Muusikavideod kui meie õpetajad



See on see film, millele ma eelmises postituses viitasin. Lihtsamaks jälgimiseks võite siit ingliskeelseid supakaid lugeda.

Since MTV first started operation in 1981 by playing this video from The Buggles entitled “Video Killed the Radio Star”, music videos have become a central and vital component of the music, entertainment, and media industries. No longer limited to just one channel they have spread out to the entire culture and across musical genres. They have moved from the margins of the culture and
relative innocence to its very center and it’s a caldron of controversy around the nature of the sexual imagery that came to define it as a genre.

In fact from the very origins music videos, like other forms of advertising, have relayed heavily on stories concerning female sexuality to fulfill their function of selling CDs and albums for record companies. Right up to the present it is clear that women’s bodies have functioned as an important currency through which the stories of music video are told.
Of course, as essentially promotional vehicles themselves, they’re closest in form and content to advertising, which has used depictions of female sexuality to draw the attention of viewers in a crowded and noisy environment. Across the whole range of our media culture the link between
a woman’s identity, her body, and her sexuality is told in the most compelling of forms. But, nowhere in popular culture is the story more focused and told in such relentless fashion then in music video. Examining the stories that music videos tell us about both male and female sexuality, about what is considered normal, allows us to do more than just understand one aspect of our culture. It gives us a
way to think about how the culture in general teaches us to be men and women.
It gives us a way to understand ourselves.

Kanye Westi märjad unenäod


Ma pole Kanye Westi mussiga just eriti tuttav. Tähendab tegelikult isegi mängis ta eelmine plaat meil hommikuti tööle sõites autos ja mõni lugu oli seal päris andeka biidiga. Aga ma ei tea temast midagi ja pildilt teda eksimatult ära ei tunneks.
Selles mõttes oli mu jaoks suht üllatav näha, millised näevad välja tema kontserdid. Ma ei leia praegu seda linki üles, aga põhimõtteliselt hüppasid tema laulukeste saatel laval ringi paljaste rindadega naised. Ma ei tea, kuidas see ühest küljest vägagi seksualiseeritud popkultuuriga ning samas überreligioosses USAs lubatud oli, aga see selleks. Ja ma olen ka teadlik sellest, et gängsta-kultuur (on see õige termin sellele osale popist, mida west esindab?) on üldse väga meestekeskne ning naiste ülesanne ongi olla seal vaid meestele alluv libiido-kergitajast iluasjake.
USAs meediatarbijate ehk meie kõigi harimisega tegelev Media Foundation on välja lasknud filmi "Price of Pleasure" ja mitu versiooni "Dreamworlds". Neist esimene räägib Ameerika pornotööstusest ja sellest, kuidas pornofilmides näidatav vägivald tundub meile normaalsena, sest see on n-ö peidetud seksi raamidesse. Et kui naist seksi ajal peksta või talle kõikvõimalikke asju kõikvõimalikesse aukudesse toppida, siis see on täiesti okei, sest see on lihtsalt osa seksist ja seega fun. Teine film räägib sellest, kuidas muusikavideotes naisi kujutatakse. Nad on alati valmis voodisse hüppama ja nende ülim missioon on tegeleda meeste võrgutamise ja neile naudingu pakkumisega. Näiteks meeslaulja ümber keerleb korraga mitu tüdrukut, kes kõik hullult tahavad, et see mees just teda paneks, ja mehel on õigus valida ükskõik kes neist - tal on nende kõigi üle võimu ja ta võib nendega teha, mida tahab. Kõige esimesena tuleb mul meelde Koit Toome elu ainus video "Nädalalõpp". Seal on samamoodi esmalt tema ümber kaks nabani dekolteega sekretärijänkut, kes hiljem oma tegeliku "mina" paljastavad. Ja siis pärast klubis on Koidul veel mitu muud tšikki.
Enivei, tulles tagasi Kanye Westi juurde, siis tema "nutikas" produktsioonitiim on valmis saanud suurteosega, vändates video laulule "Monster". See video pole veel ametlikult välja tulnud, aga varsti peaks MTV seda näitama hakkama. Üleval olevast teaserist on enamvähem näha, milliseda Westi märjad unenäod on. Seal on naised lihtsalt nukud või narkolaksu all naised, kellega (või peaks ütlema "millega") võib teha mida iganes. Võib nad paljaks kiskuda, kettidega lakke riputada, võib neid lesbitama panna (lesbitseenid on ju igati okei ja kütavad ka heteromehi üles, aga geid võiks parema meelega kasti lüüa). Westi ja Jay-Z ohvrid on eranditult naised. Ja nad naudivad seda.
Põhimõtteliselt on Kanye&Co kombineerinud pornofilmide ja muusikavideote narratiivid, kus naistevastast vägivalda näidatakse seksi "kastmes" ja sellise cooli mussi taustal. Asjaolu, et tegu on muusikavideoga, teeb selle kõik justkui lihtsaks mänguks ja süütuks värgiks. Fantaasiaks.
Ja kindlasti ükski teine mees ei õpi selle ja sarnaste videote kaudu, kus on elus naise koht ja kuidas temaga ümber käia. Just-just.
Sellest pornotööstusest rääkivas filmis ütleb üks mees, aga minu arust ei käi see tema lause ammu enam vaid porno-worldi kohta, vaid ka poppkultuuri kohta: "Pornograafias on kõik naised meestele seksiks kättesaadavad. Kuid tegelikus elus see nii ei ole. Ma ise olen kogenud, kuidas ma seda küll oma peas tean, kuid siiski tunnen kehas ja pean teadlikult endale ütlema, et ma ei ole pornomaailmas, vaid tegelikus elus. Ma teadlikult püüan sellele (kehalisele) tundele vastu panna. Aga kui palju on mehi, kes seda ei suuda?"
Aga arvatavasti ei peagi sageli vastu panema. Arvatavasti need polegi vaid Kanye'i unenäod, vaid porriga segunenud muusikatööstuses töötades reaalne elu.
Loe siit, milliste nippidega meid poes suht afektiseisundisse viiakse nii, et me enesele arusaamatul moel korvi igasugu ebavajalikku staffi täis laome.
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...