tantsite ainult iseendale," ütles treener meile. Muigasin omaette. See "ma teen seda ainult iseendale või iseenda pärast" argument saadab kõiki selliseid tegevusi, mis mahitavad naisi enda välimuse eest võimalikult palju hoolitsema ja seksikad välja nägema. Kes ei teaks peast sloganit "You are worth it"?

Aga see argument on tegelikult odav demagoogia. Ei, me ei tuuni oma keha iseenda pärast. Me ei pane omale suuremaid tisse või rohkem juukseid pähe iseenda pärast. Ega kasuta kas või ripsmedušši või huulepulka. Me teeme seda ikka teistele vaatamiseks ja teistelt saadava heakskiidu nimel. Selles mõttes iseendale küll, et heakskiidu saame meie, aga selle nimel tuleb muganduda ühiskonna loodud tõekspidamistega.

Sama lugu on postitantsuga. Mille hea pärast oleks mul vaja iseenda jaoks peput või rindu hööritada ja oma käsi mööda keha külgi hõõruda, peatudes rindadel? Postitants on etendus ja etenduste funktsioon on midagi teistele näidata.

Seejuures, usun ma, rakendavad naised nn male gaze´i mõttemustrit ehk püüavad mõttes ette kujutada, millisena mees/mehed neid näevad. Mehe pilgu teooria autor on filmianalüütik Laura Mulvey, kes leidis psühhoanalüüsi kasutades, et klassikaline Hollywoodi tüüpi lugusid jutustav kino pakub vaatajale kahesugust naudingut. Ühest küljest tunneb vaataja läbi kinolinal kellegi teise (armuloo) jälgimise seksuaalset naudingut. Teisest küljest pakuvad filmid meile naudingut seetõttu, et me saame end filmikangelastega samastada. Me kõik oleme ju mõnd filmi vaadates mõelnud, et oo, see naine on nii ilus, et ma tahaksin ka selline olla, või nende armastuslugu on nii kaunis või et ma tahaksin ka omale sellist meest.

Aga konks on selles, et Holliwoodi lugusid jutustatakse alati mehe vaatenurgast - meestegelane kontrollib asjade käiku. Naistele jäetakse domineeritava rollid ja nemad on need, keda vaadatakse kui objekti. Filmi meessoost kangelane vaatab ja hindab neid ja temaga koos teeb seda ka publik. Seega asetab ka naissoost kinovaataja end mõttes meeskangelase asemele ja analüüsib naise käitumist/väärtust mehe pilgu läbi.

Sama toimub ka ju postitantsu juures. Naine kehastub etendajaks ja kuigi pealtnäha tundub, et tema, kes ta seisab laval rambivalguses, on loo peategelane, siis tegelikult on selleks saalipimeduses istuv mees. Naise soorituse õnnestumine või ebaõnnestumine oleneb sellest, kas mees otsustab, et tants oli hea või halb.

Kui see postitants või strippamine toimub mehe ja naise vahel vastastikkusel kokkuleppel ja põhineb armastusel, mitte oma keha müümisel, siis mind tegelikult ei häiri selle mängu juures eriti võimu aspekt. Mõtlen see, et mees on võimupositsioonil ja naine on domineeritav. Ma ei näe selles midagi halba, kui ma oma mehe jaoks mingil hetkel domineeritava rolli astun. Selles mõttes võiks öelda, et selline etenduskunst koduseinte vahel on isegi parem kui stripiklubis. Sest lihtsustatult öeldes teeb naine kodus seda omast tahtest, stripiklubis aga sundseisu panduna.

AGA mind häirib, kui domineeritav/objekt on ikka ja alati ainult naine. Ikka naine käib stripitantsutrennis ja ikka poissmeesteõhtule kutsutakse strippar. Mul endal puudub igasugune kogemus, aga tüdrukute õhtul kuulsin, et meesstrippareid on raske leida ja üldiselt on nad mõeldud homoseksuaalsetele. Kujutan ette, et ka naisi ajaks naerma mõte, et mõni "õige" mees posti otsas end hööritama hakkaks. See veendumus tuleneb juba ainuüksi sellest, et tantsimist peetakse iseenesest millekski naiselikuks, seega etendamine ehk end vaadatava rolli asetamine on ikka ja alati pigem naiste ülesanne. Kui nüüd sinna tantsu juurde lisada veel mingid võrgutamise elemendid, siis... no selleks peab mees küll gei olema. Õige mees nii ei tee.

Teiseks häirib mind see, et kogu selline šõu- või mis iganes kunst vormib naisi ikkagi väga stereotüüpsel ja piiratul viisil. Harjutab nii naist kui meest mõtlema väga kitsalt sellest, mis on seksikas. Selline poos on seksikas ("Kujutage ette, et teil on kontsakingad") ja selline ei ole. Naine posti otsas on seksikas, mees mitte. Postitants on seksikas, aga rahvatants mitte.

Ja kõige enam ei meeldi mulle see, et postitants või strippamine on trenn ehk midagi, millega naine võiks tegeleda regulaarselt. See tähendab, et ma naisena õpin regulaarselt oma rolli mehe kõrval ja "õiget" kohta ühiskonnas. Ok, harjutamine teeb meistriks ja selle žanri sooritamiseks on vaja kõvasti harjutada. Selles mõttes peab trenni tegema. Aga ma pigem näeksingi seda sel juhul mingi lühiajalise projektina, et käin paar kuud tantsimas ja siis annan oma mehele väikese šõu, kui et hööritan ja keerutan metallposti ümber aastaid.

Sest kui see muutubki sinu ainsaks trenniks, siis on tõenäoline, et nii naine kui tema mees on ühel hetkel nii brainwashed, et nad leiavad, et see kõik on iseenesest mõistetav. Naise ülesanne ongi olla kehaline objekt, millel tuleb järjest uusi kõrgusi püüda, mehe (loodud) fantaasiaid täita, ja mehe ainuke ülesanne ongi to sit back and relax. Sest mees end muidugi mingil sellisel viisil alandama ei hakka. Seda pole vajagi.

Photoshopimaania

Me lähme fotot shoppima,
kes tahab pilku köita?
Kas, armas sõber, tahad sa
ka pekid seljast heita? 

Kui suhelda ajakirjanikuna suurettevõtetega ja kui juhtub, et sa ei saa antud isikust pilti teha - näiteks teed telefoniintervjuud või inimene ise ütleb, et täna jäi pea pesemata ja ta ei taha pildile tulla -, siis suunavad pressiesindajad sind ettevõte pildipanka firma kodulehel või saadavad sulle ise selle inimese pildi, kellest sa kirjutad.

Ja millised pildid siis sealt vastu vaatavad? Keskealised mehed ja naised, kelle kortsud on Photoshopiga kõrvade taha tõmmatud, punnid retušeeritud ja jume ühtlustatud. Võib-olla hambaid ka valgendatud ja silmadesse rõõmsat läiget lisatud. Ma räägin siinkohal eelkõige suurtest rahvusvahelistest ettevõtetest, Eesti firmade puhul ma õnneks sellise nähtusega veel kokku puutunud pole. Sest Eesti inimestega saab reeglina ikka silmast silma kohtuda või kui seekord mitte, siis on ajalehe pildipangas temast suure tõenäosusega mõni varasem klõps. Aga meil on ju valimiste eel tänavad ja ajaleheküjed täis photoshopi-poliitikuid.

Ma vaatan, et isegi Barbi Pilvre, hakates poliitikuks, lasi oma pildi kerge retuši alt läbi ja oma raamatu "Minu võitlused" tagaküljel kasutas Kroonikas ilmunud photoshopitud pilti. Õnneks see viimane on küll suhteliselt mõõdukalt töödeldud.

Võiks ju eeldada, et Barbi Pilvre on sellise reaalsuse moonutamise vastu. Ma tahaks loota. Aga noh, eks ta peab ka poliitikuna ennast oma pakendi ehk välimuse kaudu müüma, mänguga kaasa minema. Küllap polnud tal erakonnas õigust selle kohta üldse midagi öeldagi. Kõik toimus kui masinavärk: üks päev toimus erakonnarahva kollektiivne ülespildistamine ja kedagi ei informeeritudki, et fotograaf oma kuvariekraanil veidike kortse ja pekki ära kaotab. Seda ei peetud vajalikuks, sest see on ju normaliseeritud tegevus. Digi-ajastul ei sea seda enam keegi kahtluse alla, kas võiks ka kuidagi teisiti.

Juba kunagi varem (see oli millalgi talvel) tahtsin siin kirjutada sellest, kuidas mind häirib see, et meie presidendiproua end Facebookis töödeldud piltidega representeerib. Olen tema konto laikija ja tegin tookord  tema profiilipiltidest screenshoti.
Nagu näha, on kuuest pildist neli suuremal või vähemal määral töödeldud. Kõige võltsim näeb välja see valges suvekleidis pilt, kus Evelinile on mingi plastmassist nahk valatud. Mul tekib küsimus, et kui Evelin Ilves seisab naturaalsuse eest toidulaual, siis miks ei seisa ta loomulikkuse eest ka välimuses. Loomulik olemise sõnumit annaks ju ilusti siduda Evelini teise agenda ehk sporditegemise propageerimisega. Ehk siis midagi sellist, et tunne end hästi oma keha liigutades ja pekki selle kaudu kaotades, mitte ära püüa volte arvutis ära kaotada.

Evelin oma piltidel ehk pekke retušeerinud polegi, vaid kortse. Need ju ei kao sporti tehes. Aga küsimus on tegelikult selles, kuidas me kortse defineerime. Kas need on kogemuse, väärikuse ja teadmiste sümboliks või need on midagi jubedat ja häbenemisväärset, mille tõttu nende omaniku väärtus inimesena meie silmis kohe langeb?

Kui meil oleks eeskujusid, kes suudaksid kanda oma kortse uhkusega ja näidata, et see võib tegelikult täitsa cool olla, muutuks ka suhtumine. Te ütlete, et see pole võimalik? 90ndatel polnud varakapitalistlikus Eestis võimalik ka see, et sekkarites šoppamist oleks popiks peetud. Täna on vintage'i kandmine auasi. Eesti naised katavad püüdlikult oma hallid juuksed värviga, Rootsi naised kannavad halli pead uhkusega. Ja mitte halle kiharaid võimalikult lühikeseks lõigates, et need võimalikult vähe tähelepanu saaks, vaid ikka pikkadena. Kõik on defineerimise küsimus.

Aga praegu õpib igaüks juba varajases nooruses, et kortsud on defineeritavad just selle teise, negatiivse, versiooni läbi. Nende tekkimist tuleb jumala eest vätida. Mis siis, et need kaks diagonaalset kortsu meie suunurkade ja põskede piirile tekivad naeratamisest. Mis sest, et sama lugu on nende kanavarvastega meie silmade ümber. Persse need mõnusad emotsioonid, peaasi, et ma peegelsileda näolapiga hauda jõuaksin!

Naisi (ja nüüd järjest enam ka mehi) õpetatakse, et 20ndates tuleb oma nahka pidevalt niisutada, ennetamaks kuivust ja seekaudu kortse, 30ndates tuleb hakata kasutama esimesi kortsukesi ennetavaid imerohte ja aastate lisandudes aina vägevamaid versioone sellest. Ma olen seda kõike kreemimaailma reklaamidest õppinud. Kui ma olin puberteet ja jubeda aknega võitlesin, ütles mulle mu kosmeetik lohutades, et vähemalt tekivad sul kortsud kuiva näonahaga tüdrukutest hiljem. Mul on see tema lause siiani meeles, ju siis oli see teema minu jaoks tähtis, teadsin juba siis, et kortsud on midagi vastikut. Ootasin jubedalt aega, kus kõik ilusate näolappidega piigad kortsuliselt ringi käivad ja mina võidukalt, vinnidest ja ka veel kortsudest puhta näoga, ringi rallin.

No ja kui siia juurde lisada veel naistele pähetambitav üldine ideoloogia, et meie ülim ülesanne elus on ilus (poppkultuur lisab: "... ja pandav") välja näha, siis pole ime, et positiivset tähelepanu pälvivad need pildid inimestest, mis ei ole töödeldud, kui vastupidi. Ja presidendiproua põeb, et ta FB pilt pole ilma töötlusprogrammist läbi käimata aktsepteeritav. Võiks öelda, et tänapäeval töötleb iga endast lugupidav inimene ikka pilti enne, kui see avalikkuse pilgu alla sattub.

Kõik naisteajakirjad, kaasa arvatud Eesti Naine, mida ma olen ikka vähe väärikamaks pidanud, panevad oma kaanele naisi, keda ei ole päriselus olemas. Kui Anne ja Stiil tegi numbri, milles poseerisid meigita naised, oli see suur meediasündmus. Ja kuigi soov selle taga võis olla hea, põlistas see teadmist, et meigita ja töötlemata teiste inimeste ees olek on midagi ebatavalist, ebaloomulikku, mida üldiselt ei tohiks juhtuda.

Ma võiksin veel kuidagi leppida sellega, et sellist moondunud reaalsust näidatakse meile reklaamides. Nende ülesanne ongi meile muinasjutumaailma müüa ja panna end mingite ideaalide poole püüdlema. Tegelikult on see muidugi inimeste petmine, sest see reklaamitav toode ei muuda meid kunagi selliseks, nagu lubatakse, aga okei.

Mis mind enam häirib, ongi see, et ma pean ajalehes, mis peaks olema ikkagi reaalsuse peegeldus, kasutama nende ettevõtete tehtud muinasjutumaailma pilte. Või ma pean valijana valima plastmassnäoga poliitikute vahel, nagu tegu oleks iludusvõistlusega.

Ja mis seal salata, mind häirib ka see, et minuski tekib esimesena kadedus, kui mõni sõbranna on endast photoshopitud pildi Facebooki üles laadinud ja seal "nii hea välja näeb". Kuigi ma saan aru, et see tegelikult ei ole ju päris tema. Ja kindlasti tunneb tema end omal pool arvutiekraani uhkena, kuna laike ja kommentaare stiilis "Issand, sa näed siin nii teistsugune välja", "Oo, milline iludus/sekspomm/kaunitar!" tuleb nagu seeni pärast vihma.

Iga tõekspidamine on ühiskonnas kellelegi kasulik ja kellelegi mitte. Photoshoppimise normaalsuseks muutumine, mille kaudu kaotame me reaalsustaju ja kotime järjest enam seda "pakendit", millega meie oleme siia ilma sündinud, ei ole kindlasti kasulik meile. See on kasulik neile, kes tekitavad meis ebakindlust, soovi olla keegi teine, näha välja teistsugune ja panevad meid selle poole püüdlema.

Täna saatsin ma omalt poolt teele 25 taala, et saaks reaalsuseks üks film, mis räägib meedias ilmuvate fotode/filmide kaudu illusioonide loomisest ja sellest, kuidas neid inimeste vastu ära kasutatakse. Selle pealkiri saab olema "The Illusionists" ja alapealkiri ütleb sedasama, millest ma täna kirjutasin - et ebakindlus müüb. USA filmimaailm on suht reguleeritud, suured filmikompaniid saavad dikteerida filmide sisu ja seepärast on Elena Rossini otsustanud teha filmi neist sõltumata ehk kogudes filmi tegemiseks raha iseseisvalt. Pea 300 krooni on ka minu jaoks suur raha, eriti kui seda saata kuskile teisele poole maailma inimestele, keda sa kunagi ei tunne ega saagi tundma. Aga ma olen selle projekti käivitumist pikemalt jälginud - kunagi postitasin siiagi Elena tehtud antud filmi teemalise video, mind veensid Elena argumendid, miks ta seda filmi teha tahab, aga eelkõige tahan ma väga väga uskuda, et sellest tuleb midagi huvitavat, põnevat ja vaatajat vabastavat. Teades mõnd inimest, kes filmis esineb, on märgid paljulubavad. Jään huviga ootama.

 PS Ja reality checkiks võite vaadata siia.
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...